Näitus viib muinasjutu sisse ja ridade vahelegi

Eesti Rahva Muuseumi muinasjutunäituse „Elas kord …“ idee autor ja kuraator Katrin Sipelgas loodab, et võlumaailma kogenud lapsed leiavad pärast näitust taas üles raamatud ja jutuvestmise.

Muinasjututeema on tiirelnud Katrin Sipelga peas pikka aega. Esimene mälupilt pärineb algkooliajast, kui õpetaja viis lapsed Jõgeva kultuurimajja vaatama nukuteatri etendust. Näitlejad jutustasid puidust treitud nukkude abil eesti muinasjutte. Ja kui etenduse lõpus ükski laps ei vastanud näitlejate kutsele tulla lavale oma lugu jutustama, hakkas väikesel Katrinil nii piinlik, et ta otsustas ise minna.

„Mäletan samme lava suunas ja et peas polnud ühtegi mõtet,“ muigab Katrin Sipelgas. „Haarasin käigu pealt ühe puidust tehtud looma ja hakkasin jutustama, teadmata, kuhu välja jõuan. Ma pole kindel, kas mu esinemine aplausiga lõppes.“

Kui Katrin Sipelgas emaks sai, luges ta sarnaselt paljude teiste vanematega oma lapsele muinasjutte ette. Ühe väikese erisusega – ta mõtiskles loetu üle sümbolite tähenduse nurga alt.

Nii tekkiski tunne, et aeg on muinasjutunäituseks küps. Ühe Jazzkaare kontserdi ajal tekkis silme ette juba konkreetsem pilt näituse kujundusest. Ta jooksis koju ja hakkas seda üles joonistama.

Sisulist poolt lahti mõtestades on Sipelgale abiks ja toeks olnud mitmed inimesed: filmirežissöör Jaak Kilmi, folkloristid Risto Järv ja Ülo Valk ning Janeli Jallai. Lisaks muidugi ERM-i töötajad.

Ainuõige koht selleks näituseks oli ERM – eeskätt seal asuva esemelise maailma pärast.

„Folkloori- ja usundimaailmas on palju elemente, mis on seotud esemete ja talukraamiga. Vana eestlane hingestas esemeid,“ räägib Sipelgas. „Näiteks kui mehel võttis külm kartulid ära, võttis ta kaika ja läks metsa külma maha lööma. Või siis peksti kasukast malakatega külma välja.“

Vastupidiselt Katrin Sipelga filmikunstnikuametile, kus tuleb läbi töötada palju visuaalset materjali, tuli näituseks valmistudes ette võtta tekstimaterjal ja analüüsida lugusid.

Näitus ei keskendu ühelegi konkreetsele muinasjutule, vaid lood on lammutatud tükkideks ja neid tükke lahatakse erinevates keskkondades. Enamasti algab muinasjutt kodust, edasi võib kangelane sattuda imemetsa, rännuteele, lossi, hurtsikusse ja läbida mitmesuguseid keskkondi. Enamasti neid ei kirjeldata, vaid see jääb inimese ettekujutuseks. Näitus põhineb Katrin Sipelga ettekujutusel keskkonnast ja kohtadest. Igaüks saab sealt edasi mõelda ja tükkide kaudu tundma õppida muinasjutu aspekte.

Kui palju on näitusel kasutatud multimeediavahendeid?

„Olin sunnitud natuke kasutama multimeediat, kuigi oleks tahtnud, et kõik oleks täiesti manuaalne,“ vastab Katrin Sipelgas. „Mõnedest asjadest on lennukam rääkida tehnoloogiliste lahenduste abil. Oleme teinud ka mõned filmiklipid. Virtuaalreaalsust pole. Muinasjutu kuulamine ongi virtuaalreaalsus ilma prillideta. Suled silmad ja kujutad ette.“

Muinasjuttu räägiti vanasti õhtuti talutares teismelistele ja noortele, et neid eluks ette valmistada. Sümbolkeele abil selgitati, mis on hea ja mis halb. Tänapäeval arvatakse, et pole vaja muinasjuttude sümboleid lahti seletada, see hakkab igaühe alateadvuses iseenesest tööle.

Kui hakkasid tekkima kunstmuinasjutud, kirjutasid kirjanikud lastele suunatud lugusid.

„Näitusel joonistub välja, et muinasjutt pole ainult lastele, vaid igas vanuses saab mõtestada oma elu läbi nende kujundite,“ osutab Sipelgas. Samas on keerukas kõigile korraga midagi pakkuda ja balansseerida selle vahel, et näitus oleks nii meelelahutuslik, teaduslik kui ka kergelt haaratav. Teaduslikke tekste saab välja panna, aga kuidas siduda need meelelahutusliku vormiga?

Katrin Sipelga jaoks on väga oluline, et näituse leiaks üles õpilased. Koolis õpitakse ka muinasjutte, aga raske on seda maailma tunnis näidata. Näitusel on võimalus rääkida muinasjuttudest teisel viisil ja eriti tore oleks, kui see tooks lapsed ka lugemise ja loetu lahtimõtestamise juurde tagasi.

„Ehk õnnestub meil lapsi köita. Ajajärk on ju selline, et keegi ei taha keskenduda. Võib-olla tekib siin teistsugune nägemus ja oskus leida tähendusi ja neid lahti mõtestada. Kui siin oleks taimelava millegi uue tekkimiseks, oleksin eriti rõõmus,“ ütleb Sipelgas.

