Toetavaid õppekeskkondi on palju
Maailma haridusfoorumi viimasel päeval kõneldi sellest, kuidas on omavahel vastavuses õppimise prioriteedid, hariduspoliitika ja õppekeskkonnad. Praegune märksõna on Edutech ehk haridustehnoloogia.
Osalejad said külastada suurt haridusmessi BETT (British Educational Training and Technology Show). Arutleti selle üle, kas Edutech ikka liigub selles suunas, mis viib haridust edasi. Kas me mõõdame ja hindame oma arvutipõhiste testidega õigeid asju või oleks õigem endiselt lahendada nt matemaatika ülesandeid paberil? Kas peaks standardiseerima teatud tehnoloogiaid kasutavad haridustooted? Kas lihtsate demovahendite ja tekstikogude kõrval peaks olema rohkem õppija tasemega kohanduvaid ülesandeid ja harjutusvara? Kas tõeline, st arusaamisega õppimine on midagi muud kui õppimine tehnoloogia abil? Ja lõpuks – kas igasugune õppimine peaks algama arusaamisest, et kõigepealt on vaja omandada alusoskused, milleta nn kõrgemal tasemel õpioskused ei saagi välja kujuneda?
Kõnelejad rõhutasid, et kuigi olud meie ümber muutuvadki pidevalt, on meie suurim abivahend suutlikkus õppida uusi sotsiaalseid oskusi, õppida kiiresti ning liikuda edasi ka muutuvaid eesmärke silmas pidades.
Muutuvad õppekeskkonnad
Ülalkirjeldatud teemavaldkonna silmapaistvaima ettekande tegi maailmapanga esindaja Mike Trucano, kes on viimase 20 aasta jooksul nõustanud paljusid riike hariduspoliitika, haridusuuringute ning tehnoloogiliste lahenduste kujundamisel. Ta on maailmapanga mõjukaim Edutech-blogija. Ta on loonud tehnoloogiarakenduste programme madala ja keskmise sissetulekuga riikide haridussüsteemide arendamiseks. Tema üleskutse on püüda teha võimalikult informeeritud otsuseid oma riigi haridusnõudlusest ja majanduslikest võimalustest lähtuvalt.
Arenguhüpped on küll võimalikud, ent ka uute tehnoloogiliste toodete ostuvalikul võib eksida. Need eksimused on aga enamasti üsna kulukad, kõnelemata sellest, et seatud eesmärgid võivadki jääda saavutamata.
Kõneldi ka vajadusest pakkuda võimalikult mitmekesiseid õppekeskkondi, sest õppijad on erinevad. Professionaalne õpetaja oskab otsustada, kuidas toetavaid õppekeskkondi struktureerida ning milliseid haridustooteid kasutada – nii traditsioonilisi õpikuid-töövihikuid kui ka tehnoloogilisi vahendeid nutitelefonidest mitmesuguste rakenduste ja teemapõhiste keskkondadeni. Tähelepanu all oli ka vajadus tasakaalustada traditsioonilisi ja uuenduslikke keskkondi, sealhulgas kooliarhitektuuri võimalusi, nt seinte kasutamist näitusepindadena.
Messil oli palju väljapanekuid, mis pakkusid väga erinevaid haridustooteid. Kataloogis oli ligi 600 esindust, aga meie käsutuses olnud paari tunni jooksul jõudsime heita vaid põgusa pilgu mõnele väljapanekule. Kuigi messi põhiteema oli toetavad hariduskeskkonnad, oli eksponeeritud üllatavalt palju kontrollvara, sh teste, ülesannete kogusid ja muid hindamisvahendeid. Oli materjali koolijuhtimiseks ja koolide efektiivsuse hindamiseks.
Näha saime ka uue disainiga ergonoomilist ja multifunktsionaalset koolimööblit. Oleme ju meiegi hakanud sellele tähelepanu pöörama ning mõnes koolis on selline juba kasutuselgi. Arusaadavalt on see kallim, aga küllap ka kvaliteetsem ja kindlasti on vahelduseks mõnus arvutiga töötada seistes.
Digitransformatsioon
Valdav osa väljapanekuid keskendus mitmesugusele õppevarale, oli igat liiki roboteid, puslesid, konstruktoreid ja mudeleid. Igaüks oli kavandatud mingi teadmise või oskuse arendamiseks. Osa haridustooteid oli näiteks peenmotoorika arendamiseks eri vanuses õpilastele.
Üllatavalt palju oli materjali matemaatika õppimiseks, nii üldharidus- ja kutsekoolide tervikkursuste kui ka üksikute teemade kaupa. Murdude õppimiseks oli loodud nii veebikeskkondi kui ka konkreetseid objekte, aitamaks lapsel visualiseerida ja mõista, kui suur on pool, veerand või kolmandik. Hulgaliselt oli lustakaid ülesandeid igasuguste murdudega. Üks paremaid ekspositsioone oli firmalt MATIFIC.
