Probleemid on teada, lihtsaid lahendusi pole

14. veebr. 2020 Annika Poldre toimetaja - Kommenteeri artiklit
Üks valdkondi, kus kimbutab tööjõupuudus, on metallitööstus. Pildil Pärnumaa kutsehariduskeskuse kutseõpetaja Ilmar Eek põhikooli õppuriga, kes tunneb huvi metallitöö vastu. Foto: Annika Poldre

Eesti haridusfoorum ja HTM kutsusid tööandjate esindajad koostööseminarile, et arutleda tuleviku töö ja hariduse üle.

Haridus- ja teadusstrateegia 2021–2035 eelnõude koostamine on lõpetamisel ja käimas programmide kokkupanek. Selle tulemusena selguvad kõige olulisemad reformid ja investeeringud, mille alusel räägitakse Euroopa komisjonidega läbi tõukefondide kasutamise üle.

HTM-i asekantsler Robert Lippin kõneles strateegia tulemustest: aastaks 2035 peaks olema põhi- ja keskhariduses enam kokkupuudet töömaailmaga, õppeasutuste ja tööandjate koostöö praegusest parem, töökohapõhine õpe ja praktika samuti. Elukestev õpe, milles osalemise 20%-ga jõuame Skandinaavia riikidele järele, kasvab veelgi.

Tööandjate keskliidu tegevjuht Arto Aas mainis, et keeruline on haridusstrateegia dokumentides orienteeruda, sest neid on palju ja tervikpilti on raske saada. Kui varasematel aastatel on tööandjate tähelepanu olnud kõige enam kutseharidusel, siis nüüd tegelevad nad üha rohkem teadusarenduse ja innovatsiooniga – põhjuseks tööjõukriis, mida välistööjõud pisut leevendab, kuid ei lahenda. Küsitluste järgi kurdab 78% tööandjatest töökäte puudust, 35% ütleb, et see takistab ettevõtlust kõige rohkem. Ettevõtjad vajavad kvalifitseeritud töötajaid. Eestis jääb lihtsat tööd vähemaks, lihtne ja odav töö liigub Eestist Ukrainasse, Poolasse, Bangladeshi.

Ettevõtjail on mure, kas on inimesi, kes juba lähitulevikus suudavad teha suhteliselt keerulist tööd masinate ja arvutitega. Ja kas inimesed on võimelised ümber õppima. Lähima 5–10 a jooksul on päevakorral küsimus, kas ettevõtted ja töökohad jäävad Eestisse, ennustas Aas.

Hariduse tulemused ei vasta enamiku tööandjate soovidele. Nemad tahaksid, et suurem osa noori läheks õppima kutseharidust. Sinna võiks suunduda 40% põhikoolinoortest ja kutseharidus ei peaks olema ühelegi õppurile tupiktee, vaid võimalus minna hiljem kõrgkooli.

Rohkem tähelepanu hariduse sisule

Kutsehariduses on investeeritud hoonetesse, kuid sellega pole kaasa tulnud sisu, kui pidada silmas õppekavu, õpetajate palkasid, motiveeritust, koostööd ettevõtjatega ja praktikavõimalusi. Vaja on õpetuse sisule tähelepanu pöörata, rääkis Aas ja tõi näiteks ehituse eriala, mida õpetatakse 16 kutsekoolis, kuid õpetuse tase on ebaühtlane, kõikjal õpitakse enam-vähem üldehitust, ent tööturul on vaja konkreetsete oskustega inimesi. Tuleks koordineerida, et õpe jaotataks konkreetsete kvalifikatsioonide järgi.

Aas kahtles, kas ümber- ja täiendõppele, kus on palju osalejaid, kuid mis on pigem hobiõpe, peaks kulutama maksumaksja raha. Kui mõnes teises valdkonnas on rahapuudus – õpetajate palgad on madalad, napib raha õppevahendite ja -programmide jaoks –, pole see kulutus väga mõistlik.

