Palju õnne, Täheke!

Eesti vanim lasteajakiri Täheke sai jaanuaris 60-aastaseks. Sünnipäevapeole kogunenud endisi ja praegusi ajakirja tegijaid tervitades ütles peatoimetaja Ilona Martson, et Tähekesest kujunes kiiresti laste lemmikajakiri, mille iga numbrit oodati pikisilmi ja loeti kümneid kordi. Ühtlasi tänas ta kõiki autoreid, kelle loodud luuletused, jutud, pildid, koomiksid, illustratsioonid, meisterdused on andnud ajakirjale oma näo.

Ilona Martson, kuidas Täheke sündis?

Esimene Täheke ilmus 1960. aasta jaanuaris ja seda võib pidada ajakirja Pioneer nooremaks õeks või vennaks, mis oli mõeldud 5–10-aastastele lastele. Mõlemat ajakirja tegi üks ja sama toimetus, kus töötas palju inimesi ning mille peatoimetaja oli Holger Pukk ja kunstiline toimetaja Ene Pikk. Esimest numbrit trükiti 40 000 eksemplari, kõige suurem trükiarv – ligi 80 000 – on ajakirjal olnud 1980. aastate lõpus. Praegu on Tähekese tiraaž ligi 8000 ja toimetuses töötab kolm inimest, lisaks mulle toimetaja Kadri Hinrikus ja kunstiline toimetaja Priit Rea.

Kas Täheke sai nime oktoobrilapse märgi järgi?

Alguses küll, kuid enam ammu ei seosta keegi Tähekest oktoobrilastega. Sellel nimel on teisigi tähendusi: kirjatäht, taevatäht, aga ka väike staar. Kuigi ajakirjas on tulnud avaldada ka ideoloogilist juttu ning tähistada Nõukogude tähtpäevi, osati seda teha toredasti ja leidlikult. Mitu aastat oli Tähekese maskotiks Muhu rahvariietes heledapäine tüdruk.

Lugesid sa lapsena ise ka Tähekest?

Lugesin. Läksin kuueaastaselt kooli ja olin just seitsmeseks saanud, kui mulle 1978. aasta jaanuaris Täheke koju telliti. Enne seda osteti. Praegu arhiivist vanu Tähekesi vaadates tulevad paljud neist tuttavad ette.

Millised rubriigid on ajakirjas alati olnud?

Alati on Tähekeses olnud meisterdused, naljad, mõistatused, on käsitletud loodusteemasid ja avaldatud laste omaloomingut.

Kõige tähelepanuväärsem on aga see, et algusest peale on Täheke avaldanud eestikeelset lastekirjandust. Siin on üles astunud pea kõik meie lasteraamatute autorid ja illustraatorid.

Kujunes traditsiooniks, et kirjanikud avaldasid enne uue raamatu ilmumist mõne loo kõigepealt Tähekeses. Selles mõttes on Täheke meie lastekirjanduse oluline alussammas.

Sellised raamatud on näiteks Ellen Niidu „Pille-Riini lood“ ja „Onu Ööbik“, Eno Raua „Sipsik“ ja „Naksitrallid“, Elar Kuusi „Memme musi“, Jaan Rannapi „Topi“ ja koos Aavo Paistikuga loodud „Klaabu“, Iko Marani „Londiste, õige nimega Vant“, Aino Perviku „Kunksmoor“, Dagmar Normeti „Une-Mati, Päris-Mati ja Tups“ ja paljud teised.

1980. aastatest meenub Vladislav Koržetsi „Üks tüdruk, nimi Merike“ ja Tiia Toometi „Vana aja lood“; 1990. aastatest Tõnu Seero ja Henno Käo jutud. Just Tähekeses ilmusid kõigepealt Kristiina Kassi „Petra lood“, Andrus Kivirähki jutud raamatutest „Kaka ja kevad“, „Karneval ja kartulisalat“ ning „Tont ja Facebook“, paljud Piret Raua, Aino Perviku, Kairi Loogi ja Kadri Hinrikuse lood.

Illustratsioone tegid algusaastatel Vive Tolli, Asta Vender, Silvi Väljal, Alfred Saldre, Olev Soans ja muidugi Edgar Valter, kelle pildid tegid tuju heaks.

Samamoodi said Tähekesest tuttavaks paljud luuletused.

Jah. Ellen Niit, Eno Raud, Heljo Mänd, Leelo Tungal, Hando Runnel, Ott Arder – suur hulk meie lasteluule kullafondist on Tähekesest alguse saanud.

Sel aastal otsisime välja Tähekeses ilmunud vanad head luuletused ja palusime praegustel luuletajatel kirjutada nende uued versioonid, mis on tõesti toredad!

