Sada semestrit ülikoolis

28. veebr. 2020 Sirje Pärismaa toimetaja - Sada semestrit ülikoolis kommenteerimine on välja lülitatud
Teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“ võtab rektor Toomas Asserilt vastu Eesti geenivaramu eestvedaja, biotehnoloogia professor akadeemik Andres Metspalu.

Eesti Vabariigi 102. aastapäeva puhul pälvis 94 Tartu ülikooli töötajat, kes on vähemalt 50 aastat alma mater’iga seotud, teenetemärgi „100 semestrit Tartu Ülikoolis“.

Eksperimentaalpsühholoogia professor akadeemik Jüri Allik, kes pälvis tänavu ka riikliku teaduse elutööpreemia, on Tartu ülikooliga seotud olnud juba 104 semestrit ja hakkas tudengeid õpetama kohe pärast lõpetamist 1973. aastal.

„Kohe esimesel semestril tuli minu loengut kuulama ministeeriumi kontroll,“ meenutas Jüri Allik. „Üks ennast väga tähtsaks pidav tädi kirjutas hiljem aruandes, et lisaks sellele, et ma hoidsin kriiti vales käes ja traavisin mööda auditooriumi ringi, oli minu jutt vastuolus marksistlike põhimõtetega. Nimelt olin ma tajust kõneldes maininud, et ainult idioodid ei näe illusioone. Õnneks tollane haridusminister kaitses mind ja minu esimene semester ei jäänud viimaseks. Käesolev ja eelmised semestrid erinevadki esimesest selle poolest, et ammu pole keegi mu loengutes nuhkimas või peale kaebamas käinud.“

Jüri Alliku sõnul on õpetamine üks kõige paremaid mooduseid, kuidas mõni probleem endale korralikult selgeks teha. Kõige loomingulisemad olid esimesed aastad, kui õpetatavast asjast hakkas pilt selgeks saama.

„Olen alati olnud seda meelt, et tõeliselt hästi saab õpetada, vähemalt ülikoolis, seda, mida sa ise uurid ja mille kohta suudad maailma tippajakirjades artikleid avaldada. Ainult sellisel viisil saab õpetada midagi uut, mida varem ei teatud,“ lausus Allik.

Orgaanilise keemia professor akadeemik Jaak Järv ütles, et tema ligi 53 ülikoolis veedetud aastasse mahub mitu erinevat ülikooli, mida ta on näinud ja vähema või suurema edukusega teeninud uurija, ametniku ja õpetajana, tähtsustades enda jaoks ikka viimast rolli. Meenub, kuidas keemiaosakonnas õnnestus avada uus eriala – bioorgaaniline keemia.

„Sellised asjad on keerulised ka praegu, aga eriti keeruline oli 1970-ndatel, sest uue õppekava ained jäid taotluslikult keemia, bioloogia ja arstiteaduste piirimaile ja neid õpetati eri teaduskondades,“ rääkis Jaak Järv. „Hiljem, kui olin teadusprorektori asetäitja, õnnestus juhtkonnal vältida kogu ülikooli üleviimist venekeelsele õppele. Need kuud olid eriti pingelised, sest surve oli puhtalt poliitiline.“

Väga huvitavad ja õpetlikud olid Järve sõnul üleminekud, mil muutus arusaam akadeemilisest vabadusest ja vastutusest, kusjuures muutused ei olnud sugugi samaaegsed sündmustega riigi poliitilises elus. Nii valiski ülikooli valimiskogu rektorit juba enne Eesti Vabariigi taastamist. „Sügavalt on aastakümnetega muutunud arusaam teadusest, kus tulemuse sisu kaalukuse üle kipub prevaleerima selle kommunikatsioon ametnikele ja uskumus sellest, mis on moes ja oluline,“ märkis Järv. „Muutused ei tekkinud kindlasti teaduse projektipõhise rahastamise tõttu, kus teadlased taotlevad ja põhjendavad teadusgrantide saamist, vaid on teaduspoliitiliste arengute tulemus. Kui jääbki nii, et teadust suunab mitte looming, vaid majandushuvi ja poliitika, on perspektiiv tõesti kurb.“

Loomulikult on muutunud ka üliõpilased, eelkõige nende motivatsioon ja tegutsemise ajendid. Suurenenud on nõudmised õpetatava sisu ja õpetamise viiside osas, sest faktide leidmine veebist on kõigil selge ammu enne ülikooli. Samas ilmneb järjest süvenev lõhe värskelt koolist tulnute teadmistes. Ka parimad faktiteadjad ei ole sageli suutelised leidma ja üldistama faktide seoseid, analüüsima ja järeldusi tegema.

„Kuid ka õppekavade koostajad pole mõnikord suutnud tervikpilti haarata, jättes mängust välja õppeained, mis just praegu peaksid tehnoloogia arengut silmas pidades olema õppekava alussambad,“ kahetseb Jaak Järv. „Üliõpilaste nõudmiste suurenemine esitab täiesti uued väljakutsed ülikoolile. Peame arvestama, et juba praegu on ülikoolis olemas järgmise ülikooli kontuurid. Vaja on ainult tähelepanu, et neid märgata ja võimalusel suunata nii, et ülikoolist säiliks läbi aegade kestnud kõige väärtuslikum osa – universitas.“