Soomeugrilased meenutavad tänutundega Paul Aristet
3. veebruaril oli akadeemik Paul Ariste 115. sünniaastapäev.
Üsna ootuspäraselt soovis seda tähtpäeva meie lehes esile tõsta Ariste omaaegne ersa rahvusest aspirant Nikolai Bajuškin. Tema hinnangul on see ületamatu, mida Paul Ariste soome-ugri rahvaste eneseteadvuse tõusuks ära tegi.
Nikolai Bajuškin meenutab, et Paul Ariste pidas tema kodumaal Mordva ülikoolis loenguid ja tegi seda peast. Ersalaste südamed võitis ta aga sellega, et rääkis nendega ersa keeles. Samuti meeldis Bajuškinile väga, et Ariste küsis kahelt tema ülikooli õppejõult, miks need omavahel vene keeles räägivad. Nood vastasid, et vene keel on kultuurkeel. Ariste ütles selle peale, et soome ugri keeled on samuti kultuurkeeled, sest iga keel kannab oma rahva kultuuri. Seda mõtet, et iga keel on kultuurkeel, toetas tugevalt Ariste asutatud ja toimetatud ajakiri Советское финно-угроведение, mis ilmub praegu Linguistica Uralica nime all.
Bajuškin lisab, et Aristele pakkus iga keel suurt huvi. 1960. aastatel nägi ta Tartus Riia mäel toredat vaatepilti: veoauto kastis mööda sõitvad mustlased tervitasid valjude rõõmuhõisetega kõnniteel jalutavat Paul Aristet ja tema abikaasat Ernat. Ariste oli nende vana tuttav, sest käis tihti Tartu turul mustlastega mustlaskeeles vestlemas – keelt kogumas. Üldse oskas ta üle 30 keele.
Väga sümpaatne oli Bajuškinile Ariste idee, et ükskord võiksid kõik soome-ugri keeleteadlased õppida Eestis. Aastate jooksul saigi see teoks. Juba alates 1960. aastatest alates tuli Tartu ülikooli õppima üha rohkem mordva, mari, udmurdi jt soome-ugri noori keeleteadlasi. Me kõik olime õnnelikud, et saime just Tartus õppida, meenutab Bajuškin.
Ka Nikolai Bajuškin aitas kaasa, et soomeugrilased Eestisse õppima tuleksid. Nimelt õpetas ta pärast Tartus aspirantuuri lõpetamist Mordva ülikoolis mokša ja ersa üliõpilastele eesti keelt. Kursuse maht oli küll ainult kaks tundi nädalas, kuid andis siiski paljudele julgust Tartusse õppima tulla. Isegi praegu, kui vabalt saab ka Soome õppima minna, tullakse Volga äärest keeleteadust õppima kõige rohkem ikkagi Tartu ülikooli.
Paul Aristel oli fenomenaalne mälu, meenutab Bajuškin. Kui aspirandil tekkis küsimus, ütles Ariste talle peast raamatu, selle ilmumisaasta ja ka lehekülje, kust küsimusele ammendava vastuse saab. Oma õpilaste mälu ta aga nii kõrgelt ei hinnanud. Kui ta neile oma raamatuid laenas, pani ta alati selle paksu raamatusse kirja ja laskis laenajal ka allkirja anda, et ta ära ei unustaks, et üks Ariste raamat on tema käes.
Ariste armastas nalja heita. Nii rääkis ta ühele uuele aspirandile, et eestlane ütleb tervituseks „tere-tere, vana kere“. Aspirant läks siis tõsimeeli üht teist professorit niimoodi tervitama. Ariste ütles ka, et kõige parem õppejõud on see, kelle nimi on kas Paul või Paula – sest soome-ugri kateedris töötas tema hea kolleeg Paula Palmeos. Kes eesti keelt hästi ei osanud, nendel oli Ariste ütluse järgi kapsapea.
Aristel oli soome-ugri aspirantidele üks eriline eksam, meenutab Bajuškin. Sellel kontrollis ta, kas aspirandid oskavad kohvi juua. Selgus, et keegi ei osanud! Nimelt väitis Paul Ariste, et õigel soomeugrilasel on kohvikoor õhukese kihina kohvi peal. Et sellist kihti saavutada, tuli kohvikoort teelusika abil hästi aeglaselt kohvi pealispinnale niristada. Selline eksam tuli aspirantidel samuti ära teha.
Lõpetuseks avaldab Nikolai Bajuškin kahetsust, et mitte ühelgi Tallinna trammil ei ole Paul Ariste pilti ega nime.
Armas, et vähemalt kaugemadki sugulased tuletavad meelde Paul Aristet – ainulaadset ja eriliste teenetega eesti teadusemeest, kes vääriks monumenti nii Tartusse kui ka Tallinna.
Eestlased, ärgem unustagem oma tõeliselt suuri suurmehi!
Paul Ariste oli ka praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi kunagine õpilane. Ta oli kohal igal aastal vähemalt korra – kas 1. septembri avaaktusel või mõnel lõpuaktusel. Ja alati suutis ta õpilaskonna hulgast üles leida kellegi, kes pärines mingist huvitavast keelegrupist. Meenub kord, kui esimesse klaasi tüli tüdruk, kelle vanemad rääkisid veel liivi keelt ja ka tüdruk mõistis seda. Nii siis vestles Ariste tähtsa näoga selle pisikese tüdrukuga liivi keeles selle üle, mida see arvab kooli tulemisest üldse. Kogu auditooriumi ees. Pärast tõlkis mitteliivikeelsetele, st kõigile ülejäänutele. Väga naljakas kogemus oli.
Huvitav, millal see kohtumine liivi keelt oskava tütarlapsega võis toimuda? Äkki on teada nimigi?