Ettevõtjate ootused

Kõrgharidus ja teaduski on tööandjatele üha olulisemad. „Innovatsiooni ja teadustegevuseta me ellu ei jää, vaid oleme oma keskmise sissetuleku ja arengutaseme lõksus,“ hoiatas Aas. Ülikoolidel on oma valikud, kuid ettevõtjad ootavad midagi muud. Tööandjad soovivad rohkem loodus- ja reaalainete õpetamist, et oleks tehnikateadmistega spetsialiste ja insenere, sest IKT-valdkond ja tööstus vajavad neid inimesi väga.

Ettevõtjad ootavad kiireid tulemusi, nad vajavad õige kvalifikatsiooniga inimesi. Keegi ei jaksa oodata, kuni haridussüsteem töötajat neli aastat ette valmistab. Seda enam, et koolilõpetajal pole neid oskusi, mida ettevõtjal vaja on. Lihtsaid lahendusi sellele murele pole. Skandinaavias on ettevõtjaid, keda ei huvitagi töötaja haridus, nad õpetavad inimesi ise intensiivselt kohapeal mõne nädalaga välja.

Tööandjate osa hariduse pakkumisel

Tulevikus võiks tööandjate roll olla suurem õppekavade kujundamises ning koolide juhtimises, aga ei saa loota, et ettevõtjad hakkaksid sinna raha lisama, hoiatas Aas. Vähestel ettevõtjatel on võimalik stipendiumi maksta või koolitust enda peale võtta. Pigem on asi põhimõtteline: kui ettevõtjad maksavad makse ja sellest peetakse ülal ka haridussüsteemi, siis tekib küsimus, miks ei saa selle raha eest õiget tulemust.

Tööturule tuleb lähema kümne aasta jooksul üha vähem noori, sedastas Mario Lambing, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu osakonna peaanalüütik. Nii on see kõrg- ja ka kutsehariduses prognoositav. Teatud valdkondades on juba praegu töötajatest puudus ja pea kõigis õppevaldkondades ainuüksi noortega tööjõuvajadust enam ära ei kata. „Probleeme teame juba hästi, keeruline on lahendusi leida,“ tunnistas Lambing.

Mõtteid lauaaruteludelt

Sõnavõttude järel jätkusid arutelud laudkondades. Küsiti, kelle vastutada on üldiste pädevuste kujundamine. Ettevõte soovib sobivate oskustega töötajaid, nende väljaõpet peaks kiirendama, kuid üldoskuste kujundamine on pikk protsess.

Tööandjate võimekus osaleda pädevustega inimeste koolituses ning koostöös koolidega on erinev. IT-valdkonnas ollakse väga aktiivsed, kuid väiksematel firmadel on seda võimekust vähe.

Meil on väga aktiivseid koole, kes tegutsevad digivaldkonnas, ja on mahajäänud koole, kes objektiivsetel põhjustel ei saa või lausa ei taha sellega tegelda. Neid, kes vabatahtlikult kõike teevad, tuleb innustada ja toetada. Neile, kes ei taha tegelda, tuleks ehk miinimumnõuded seada või sunnimehhanismi rakendada.

Liiga vähe saadakse aru, et tehnoloogia mõjutab selle kasutajaid ja tuleb olla võimeline dialoogiks inimestega. Digioskused ei ole eraldi õppeaine, vaid peaks läbima kogu koolitööd. Võtmeküsimuseks saab andmepädevuste kujundamine, mis pole ainult teadvustamine, et kõik inimese digitegevused jätavad jälje, vaid ka teadmine, mida andmetega edasi tehakse. See pädevus hõlmab analüüsimis-, andmete tõlgendamise ja lugemise oskust jne. Küberturvalisuse ja -julgeoleku edendamise alus on riskimõtlemine, mis hõlmab tehnoloogia ja selle kasutamisega seotud riske, tehisintellektiga seotud riske jne. Igapäevast riskimõtlemist saab arendada alates lasteaiast. Tehnilise hariduse õppes, olgu kutse- või kõrgkoolis, peaks see samuti sisalduma. See võiks olla Eesti eelis, et tehnoloogia arendamisel tagatakse meil kohe ka kasutajast lähtuv turvalisus.