Kui foorumil räägiti ümberkujundamisest (transformation) laiemalt, siis messil oli paljude ettevõtete põhisõnum kitsam – digitransformatsioon. Näiteks Korea ja Hispaania olid tulnud välja oma riigi haridustehnoloogia toodete ja edulugudega.
Tundsin loomulikult erilist huvi keeleõppe materjalide vastu ja neidki oli arvukalt. Taas pööratakse tähelepanu keelestruktuuride ehk grammatika õppimisele, sageli lausa üksiku eessõna või konstruktsiooni tasemel. Vajadust edendada tekstiloomet on mõistetud, sellest ka huvitavad ja lustakad näitelaused, sageli ka filmide ja kirjanduse tegelased, kes midagi selgituseks pakuvad. Kindlasti ei pea see olema Batman, kes erandid üles loeb, aga lühikesed ja arusaadavad selgitused, kuidas näiteks omadussõnast määrsõna tuletada, on asjakohased küll.
Väga häid keskkondi ja materjalivalikut inglise keele õppimiseks emakeelena esitles HOPE Education, mille harjutusvara saaks kohandada ka meie oludele. Lugema õppimiseks pakutakse isegi elektroonilist foonikat, mille sõnapangas on 823 sõna, hind paraku 65 naela. Tähelepanuväärsed oli sõnavaraõpetuse materjalid firmalt BEDROCKLEARNING, kes kasutab loogilist ning keeledidaktika põhiprintsiipe rakendavat metoodikat, mis pakubki sõnavara koos selgitustega eri kontekstis, propageerides eelkõige lastekirjandust.
Ka mujal tuntakse muret selle pärast, et lapsed ja noored kirjandust eriti lugeda ei soovi, ning otsitakse kõikvõimalikke lahendusi eelkõige lugemishuvi taastamiseks. Tuleb tunnistada sedagi, et juba paar aastakümmet on kooliõpikutes domineerinud pilt teksti üle. See on ka üks põhjusi, miks lugemisoskuse ning teksti mõistmise tase on langenud.
Flipped flipped classroom
Tähelepanuväärne oli AI (Artificial Intelligence) ekspositsioon, kus pakuti kasutamiseks nii õppekava kui põhikursusi. Enim reklaamiti Alphamini programmi. Lisamaterjalidena on kasutada õpik, õpetajaraamat slaididega ja täiendav tarkvara. Demonstreeriti tehisinimest oma mitmete sensorite ja kaameratega ning seda, kuidas AI saab õpetada intelligentsemalt liikuma, oma emotsioone valitsema, häält kontrollima ja vaatlusoskust arendama. Kõike seda pakkus UBTECH ROBOTICS.
Messihalli neljas suures saalis korraldati arvukalt kohtumisi, loenguid ja arutelusid. Enamasti olid need 20-minutised lühiettekanded ja küsimused eelkõige sellest, kuidas eri põlvkondade õpihuvi edendada ja võimalusi pakkuda. Praegune Z-põlvkond on eriline, ent elukestvalt õppima peavad ka eelmised põlvkonnad.
Teemavalik oli väga mitmekesine: kuidas õpetada tehnoloogia abil ajalugu ja geograafiat algklassides, kuidas edendada laste vaimset tervist ja korraldada iseloomukasvatust, kuidas kujundada klassis kõigi õpilaste koostööd ja klassi kui kollektiivi sidusust. Oleks hea meelega kuulanud, kuidas kujutada Shakespeare’i digiajastul või kuidas tehnoloogia abil aidata ajahädas õpetajaid, kuid paraku polnud selleks aega.
Miljardi dollari küsimuseks peeti seda, kuidas tõestada, et digitehnoloogiad kõik tõepoolest töötavad ja on ainus võimalus tulevikus õppimise korraldamisel. Paraku väitsid tehnoloogid ise, et kõik õppimise viisid ja vormid, sh lihtne imiteerimine jt traditsioonilised õpitehnikad ei kao kuhugi, kuid tehnoloogia abil on võimalik luua uusi ja toetavaid õppekeskkondi. Messil räägiti sellestki, et kõige paremini töötab kaks korda pööratud klassiruum (flipped flipped classroom), mille kohaselt sissejuhatusse õppeteemasse teeb kõigepealt ikka õppejõud/õpetaja, millele järgneb iseseisev töö ja arutelu.
Toetavate õppekeskkondade teema on väga lai. Kõige olulisem on õpetajate ja ka õppijate eneste leidlikkus ja loovus näha võimalusi igasugustest olukordadest õppida. Õpikogemus ei tule ainult koolist ja huvikoolist, uut ja teadmisväärset saab ammutada ka kohtumistest huvitavate inimestega, vestlusest kolleegiga või jälgides mingit juhtumit tänaval.
SAMAL TEEMAL