Nii nagu muinasjutus, ei saanud ka näitus valmis, ilma et autor poleks käinud seitsme maa ja mere taga. Indoneesias toimunud filmivõtete ajal leitigi rekvisiite näituse jaoks, nagu näiteks allilma katus, pakiti konteinerisse ning saadeti Eesti suunas teele. Aga ka seitsme penikoorma saapad, kuldne juuksenõel, kangelase mõõk, Aladdini lambike, soove täitev kalake on jõudnud ERM-i mitmest ilmakaarest.

Katrin Sipelgas on tihti mõelnud lausele: tahaks endale muinasjutulist elu. Kuid kas me ikka tahaks? Kunstmuinasjutu eelsel ajal oli tegelasel ju palju katsumusi, vaeva, tööd, üliinimlikke ponnistusi.

Kuidas kõlab aga Katrin Sipelga enda loodud muinasjutt?

„Elas kord … üks vaene tüdruk. Ühel päeval tuli tal mõte minna teele. Ja ongi kõik!“ sõnab Sipelgas. „Teelolek on muinasjuttude läbiv motiiv ja ka muinasjutunäitus on teekond. Satud endale harjumuspärasest kohast, kodust, imemetsa. Kohtad seal teisigi keskkondi, jõuad allmaailma. Kui oled piisavalt tark või kaval, saad välja, ja see kõik ei juhtu ootamatute abistajateta.“

• Muinasjutunäituse väljapääs viib püsinäitusele „Kohtumised“. Seega ostes esimesele pileti, saab tutvuda kahe näitusega.

Muinasjutunäituse programmid ja ekskursioonid

• Mängulisel ekskursioonil „Jüri ja Mari muinasjutumetsas“ (eelkõige põhikooli I astmele) seigeldakse muinasjutumaailma soppides: kaubeldakse Araabia turul, kuulatakse kangelaste pajatusi, tutvutakse muinasjutu seaduste ning allilma saladustega.
• Programmis  „Läbi seitsme maa ja mere …“ (4.–12. klassile) kehastutakse kangelaseks või kangelannaks, tehakse ise muinasjutt, lahendatakse ülesandeid ning arutletakse muinasjutule iseloomulike küsimuste üle: „Kuidas teha teelahkmel õigeid valikuid?“,  „Kuidas võita pool kuningriiki?“, „Mis on õnn?“ jm.
• Muinasjuttudest teame, et rebane on kaval, hunt rumal, karu tugev ja kana pime. Kas see ka looduses paika peab? Programmis „Kriimsilm, karuott ja reinuvader“ (1.–6. klassile) võrreldakse jutte loomade tegeliku käitumise ja omadustega ning arutletakse, millest loomamuinasjutud meile räägivad.
• Muuseumitunnis „Tark mees taskus: muinasjutu eetika ja seadused“
• (4.–9. klassile) õpitakse tundma muinasjuttudesse kogunenud tuhandete aastate tarkust. Tutvutakse žanri liikide, seaduste ning tähendustega. Uuritakse, millest muinasjutud koosnevad ja miks nad rändavad. Arutletakse, milliseid väärtusi lood jutustavad, ning kirjutatakse muinaslugu.

Ekskursioonid toimuvad 11. veebruarist, haridusprogrammid 1. märtsist. Programmide valik täieneb.

Eesti Rahva Muuseum kutsub koole näituseideede konkursil osalema

Kata Maria Metsar, ERM-i osalussaali produtsent:

Eesti Rahva Muuseum ootab kõiki huvilisi ise näitust tegema. Juba kuuendat korda toimuva „Oma näituse“ konkursi teema on sel aastal koostegemine.

Oodatud on ühistegemisega seotud ideed, sealhulgas klassidelt, koolidelt või sõpruskondadelt. Konkursile saadetud näituseideed pannakse rahvahääletusele ning enim hääli saanud näitus viiakse muuseumi abi ja rahatoega ellu. Võidunäitus plaanitakse avada püsinäitusel „Kohtumised“ olevas 130 m2 suuruses osalussaalis veebruaris 2021.

Eesti Rahva Muuseumil on seni olnud rõõm teha koostööd Hugo Treffneri gümnaasiumi õpilastega 1990-ndate noorte elu kajastaval näitusel „Õitsev (aju)vabadus“ ja Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi õpilase Elis Vaheriga koolivormide näitusel „Vormitud lugu“. Mõlemal juhul kasutasid õpilased ära head võimalust vormistada näitus hiljem õppekavas kohustusliku uurimistööna. HTG õpilased pärjati oma loovtöö eest Eesti ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi 20. ajaloo uurimistööde võistluse „Vabadus“ parima loovtöö tiitliga gümnaasiumiastmes.

Näitust tehes saadakse kogemusi paljudes valdkondades ning omandatakse uusi ja vajalikke oskusi. Näitusetegijad on kaasatud protsessi igasse ossa, seetõttu peab teema olema neile endale põnev. Näiteks tegid treffneristid näituse tarvis hulgaliselt intervjuusid, kirjutasid need lahti ja kodeerisid teemade kaupa. Samuti lõid nad käed külge alateemade kujutamisel, kujundamisel ning näituse ülespanekul. Lisaks on näitusetegijatel suur roll väljapaneku avamisel ning hilisemal meediaga suhtlemisel, kuna just nemad näituse kuraatoritena teavad kõige paremini, mida on tahetud kujutada ning edasi anda.

ERM näituseplaanidele piiranguid ei sea ning kõik, mida soovitakse näitusel esitada, läheb ka rahvahääletusele. Ideede tähtaeg on 19. aprill, koostada tuleb ideekavand ning saaliplaan. Võitja kuulutatakse välja 12. mail. Kandideerimine ja lisainfo Eesti Rahva Muuseumi kodulehel www.erm.ee/osale.