Väga oluline on, et õpetaja saaks stažeerimisvõimaluse ettevõttes. Meil on vaja laialdast täiend- ja ümberõpet ning ka ettevõtjad vajavad täiendõpet.

Töökohapõhist õpet peaks laiendama võrgustike abiga. Selle kohta on juba näiteid idufirmade maailmast. Kui laiendada töökohal õppimist ja töökohapõhiseid õppevorme, peaksid need olema paindlikumad, eriti aja poolest. Üks laudkond leidis, et töökohapõhist õpet mängitakse ja see ei toimi nii, nagu ettevõtjad tahaks. Praktikaga on asi parem, sest tööandjad näevad praktikantides tööjõu leidmise võimalust.

Kuna ettevõtted on väikesed ega suuda tegelda töökohapõhise õppe praktika ega ka teadusarendusega, kõlas mõte, et selle korraldamisel peaks suurenema erialaliitude roll. Seal võiksid olla koordinaatorid, teenused või võimalused, mille abil väikesed ettevõtted saaksid õpipoisse ja praktikante. Kerkis ka juhendaja tasu küsimus. Kui see on 100 eurot kuus, siis pole juhendajal motivatsiooni ja õpipoisid on ettevõttes üksi.

OSKA info ja raportid peaksid saama reaalseteks otsusteks. Kui on teada, milliseid erialasid on vaja, kas siis koolid valivad nende järgi?

Võib-olla oleks kutsekoolide ja gümnaasiumide liitmine õige. See aitab kutseõpilasi ja gümnaasiumiõpilastel saada praktikat.

Erivajadustega inimeste üleminekul tööturule on tarvis individuaalset õpiteed ja tugiisikut või mentorit, kes aitab õpiteed kujundada. Tööandjate keskliidu juures on loodud kompetentsikeskus – tööandjate ühisus, kuhu kuuluvad ettevõtjad, kes on juba palganud erivajadustega inimesi ja kogunud hulga pädevusi.

Nõrk on töötukassa ja HTM-i, ebapiisav ka tööandjate ja kutsehariduskoolide koostöö. Puudub ettekujutus, millised töökohad on 5 või 10 aasta pärast, kuigi selles on abiks OSKA. Juhid, eriti keskastme juhid vajavad täiendõpet. Neid tuleks juhatada teenuste juurde, mis on olemas EAS-is, KredExis, töötukassas jm.

Üks haridusstrateegia 2035 töögrupi juhte Marju Lauristin lisas lõpetuseks, et tema laudkond soovitas ka HTM-il rakendada hariduspoliitikas enesejuhtimise põhimõtet, mis tähendab, et hariduspoliitika juhid soodustaks uue otsingut, vähendaks barjääre ja keeldusid ning tunnustaks rohkem uue leidmist ja edasiliikumist.


Tööandjate ühisus

  • Ühisusse kuuluvad tööandjad, kes lubavad, et kohtlevad vähenenud töövõimega inimesi võrdselt teiste tööle kandideerijate ja töötajatega. Eesmärk ei ole vähenenud töövõimega inimeste värbamine iseenesest. Selleks ei pea ettevõttes tingimata juba töötama mõni vähenenud töövõimega inimene. Loeb ettevõtte mõtteviis ja suhtumine, et kandideerimisel on olulised inimese oskused ja kompetentsus. Vähenenud töövõimega inimene ei ole oma puude tõttu kõrvale jäetud.
  • Eestis on ligikaudu 100 000 vähenenud töövõimega inimest, mis on pea 10% rahvastikust. Olenemata tööjõu nappusest tööturul on erivajadusega inimesel vähem tõenäoline leida sobiv töökoht kui erivajaduseta inimesel.
  • Eesti tööandjate keskliit on koostöös Eesti personalijuhtimise ühinguga PARE kutsunud ellu tööandjate võrgustiku, millel on kaks põhieesmärki:
    • aidata kaasa vähenenud töövõimega inimeste tööellu kaasamisele;
    • tõsta tööandjate teadlikkust, jagades kogemusi vähenenud töövõimega inimeste tööle rakendamisel.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!