Sajast vakast tangusoolast saja viiekümne aastase teatrini. Kohtumine eestikeelse teatri grand old lady Lydia Koidulaga

7. veebr. 2020 Rein Pakk - Sajast vakast tangusoolast saja viiekümne aastase teatrini. Kohtumine eestikeelse teatri grand old lady Lydia Koidulaga kommenteerimine on välja lülitatud

Vanemuise teater tähistab sel aastal 150. sünnipäeva. Vanemuine on Eesti esimene emakeelne teater, mille asutamine 1870. aastal märgib ühtlasi rahvusliku teatri sündi. 

24. juunil 1870. aastal kanti Tartus ette Lydia Koidula näidend „Saaremaa onupoeg“. Samal aastal jõudis lavale Koidula „Maret ja Miina ehk Kosjakased“ ning 1871 „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“.



Mul on suur au ja rõõm vestelda tänavu 150-aastaseks saava eestikeelse teatri võiks öelda, et emaga. Tere tulemast, Lydia Koidula!

Tere, lihtsalt tere, ei mingit tere tulemast, sest ega ma pole ju ära olnudki. Ma olen kõik see aeg teiega olnud, kuigi teile võib jääda mulje, nagu oleksin ammu surnud ajalooline tegelane. Ei, ja peaksin sada surma ma – ma ikka olen teiega.

Ilusti öeldud! Hea küll siis, tere, proua Koidula …

Preili, teie jaoks ikka preili. Kuigi sünnitasin Eesti teatri, jään alatiseks neitsiks, umbes nagu Maarja.

Preili Koidula, kuidas hindate oma lapsukese seisundit täna, tema 150. eluaastal?

Oh, oleks ma uneski võinud seda ette näha, et minu väikene pühapäevane meelelahutus sedasi kogu maarahva poolehoidu ja viljelust leiab! Täna on ju maakeelseid näitemänguseltsisid üle kogu maa kui seeni pärast vihma. Lauldakse, tantsitakse, kõneldakse värsis ja muidu, tantsitakse siidis ja sametis ning püherdatakse kõntsas, laval on meeste kõrval naisedki sallitud, tükati porgandpaljadki! Mulle enesele, tõsi küll, meeldivad kaunites kostüümides daamid enam.

Olete ju isegi tuntud ekstravagantse riietumisstiili poolest, kombineerite julgelt rohelist ja tulipunast.

Eks ma kasutasin omal ajal kõiki vahendeid, et pilku püüda ja meelde jääda, aga praegu tundub, et nii palju ehk polnukski tarvis pingutada. Jah, rohelist ja punast meeldis kombineerida küll, aga rahatäht valiti mulle lõpuks ikka sinine.

Kuidas olete rahul teid ja teie isa kujutava peremonumendiga Tartus?

Mõni ehk vaatab ja mõtleb, et kuhu see plika seal ometi lidub?! Eks ikka isa juurest minema! Me ju vaidlesime alalõpmata, kasvõi teatri üle. Papa ütles, et sellist kerglast asja pole küll eestirahval tarvis, kirjutas sellest veel Postimeheski tänitavi sui, et „kas teie üsna tõeste „Postimehe“ käest nõuate, et tema ka teatremängust peab sõnumit tooma?”. Aga mõne aasta pärast hakkas juba lätlaste eeskujul teist laulu laulma, et kui neil on näitemänguselts, siis peab meil kah olema. Papa oli naabrite suhtes väga tundlik. Mina muidugi ka! Viimaks kosisin lätlase omale mehekski.

Eestirahva projekt oli teil isaga igatahes pöörane ettevõtmine.

Nojah, eks ta oli nagu talurahva puhtaks pesemine ja tarest välja valguse kätte toomine. Tegime maarahva parketikõlbulikuks, nagu tänapäeval öeldakse.

Ja täiesti iseseisvalt, omaenda jonniga tegite, ega vist toetajaid polnud palju? Täna oleks sellist asja Euroopa Liidu toetustega palju lihtsam teha?

