Sõnal sabast: Ruja

Enamikule inimestele seostub see pealkiri ilmselt 1970.–1980. aastate tuntud rokkansambliga. Vähem inimesi teab ansambli nime aluseks oleva sõna sünnilugu ja tähendust, mida ei leia ka põhilistest eesti keele sõnaraamatutest.

„Ruja“ on kunstlikult loodud keelend, mis pärineb 1970. aastate algusest – ajast, mil otsiti innukalt lahedamat vastet kohmakale väljendile „teaduslik fantastika“. Enamasti on „ruja“ autoriks peetud Andres Ehinit, mitu allikat omistavad autorsuse ka kirjanik Ilmar Sikemäele. Viimane on aga kinnitatud, et „ruja“ looja on hoopis keegi Endel Vannas: „Muuseas väidab ta [Ain Kaalep] minu „tarninguks“ uudissõna ruja ‘fantaasia’ ja kingib mulle popansambli „Ruja“ vaderi nime. […] Aga ruja välmija au kuulub ikkagi pedagoog Endel Vannasele“ (Sirp ja Vasar, 23. veebruar 1973).

Sirbi ja Vasara 1971. aasta 19. veebruari numbris tsiteeritaksegi Vannast, kes on tulnud välja „täiesti uue, kunstlikult loodud sõnaga ruja ‘fantaasia’, siit edasi rujama ‘fantaseerima’, rujaline ‘fantastiline’, lõpuks ka rujakirjandus, rujakirjanik“. Samas lehenumbris taunib Vannas kirjanik Henn-Kaarel Hellati 1970. aastal loodud konkureerivat uudissõna „ulme“, sest see „on liiga lähikõlaline ulmaga“ (loogiline, arvestades, et tollest August Annisti tehistüvest Hellat „ulme“ tuletaski).

Alles nädalapäevad tagasi võis Postimehest lugeda Joel Jansi ulmeromaani „Tondilatern“ arvustust pealkirjaga „Pinev rujapuhang väikeses Elvas“. Aga sellest hoolimata tuleb möönda, et nüüdseks on Vannase „ruja“ pigem unustusse vajunud sõna, samas kui Hellati „ulme“ muutus kohe populaarseks ja on seda tänini. Vannase välmet ei päästnud seegi, et seda propageeris ka Ilmar Sikemäe; uus tüvi, huvitav kõla, leidis ta, kiites eriti nelja erineva vokaaliga omapärast tuletist „rujaline“.

Arusaadav kiitus, pidades silmas, et Endel Vannas pole midagi muud kui üks Sikemäe enda paljudest pseudonüümidest, mida ta aastail 1971–1976 Sirbi ja Vasara veergudel kasutas …