Lindude elust ehk Tiugu kiusamine
Tänavuses Eesti sünnipäeva pidukõnes jäi enim kõlama presidendi nukker tõdemus: „On olnud haiget tegemise aasta.“ Laskumata poliitikasse, leian, et see lause iseloomustab ja on alati iseloomustanud kõike, mis elab ja hingab. Looduses elatub üks taim teise elumahladest, keegi on kellegi söök. Jah, nii see paraku on. Aga miks toimub sama skeem inimeste maailmas?
Piduetendusel võisime nautida kodumaiste suleliste paraadi. Mõistagi oli poole tunni vältel võimatu lindude „hingeelu“ peensusi välja tuua. Kes vähegi on viitsinud linde nende igapäevaelus järgida, leiab sealt inimühiskonna toimimisega sarnaseid paralleele küll ja veel.
Mul on üks ere näide. Jalutasin koeraga suure paneelmaja läheduses. Sealsamas kondas ringi ka üks hulkurkass. Korraga visati aknast peotäis räimerappeid. Kass kargas neile isukalt kallale. Samal hetkel lendas sinna pirakas hallvares. Eks temalgi isutas värske suutäie järele. Mida vares tegi? Toksas nokaga kassi sabaotsa. Kass pöördus häirija poole, kes samal hetkel räimepea kallale sööstis. Ja nii mitu korda. Mul jäi üle varese leidlikkust imestleda. Oli varese käitumises ka seda, et sai kassile üks null ära teha?
See kehtib ka varblaste-hakkide-tuvide parves, kui neile toitu pudistada. Kohe algab kätš ja kisa. Siis lendab kohale vana vares, kes korjab palukesed noka vahele ja suundub eemale saaki tagavaraks maha matma. Lind ei mõtle altruistlikult neile, kes tema tõttu tühja kõhuga jäid.
Meie elus on riiukukkesid ja edevaid paabulinde. On inetud pardipojad ja võõrasse pessa munevad käod. On valged varesed. Vahel tehakse kanakarja kambakat neile, kes on teist värvi, pikem või paksem. Või kes muneb kuldmune.
Pole ma ka ise patust puhas. Meenub viiekümne aasta tagune hetk pioneerilaagris: paksu plikana kogesin narrimist ja üksijäetust. Laagris oli ka lastekodulapsi, kes veetsid seal kogu suve, kolm vahetust. Oli külastuspäev. Ema oli mulle toonud karbikese šokolaadinööpe. Nosisin neid, kuni nägin, et üks lastekodulaps mind üksisilmi vaatab.
„Kas tahad ka?“
Ta noogutas. „Aga mis sa mulle vastu annad?“ küsisin ei tea kust tulnud õelusega. Ta eemaldus kurvalt. Praegu mõtlen, et kõik katsumused, mis saatus mulle määranud, on karistuseks tolle inetu teo eest. Andeks paluda on paraku juba hilja. Toona, kümneaastase tõrjutud lapsena, sain ilmselt korraks rahulduse. Rahulduse, et keegi on minust veel armetum, veel enam üksi.
Sisult samalaadne akt viidi läbi Oskar Lutsu „Kevade“ Tiuguga. Vaene väike pidi suisa voodi alla pugema, aga ikka oli mõnus teda torkida. Mis küll paneb inimese endast nõrgemat alandama?! See on igavene küsimus psühholoogidele ja inimhingede inseneridele, kirjanikele.
Kõik see meenus, kui mu poeg tahtis meie väikest koeranässi vanni panna. Koer kardab seda protseduuri paaniliselt. Vaene loom üritas voodi all nähtamatuks muutuda. Seekord jäigi pesus käimata, sest mul hakkas oma lemmikust hale. Aga niiviisi üha järele andes on mul kodus varsti haisev ja pulstis „asotsiaal“ …
Kust läheb piir teise olendi erisuste tunnustamise, tema aktsepteerimise ja vältimatu ranguse vahel?
Kes teab? Kuidas elada nii, et keegi ei saaks haiget? See on suur kunst. Kunst, mida õpitakse eluaeg.