Pädevuse kiituseks
Küllap leidub lapsi ja noorukeid, kelle õpetamine seisnebki arenguks soodsate tingimuste loomises. Selliste laste ja noorukite õpe (kui soovitakse, siis „õppeprotsess“) ei küüni tavaliselt eripedagoogi töömaile. Eripedagoog tunneb rohkem neid lapsi, keda tuleb just õpetada. Välja õpetada, niisama kui tulevasi piloote ja arste.
Erinevalt tulevastest pilootidest või arstidest tuleb mõnelegi lapsele õpetada olulisi ja elulisi oskusi ka siis, kui tema õpitahe on nõrk või olematu. Küllalt paljusid lapsi tuleb mitu aastat õpetada kõnelema, lugema ja kirjutama, õige paljusid ka suhtlema ja end vaos hoidma, vähemaid ka lusikaga sööma ja potil käima.
Mõnedki eripedagoogi õpetatavad lapsed on sarnaste joontega, mida võib kajastada asjaomane meditsiiniline diagnoos. Diagnoos ei määra aga pedagoogilist lähenemisviisi kaugeltki ammendavalt. Igaühe eripära püütakse kajastada individuaalses arengukavas, veidi teise nurga alt ja mõneti üldisemalt rehabiliteerimiskavas. Plaanid plaanideks, kavad kavadeks, HEV-lapse ja -nooruki arengu määrab eelkõige õpetaja pädevus. Pädevus, milles erialane ettevalmistus põimub töökogemuse, intellektuaalse võimekuse ja empaatiaga.
Pädevuse juures jõuame kaasamisidee ja sellega seostuva nn tugihariduseni. Hariduslikul kaasamisel on ülluse kõrval rakenduslikke vajakuid, mistõttu asjaomaste saavutuste kõrval esineb ikka veel üksikuid puudujääke. Üks sellistest vajakutest on õpetamispädevuse hajumine. Harva kogetud üksikjuhtumite pinnal ei arene kogemus isegi asjaomase (üldise) erialase ettevalmistusega eripedagoogil, ammugi siis tavaõpetajal, abi- ja tugiisikutel. Nimetatud probleeme süvendab hajaasustus, nii Lõuna-Eestis kui Põhja-Norras ja Kaljumägedes. Perearstilt me vähi või skisofreenia puhul ravi ei oota, hariduses pole aga elu kaalul. Või on?
Eesti riik – rahvastikult võrreldav mõne Peterburi linnaosa või Kairo tänavaga – see pisiriik kujundab ja säilitab eripedagoogilist õpetamispädevust, koondades riiklikesse lahuskoolidesse kõige keerulisemaid juhtumeid (Pätsi, Porkuni, Emajõe, Maarjamaa jt). Kaks kuni neli suuremat linna kujundavad ja säilitavad õpetamispädevust, koondades raskemate juhtude alast pädevust ilusate nimedega lahuskoolidesse (Heleni, Masingu jt) ja/või soosides kallakuga erakoole. Veidi kergemate juhtude puhul soositakse kaasamiskallakuga tavakoole (vrd kunagisi VAP-klasse), kui just koolijuhid ei püüa uuendusmeelsusega silma paista. Mõnes väikelinnas püütakse vahelduva eduga juurutada igale tavakoolile oma HEV-kallakut, jättes lahusõppe vaid õige raskete juhtude tarbeks või delegeerides selle oma vallast väljapoole.
Alla kümne tuhande elanikuga linnadele ja asulatele pole lahusõpe enamasti jõukohane. Muidugi pole lahusõpe ka kunagi lõpuni kaitstud kergekäeliste paigutamissoovituste eest. Pisilinnadele, niisama kui tervikteenust pakkuvatele erakoolidele, jääb valida kaasamiskallakuga tavakooli variantide vahel (omaette õppehoone, majatiib, korrus, filiaal mõisas; vt Kingu, Viigi, Mihkli, Vodja jt). Viimastel aastatel võimaldab rahastamisskeem nii väikeklasse kui üks ühele õpet. Väikeklassid vähendavad, kuid ei välista raskusi erilaadsete juhtumite (ASH vs. ATH ja LÕK) sobitamisel ajas ja ruumis.
Jõudes linnadest ja linnakestest hajaasustusega ääremaale, näeme, et siin ei napi üksnes juriste ja (pere)arste. Niisama napib kohalikes põhikoolides erialase ettevalmistusega eripedagooge, nimetatagu neid siis tugiisikuteks või kuidagi teisiti. Erialase ettevalmistuse vajakut korvama mõeldud kursused võivad „inimesele tänavalt“ anda piiratud üldise või kitsa pädevuse sellel aastal õppima asunud ASH-ga lapse kohtlemiseks, kuid järgmisel aastal võib kooli laekuda intellektuaalse probleemiga, ülejärgmisel vaegnägija ja ATH-ga laps, nn lõkid pealekauba.
Iga HEV-õpilane osutub uueks proovikiviks, kursusel ei jõuta käia. Kogemust napib niikuinii ehk ring saab täis. Intellektuaalselt võimekam üritaja ammutab ideid kirjandusest ja veebist, kui oskab kolme kuni viit kohalikku keelt ja jõuab usaldusväärsete allikateni. Empaatilisem üritaja elab kaasa ja läbi koos lapsega, riskides ise läbi põleda.
Milleks see kõik? Et manitseda hoidma eripedagoogilist pädevust kui silmatera, kus seda vähegi leida on. Hoidma nii Rakveres kui Haapsalus, Kuressaares kui Kärdlas. Hoidma ka Mustlas ja Puurmanis, Keilas ja Lihulas, säästes ja poputades veel toimetavat eripedagoogi niisama kui valla juristi ja kinnisvaraeksperti. Hoidma nn tugiteenuseid tavakooli hõlma ja sildi all, kuid osaliselt lahus või eraldumisvõimalusega, hajutamaks lapsevanemate muresid ja vähendamaks transpordiprobleeme. Kogemust ja pädevust oskusteks koondav kallakuga tava(ventiil)kool on pigem voorus kui pahe.
Väga hea asjakohane artikkel.Selle seisukohaga jääb üle vaid nõustuda.
“Milleks see kõik? Et manitseda hoidma eripedagoogilist pädevust kui silmatera, kus seda vähegi leida on. Hoidma nii Rakveres kui Haapsalus, Kuressaares kui Kärdlas. Hoidma ka Mustlas ja Puurmanis, Keilas ja Lihulas, säästes ja poputades veel toimetavat eripedagoogi niisama kui valla juristi ja kinnisvaraeksperti.”