Näiteks Uno Leiese „Muti metroo“, mis algab sõnadega: „Täna ma jutustan sellise loo, elas kord mutt, kellel oli metroo. Just nagu Moskvas, kuid lühem ja pisem, selle ta kaevas ja ehitas ise,“ kõlab Markus Saksatamme variandis nii, et mutt kaevab tunneli Helsingist Tallinna.

Paul-Eerik Rummo luuletuse „Pinni ja panni, meie lähme vanni“ uuendas jaanuari numbri jaoks vaimukalt Karl Martin Sinijärv. Veebruari numbrisse kirjutas Ellen Niidu luuletusele „Meie vahvad kosmonaudid oleme“ uued sõnad Mart Juur.

Kui palju lapsed Tähekesele kaastöid saadavad?

Usun, et algusaastatel saadeti rohkem. Autori jaoks oli suur sündmus, kui tema lugu või joonistus Tähekeses ilmus. Tookord saadeti kirju ja kaastöid toimetusse paberil ja ümbrikuga. Ka Tähekesel endal oli oma kujundusega ümbrik ja kirjapaber, millele siis käsitsi vastuseid kirjutati. Praegusel ajal tuleb paberkirju harva, rohkem ikka meiliga. Mõnikord saadavad meile laste vastuseid ja töid aktiivsed õpetajad. Lapsed on harjunud kasutama arvutit ja saatma vastuseid Lasteekraani kodulehe kaudu, kus Tähekest ka lugeda saab.

Kas tead, kes on Tähekese lugeja?

Tean, et Tähekese lugejate hulgas on rohkem tüdrukuid kui poisse. Et Tähekest loetakse üle Eesti ning aktiivsemad lugejad ja vastuste saatjad elavad väljaspool Tallinna.

Lugejate hulgas saab omakorda välja tuua mitu gruppi. Esimesse üsna suurde gruppi kuuluvad lapsed, kellele õpetajad lasteaias ning emad-isad või vanaemad-vanaisad kodus Tähekesest ette loevad.

Teine seltskond on algkoolilapsed, kelle õpetajad kasutavad ajakirja kohustusliku kirjanduse asemel. Nad on lasknud õpilastel Tähekese tellida ja käsitlevad seda tundides. Täheke üritabki pakkuda õpetajatele abikätt mitmesuguste teemade käsitlemisel tunnis. Et neil oleks kaasaegne materjal, mille üle lastega tunnis arutleda.

Kolmas rühm on iseseisvad lugejad, kelle jaoks on Täheke päris oma ajakiri. Need käivad juba aegsasti postkastist vaatamas, kas see on tulnud. On mitmeid peresid, kus ajalehed ei käi, aga Täheke on lapsele tellitud.

Mida ajakirjast kõige rohkem loetakse?

Tähekese sünnipäeva eel tegi toimetaja Kadri Hinrikus väikese küsitluse ja uuris lugejate eelistusi. Ülekaalukalt oli esikohal nali. Läbi aegade on nalja rubriik olnud Tähekeses kõige populaarsem, mistõttu oleme teadlikult naljalehekülje alles hoidnud. Kõiki muid rubriike nimetati üsna võrdselt. Ühtedele meeldis meisterdus, teistele jutud ja luuletused, kolmandatele laste omalooming. Kokku nimetati 28 lemmikautori nime: Leelo Tungal, Kristiina Kass, Andrus Kivirähk, Wimberg, Heiki Ernits, Hillar Mets, Priit Rea … Üks lugeja tõi lemmikutena isegi välja Roald Dahli ja Pablo Picasso! Tõsi, nende looming ei ole küll kunagi Tähekesse jõudnud …

Arvata võib, et lapsi köidavad ka igasugused võistlused.

Seda küll. Kõige populaarsem on „Jutumull“, kus tuleb välja pakkuda, mida tegelane Hillar Metsa karikatuuril parajasti ütleb. Samuti „Arva ära“ rubriigi mõistatused, millele oleme samuti auhindu välja pannud. Lisaks korraldame hooajavõistlusi. Praegu on käimas joonistusvõistlus koostöös Eesti orhideeklubiga, märtsis kuulutame Valdur Mikita eestvedamisel koos ajakirjaga Hea Laps ja raamatupoega Rahva Raamat välja keelemängude võistluse „Musta lehma saba valge lehma taga“.

Tähekese ja Hea Lapse eelmisel aastal toimunud sõnavõistlus oli tõeliselt menukas.

Jah, see läks väga hästi korda. Osalejaid oli üle 500 ja igaüks pakkus välja mitte üks-kaks, vaid 10–16 sõna. Võidusõnadest on kõige tuntum „suunamudija“, juba on kasutusel ka „välevorst“ hotdog’i asemel. Mulle endale meeldib ka näiteks „tujukuju“ emotikoni asemel.

