Usalda, aga kontrolli?

28. veebr. 2020 Reet Valgmaa täiskasvanute koolitaja - Usalda, aga kontrolli? kommenteerimine on välja lülitatud
Reet Valgmaa.

Kui jumal teab viiele, mina (õppejõu-õpetajana) neljale, siis teid kontrollime eksamil!

Sellist hoiakut kolleegide seas sotsiaalsete ja kommunikatiivsete oskuste kursusel kuuldavaks tehes kohtan erinevaid reaktsioone. Hämmeldust – nii ju ongi. Vaikset muigamist. Väga harva ka küsimust: mida te sellega silmas peate?

See viimane teeb kõik edasise toimivaks, sest tekitab reaalse osalemisvalmiduse, kuigi võib esimesel hetkel tunduda vastandumisena. Küsimustele tuleb vastata, sest sa tabasid valupunkti, provokatsioon toimis. Küsija ei istu saalis käsukorras ja mittemidagiütleva näoga, et noh, näita siis meile, mida sa oskad! Tundes õpitava vastu huvi, ta usaldab sind.

Kelle või mille iganes õpetamise saladus ja tarkus peitub probleemse situatsiooni kujundamise oskuses, mis tekitaks huvi, välistaks hirmu ning ebakindluse – tekitaks usaldust. Sest õpetamine ei ole informeerimine, nagu õppimine ei ole ka memoreerimine. Huvi ja valmisolek panustada ongi õpiolukorra kujundamise igivana saladus, mida kannab õpetaja isiksus. Ja seda on täpselt tabanud ning rakendanud Waldorfi kool.

Paraku on meil väga tihti nii, et usalduse ja huvi asemel läheb rõhk pigem kontrollimisele. Ja siis küsib Maie Kiisel, miks kool ei mõju ja mis siis mõjub (ÕpL 19.11.2018). See on karm küsimus, mis ajab kasarmukultuuriga kooli esindajad loomulikult närvi.

Maie Kiiseli osutatud uuringutest selgub, et koolist saadud head teadmised poliitikast ei muuda noori automaatselt aktiivseteks kodanikeks. Samuti ei pane rohkem keskkonnateadmisi noort säästlikumalt toimima. Õpilased, kes pidid koolitundides loodusväljaandeid lugema, ei käinud sagedamini looduses ega harrastanud rohkem keskkonnasäästu. Noortele peale surutud teadmised jäid sinna, kus neid vaja oli – kontrolltöödesse, eksamitele, tahvli ette. Aga mida siis õieti kontrolliti?!

Mina julgeksin öelda, et õpilased tegelikult ei usaldanud oma õpetajat, kes neile keskkonnaõpetust andis. Nad ilmselt arvasid, et õpetaja lihtsalt peab seda juttu ajama.

Aga kas õpetajate puhul on teisiti? Kas täienduskoolitusel saadud uued teadmised panevad õpetaja toimetama uut moodi? Kas ta hakkab rakendama näiteks uuenduslikke koostööviise, mobiliseerides oma isiksuslikke võimekusi ja murdes vanu harjumusi?

Kui koolituste mõju õpetajale on uuritud, siis miks jäävad sealt saadud järeldused kõrgkooli seinte vahele? Kas on piinlik tõtt tunnistada, et tegelikult õpetaja ei usu õppimisse, vaid usub pigem kontrollimist! Kui rakendub totaalne kontroll, näiteks kutsetasandite süsteem ka formaalhariduses, siis on iga koolitus õpetajale oluline, et seda kontrollidele ette näidata. Kuid kas need koolitused on ka tähenduslikud ja mõjuvad?

Õpetamine on sügavalt vaimne ning eetiline tegevus. Nagu me märkame õhu puudumist alles siis, kui see hakkab otsa saama, nii märkame ka vaimsust ja eetilisust pärast nende kadumist.

Õpetamine kaasab endas mitmeid ootusi, nõudmisi, reegleid jne teise inimese käitumise suhtes. Seal valitseb alati risk, et kõigile ei pruugi need ootused, reeglid ja nõudmised sobida. Siit tekivad probleemid, mida märgata, ja nendega tegelemine ongi igasuguse õpetamise loomulik sisu. Tavaliselt nimetatakse seda osa tegevusest kasvatuseks, mõjutamiseks, sotsialiseerimiseks jne. Sest teadmised ja tõde omavad tähendust nii õpetajale kui õppurile, kuigi nad ei pruugi alati kokku langeda.

Olli Lagerspets: „Kui mõnda inimsuhet nimetatakse usaldussuhteks, öeldakse juba midagi sellegi kohta, mida ühel inimesel on õigus teiselt oodata, isegi nõuda.“ Usaldus on moraalselt tähenduslik suhe nagu sõprus ja kollegiaalsus ning õppesituatsioonis alati äratuntav.

Miks on see oluline? Teatavasti jaguneb inimese tunnetussfäär kaheks omavahel halvasti haakuvaks valdkonnaks. Esimese moodustavad teadmised ja teise arvamused. Teadmisi teatakse, arvamusi usaldatakse. Teatakse fakte ja usaldatakse inimesi. Õpetamissituatsioonis on sellist jaotust keerukas jälgida, mis ei tähenda, et me selle probleemiga pidevalt ei põrkuks.

Kui inimesed ei ole enam usaldusväärsed, siis on tõesti aeg kolida kompuutrisse kõige täiega. Hariduskulude kokkuhoid missugune ja teadmiste kontroll filigraanne. Ja väärtuskoordinaatorite ponnistused ei sega enam õppetegevuse korraldust.

Krabi kooli kinnipanek mõni kuu enne kooliaasta lõppu on muidugi kontrollimise tippsaavutus. Ühtlasi on see aga usaldamatuse aupauk meie HTM-i poolt. Mis siin enam usaldussuhetest rääkida. Nagu ütleb eesti vanasõna – sellel usaldusel on vorstirõngad kaelas. Hariduses on vaja olla kristallselge ja lõpuni aus. Vaadakem siis tähelepanelikult, mis sellest majast saab.