Ega ta siis teisiti olnud! Meiegi saime ainult Euroopa ehk siis saksa toega eestirahva tehtud. Poleks sakslasi olnud, poleks meil see hull mõte pähegi tulnud. Aga jah, meie väikesel rahvakillul on alati olnud võimalust toetust saada, meetmed on läbi sajandite avanenud ja sulgunud, nagu vahelduvad aastaajad, ole ainult tähelepanelik, jälgi mängu ja anna taotlus õigel ajal sisse.

Ja missugune see õige aeg on?

Küps.

Ahah. Selge. Kas eestikeelse teatriga oli sama lugu, et aeg oli küps?

Sellega oli rohkem nii, et mina olin küps. Lavale ma tollase kombe kohaselt ju minna ei võinud, aga kõike muud võisin. Nii ma siis kirjutasin ja lavastasin. Alustasin ikka samal printsiibil nagu muudeski loomevaldades, ikka mugandustest originaalide suunas – esiteks kirjutasin poolalgupärandi, siis veerand- ja siis lõpuks täitsa oma eesti algupärandi. Ja näed sa, juba kaheksa aastat pärast minu esimest esietendust – mis muide oli välja müüdud! – oli teatriseltsil juba laialdane tegevus käsil, ja nii tänase päevani.

Kuidas esimene teatritükk valmis? Kas tuli raskelt?

Tavalist rada, rääkisin alguses ühe ja teisega, Kreutzwaldiga rääkisin, tema muidugi oli skeptiline nagu ikka, lõpuks lõin käega ja kirjutasin ise. Tavaline lugu, mis siin rääkida.

Kuidas praeguse sõnateatri arenguga rahul olete?

No eks seal ole seda algupärast näitemängu muidugi rohkem kui muusikateatri vallas, aga ühest asjast ma ei saa aru. Mis asjad need suvelavastused ometi on?! Mis vägi küll ajab teatri kaugele maanurka ja sunnib inimesi seda sinna vaatama minema?! Ja mida kaugemale, seda parem. Teatrit tehakse paikades, kus minu jalg pole iial astunud, niisugustes metsanurkades, kus minu ajal küla ravitsejadki taimi korjamas ei käinud! No millega seal mängida, kas lille, rohuga? Ei saa ma aru, sest ei poolt nii kaunis pole seal kui õige lava peal.

Rabeled läbi võsa teatrisse minna, siis lõpuks jõuad higisena ja rebenenud kleidis kohale ja siis tuleb välja, et ei saa etendusest pea sõnagi aru – võro keeles tehtud! Aga eks sakslasel võis ju minu esimest tükki vaadates sama tunne olla.

Missugusena näete Eesti teatri tulevikku?

Mina usun igikestvasse uuestisündimisse, mis maarahva keele ja meele värske hoiab. Uued sünnid ja tõusud peavad kõikse aeg koitma, ühe eha tähendab teise koitu.

Ega te ometi eestikeelsele teatrile eha ei kuuluta?!

Oh ei, kaugel sellest! Eesti teater liigub ja loob ja lehvitab täies elujõus, kirkamini kui iial varem!

Ma tänan teid, preili Koidula, selle vestluse eest!

Võtke hääss! Õieti oli päris kena käia ja kõnelda, äkki tulen teine kordki.

Seniks kõike kaunist ja kohtumiseni siis!

Teilegi, teilegi!


Armsad õpetajad!

Vanemuise teater tähistab sel aastal väärikat 150. sünnipäeva. Pidulik hooaeg on lisaks monumentaalsetele juubelilavastustele („Lageda laulud“, „W“, „Faehlmann“, „Laul õnnest“, „Põrgupõhja uus Vanapagan“) toonud repertuaari tagasi ka menukaid lavastusi eelnevatest hooaegadest, nagu „Detektiiv Lotte“, „Ooperifantoom“, „Don Juan“, „Meister ja Margarita“. Tavapärasest rohkem on võimalusi tutvuda ka teatritegemise telgitagustega – osaleda teemaekskursioonidel töökodades, tutvuda teatritegijatega kohtumisõhtutel või fuajeekontsertidel. Nii õpetajad kui õpilased on oodatud kõigest sellest osa saama.

Kohtumiseni Vanemuise teatris!