Miks PISA teadustesti tulemused globaalselt langevad?
Alates aastast 2012 on Eesti õpilaste PISA teadustesti ehk loodusteaduste (science) tulemused järjest langenud. Miks on see nii?
Kui 2012. aastal oli meie õpilaste teadustesti keskmine tulemus 541 punkti, siis aastal 2018 oli see 530 – kuue aastaga 11 punkti vähem (PISA 2018 Country-Specific Overviews, Estonia). Analüüsisin kõikide PISA riikide õpilaste teadustesti tulemusi aastate lõikes ja avastasin, et viimaste aastatega on need langenud 36 riigis, jäänud samaks 18 ja tõusnud vaid 14 riigis (PISA 2018 results what students know and can do volume 275–344.)
Vaatasin eraldi ka nende riikide tulemusi, mis kuuluvad Euroopa eriõppe ja kaasava hariduse agentuuri (European Agency for Special Needs and Inclusive Education, 2019). Selgus, et aja jooksul on langenud 29 sellesse agentuuri kuuluva riigi õpilaste PISA teadustesti tulemused ja paranenud need vaid Portugali ja Rootsi õpilastel. Eesti kuulub samuti Euroopa eriõppe ja kaasava hariduse agentuuri.
Kaasav haridus
Miks science’i tulemused ei parane? Alates aastast 2010 hakkas Eestis kehtima põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis sätestas Eesti hariduskorralduses juhtivaks printsiibiks kaasava hariduskorralduse, mille kohaselt õpivad erivajadustega lapsed koos omaealiste õpilastega kodulähedases lasteaias ja koolis. See tähendab, et rühmades ja klassides õpivad koos väga erineva võimekusega õpilased ja õpetajatelt oodatakse õppe individualiseerimist.
Kuna 2018. aasta PISA analüüsis on toodud eraldi välja ka aastatega toimunud muutused kõige nõrgema ja kõige tugevama õpilasgrupi tulemustes, siis huvitas mind, kuidas on tugevate ja nõrkade õpilaste teadustesti tulemused muutunud Euroopa eriõppe ja kaasava hariduse agentuuri kuuluvates riikides. Andmetest selgus, et kõige nõrgemate õpilaste teadustesti keskmised tulemused on statistiliselt oluliselt halvenenud 11-s ja paranenud vaid ühes riigis. Samal ajal on kõige tugevamate õpilaste hulgas paranenud tulemused vaid kahes ja halvenenud 13 riigis. Niisiis võib öelda, et kaasavates haridussüsteemides on nii nõrkade kui ka tugevate õpilaste oskus lahendada loodusteaduslikku mõtlemist vajavaid probleeme pigem halvenenud.
Õpilaste PISA teadustesti tulemused on jaotatud kuue taseme vahel ja need tasemed erinevad üksteisest kvalitatiivselt, mitte vaid kvantitatiivselt. Kõige madalama teadustesti tasemel on õpilaste mõtlemine tavamõisteline. Nad tunnevad ära vaid lihtsamad teadusmõisted ja oskavad rakendada iga päev protseduurilist teadmist. Samal ajal on kõige kõrgematel tasemetel õpilaste mõtlemine teadusmõisteline ja süsteemmõisteline. Nemad kasutavad omandatud ehk püsimälus olevaid teoreetilisi teadmisi, võtavad arvesse süsteemi eri osapoolte vaatepunkte, on võimelised töötlema uudset ja vastuolulist informatsiooni ning hindama oma mõttekäiku kriitiliselt.
PISA teadustesti tulemustest võib järeldada, et väga erineva mõtlemise tasemega õpilaste koosõppimine, nagu see kaasava hariduse puhul toimub, mõjub sageli kõikide õpilaste mõtlemise arengule halvasti. Õpetajatel ei ole võimalik suurtes klassides õpet individualiseerida ja diferentseerida ega kõikide õpilaste vajadustest lähtuda. Tulemust viib alla veel see, et Eestis on puudu matemaatika- ja loodusainete ja teiste ainete õpetajatest. Samuti pole koolidel tihti väikeklasside jaoks sobivaid ruume ega ressursse.
Elu digimaalimas
Et lahendada mõistatust, miks just alates 2012. aastast on teadustesti tulemused nii mitmel pool maailmas langenud, on tarvis arvestada meid ümbritseva keskkonna ja laste ning täiskasvanute käitumise muutumist üldisemalt. Sellest ajast on nutivahendid olnud nii laste kui täiskasvanute igapäevased kaaslased. Lapsed ja ka täiskasvanud veedavad suure osa ajast digimaailmas, mitte päris maailmas. Lapse psüühika areng vajab aga kontakti ümbritsevate täiskavanutega ja päris maailmaga.
Aaro Toomela on hoiatanud (Minu ise areng: Inimlapsest inimeseks. Tartu, Väike Vanker, 2017), et laps, kes õpib uusi sõnu üksnes arvutist, kuid ei seosta neid meelelise maailmaga, võib jääda 4–5-aastase lapse arengutasemele. Teiste sõnadega – kui laps õuna käes ei hoia, seda ei lõika ega maitse, siis üksnes õunapildi arvutist vaatamine tema mõtlemist edasi ei arenda.
Kuna infoajastu tungib peale ja õpilased veedavad üha rohkem aega arvutiekraani ees, siis ei ole võimalik silmi kinni pigistada reaalsuse ees, et paljud praegused haridussüsteemid ei toeta piisavalt õpilaste teadusliku mõtlemise arengut. Järelikult on kriitiliselt tähtis vaadata üle meie põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et luua võimalused õpilaste eri võimete varaseks märkamiseks ja neile sobival tasemel õppe korraldamiseks.
Järgnevad muutused Eesti haridussüsteemis peavad arvestama lapse arengu seaduspärasustega. Õpilastel peab olema võimalik omandada oma võimetele vastavat haridust, sest igaüks väärib eduelamust, kompetentsuse tunnet ja võimalust võrrelda oma võimeid teiste sarnaste võimetega õpilastega, et kujundada endal välja realistlikud ootused oma võimetele vastavaks karjääriks.
Mõtlema panevad argumendid. Kardan aga, et need jäävad jällegi hüüdjaks hääleks kõrbes. Veel kardan, et see tee on peagi ees ka matemaatikal. Argumendid on ju samad. Samas lisandub veel oht, et kaob ka põhikooli lõpueksam matemaatikas.