Kust tuli mõte hakata välja andma murdekeelset Tähekest?

Kui tulin Tähekesse tööle, selgus tellimisnumbreid uurides, et Lõuna-Eestis olid need väga väikesed. Kuidas tuua ajakiri lugejale lähemale? Minu meelest oli tasuta jagatav murdekeelne number lahendus. Esimesena tegimegi 2005. aastal suisa kaks võrukeelset Tähekest, hiljem on igal aastal ilmunud üks number. Kõik numbrid on tehtud koostöös Võru instituudiga, kes vastutab ka nende levitamise eest. Rõhutan, et tegu ei ole koopiaga kirjakeelsest Tähekesest, vaid iseseisva ajakirjaga, millele teevad kaastööd murdekeeles kirjutavad autorid. Nüüd on asi arenenud nii kaugele, et paaril viimasel aastal oleme teinud sama mudeli ja rahastusskeemi järgi ka mulgi- ja setukeelse erinumbri. Ilmunud on ka kaks kihnukeelset Tähekest.

Lisaks murdekeelsetele teeme igal aastal ühe või mitu Tähekese numbrit vene keeles, mis on ühtlasi oluline kultuurilise lõimumise projekt. Kokku on ilmunud 16 venekeelset Tähekest, mida oleme jaganud koolides esimestes klassides ja lasteaedades ning mis on väga hästi vastu võetud.

Kui üldse, siis mida tahaksid Tähekeses muuta?

Suhtumine, et uus on parem kui vana, on tarbimisühiskonnale väga omane. Olen ammu aru saanud, et kõigi nende liikuvate ja vilkuvate vidinatega Täheke võistelda ei suuda. Tark on teha seda, mida oskad, ja mitte tormata ummisjalu iga uue moevooluga kaasa. Tahan teha ajakirja, mida oleks ka endal huvitav lugeda, mistõttu tuleb olla väga valiv selle suhtes, mida avaldada. Kõige tähtsam ongi, et Tähekest loetakse. Ei saa öelda, et inimesed tänapäeval ei loe. Loevad küll, kuigi mitte tingimata ilukirjandust, loetakse äärmiselt erinevaid asju. Täheke võiks olla selline ajakiri, mida suured ja väikesed loevad koos ning mis oli, on ja jääb meie lugemiskultuuri ühisosaks.

MEIE VAHVAD SUUNAMUDIJAD OLEME

MEIE VAHVAD SUUNAMUDIJAD OLEME,

SUUNDA VÄGA HÄSTI MEIE MUDIME.

ÕIGE SUUNA VÕIME LEIDA WIFITA,

SEST ET IGAS PAIGAS WIFI END EI LEHVITA.

TELEFONI SUUNAMUDIMISEKS KÜLL EI VAJA ME,

TELEFONIL RAHULIKULT TASKUS OLLA LASEME.

MILLEKS NINAPIDI TELOS PASSIDA?

PÕNEVAM ON MÖLLATA KOMPASSIGA.

ILMAKAARI KOHATA VÕIB IGAL POOL,

ÕIGET SUUNDA MUDIB MAGNETNOOL.

KUS ON PÕHI, KUS ON IDA, KUS ON LÄÄS –

VAID ÜKS PILK JA ONGI VASTUS KÄES.

MEIE VAHVAD SUUNAMUDIJAD OLEME,

SUUNDA VÄGA HÄSTI MEIE MUDIME.

TORE OLI LEVIST VÄLJAS RINGI RASSIDA,

NÜÜD VÕIB TEHA SELFI KOOS KOMPASSIGA.

Mart Juur

MUTI MEISTRITÖÖ

TUNNELEID ILMAS

TEHAKSE IKKA JA

ERITI MAADES,

MIS TEISTEST RIKKAMAD.

EI OLE ME JÕUKAD,

ON VÄIKE ME MAA.

PUURIDA PAESSE

SIIN KÄIKE EI SAA.

ENT LEIDUS ÜKS MUTT,

KES EI KRUVINUD HINDA,

EI HIMUSTAND KUULSUST

VÕI MEDALIT RINDA.

KÄIGU TA MAASSE,

KAEVASKI SISSE,

OTSE TALLINNAST VIIB

SEE HELSINGISSE.

JA MÄNGITI HÜMNI,

TÖÖ VALMIS KUI SAI.

MUTTI PRESIDENT TÄNAS

JA TEGI TAL PAI.

KUI SOOME SUL ASJA,

SIIS TUNNELIT KASUTA ‒

SÕIT ON SEAL PRII

JA JÄÄTISKI TASUTA!

NÜÜD KÄSIL UUS TUNNEL,

MUTT PUHKAB EHK SIIS,

KUI AUSTRAALIASSE OTSETEE

EESTIST KORD VIIB.

Markus Saksatamm