Vihjeid koolielust 1: Kas Eesti kool on olemas?

Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus viis aastatel 2016–2019 läbi mitu kooliuuringut. Alljärgnev artikkel annab sissejuhatava ülevaate sellest, missugune üldine pilt nende uuringute põhjal Eesti praegusest koolielust kujunes.

Enne autoparandust on mõistlik välja uurida, milline jupp on katki või kulunud. Ka haridusmasina muutmisele tuleb kasuks enam-vähem jagatud arusaam sellest, kus me parajasti oleme, milline on Eesti kooli tervis ja hingeseisund. Asjakohane on suunata mõte ja raha sinna, kus on pinged ja palavik, hästi toimivat lüli pole mõtet torkida. Praegu varieeruvad hinnangud sellele, mis on Eesti koolis hästi ja kus on murekohad, väga suurel määral.

Kuumad kartulid

Tõsine erimeelsuste allikas jookseb mööda traditsiooni-uuenduste liini. PISA programmi juht Andreas Schleicher määratleb Eesti kooli kui suhteliselt traditsioonilise töö- ja elukorraldusega õppeasutust. Ka Eestis usuvad paljud, et traditsiooni hoidmises peitub meie tugevus, just autoriteedi ja distsipliini väärtustamine ning tõsine töö on meid maailma paremate hulka tõstnud. Traditsioonist eemaldumine pole tark, ohumärgiks kasvõi paljudel hambus olevad lumehelbekesed. Teisalt usuvad kooliuuendajad, et 19. sajandi stiilis pole 21. sajandi maailmas edukalt hakkama saavat inimest lihtsalt võimalik ette valmistada. Nemad tahavad autoriteedikesksest koolist liikuda õpilaskesksema suunas, lipukirjaks õppuri autonoomia, valikuvabadus ja heaolu. Ühtede jaoks oleme traditsioonidesse takerdunud, teiste jaoks uuendamisega lolliks läinud. Aga kuidas on tegelikult? Veidi kindlam teadmine meie kohast traditsiooni ja uuenduste teljel tuleks kasuks.

Kuum kartul Eesti hariduses on õpetajaskond – õpetajakutse populaarsus, õpetaja positsioon koolis ja ühiskonnas. Hinnangud praegusele olukorrale varieeruvad dramaatilistest heleroosadeni. Martin Ehala kirjeldab Eesti kooli kui koeraküla, kus „kaks kolmandikku õpetajatest peab iga nädal taluma õpilaste ülbust ja põlgust, lapsevanemate üleolevat õiendamist ja käsutamist“ (PM 22.01.2019). No miks peaks noor inimene oma elu ja saatuse sellise õudse paigaga siduma ja õpetajaks hakkama! Teisalt osutavad õpetajate rahulolu-uuringud, et enamik Eesti õpetajatest on oma tööga rahul ning tunneb end koolis hästi. Paljudel silm lausa särab. Ka õpetaja enesetunde teemal tuleks veidi täpsem pildijoonistamine kasuks.

Erimeelsusi on teisigi. Ajaloos on nii õpetamine kui õppimine olnud valdavalt individuaalne pingutus, nüüd rõhutatakse koostöisust. Tehnofännid tassivad kooli üha uusi digividinaid, skeptikud aga korjavad nutiriistad enne koolipäeva algust kokku. Teemasid on palju, debatt on terviseks.

Keda uskuda?

Haridus ja kool on universaalid, nende kohta on igaühel oma arvamus. Toetuspunktideks kooliaegsed mälestused, laste ja lastelaste koolipraktika, sõprade-tuttavate jutustused, mõnel puhul ka isiklik töökogemus koolist. Igaühel on natukene õigus, samas kõiki korraga uskuda on raske.

Tallinna ülikooli haridusinnovatsiooni keskus viis aastatel 2016–2019 läbi mitu kooliuuringut, mille käigus üritasime täpsustada pilti Eesti praegusest koolielust nii ülalpool kirjeldatud kui ka mitmete teiste teemade osas. Soov oli saada suuremat kindlustunnet avalikus ruumis jalutavate arvamuste sümfoonias, aga ka selleks, et ülikool saaks oma pingutused suunata tõsisemate, mitte pseudoprobleemide lahendamisele. Uuringud sisaldasid nii õpetajate ja õpilaste küsitlusi kui ka rühmaintervjuusid koolimeeskondadega.

Praeguseks on kooliuuringutes osalenud üle 2000 õpetaja ja ca 4000 õpilast sajast Eesti koolist. Täna alguse saav artikliseeria üritab, toetudes kooliuuringute tulemustele, kirjeldada Eesti koolis toimuvat, võttes vaatluse alla ennekõike teemad, kus avalikus ruumis ringlevad arusaamad üksteisest lahknevad. Juttu tuleb uuendustest ja traditsioonihoidmisest, õpetaja-õpilase suhetest ja nende enesetundest koolis, aga ka koolikiusamisest ning koolijuhi rollist Eesti hariduse eduloo jätkamisel.

Kindlasti ei paista ka meie uurimustest välja lõplik tõde, ikka vaid vihjed selle kohta, mis pärsielus juhtub. Siiski võib loota, et mitme tuhande õpetaja ja õppuri arusaamadele toetuvad vihjed on veidi kopsakamad kui kohvilauas kuuldud koolilood või stressis naabri pedagoogilised sajatused. Sissejuhatuseks kooliuurimustest peegeldunud suurest pildist, mis paneb küsima, kas asi nimega Eesti kool on olemas?

Kirju koolimaastik

Väited, mille kohaselt Eesti kool on „traditsiooniline“, „toodab lumehelbekesi“, „ahistab õpetajat“ või „on tehnoloogiasõbralik“, oleksid tõesed siis, kui suurem osa Eestis tegutsevast 530 üldhariduskoolist sellise määratluse alla mahuksid. Tegelikkuses ei mahu. Omadusi, mis sobivad kirjeldama kõiki või vähemalt enamikku Eesti koolidest, on vähe. Väga vähe. Eesti koolimaastik on kirju.

Sellel maastikul õitsevad 700-aastane toomkool ja seitse kuud vana Kohtla-Järve riigigümnaasium, siin toimetavad eesti- ja venekeelsed koolid, riigi- ja erakoolid, kristlikud koolid ja Waldorfi koolid, kümmekonna õpilasega minikoolid ja tuhande õppuriga mammutkoolid.

Kooliuurimused osutasid – pilt on kirju ka koolikultuuri osas, selles, kuidas koolielu on korraldatud, mil viisil toimub õppimine ja õpetamine. Eestis on palju autoriteedile ja distsipliinile üles ehitatud koole, aga ka õppuri iseseisvust ja valikuid jõuliselt tagant lükkavaid koole. On koostööle orienteeritud koole, kus näiteks üksteise tundide külastamine on õpetajatöö rutiinne osa, aga ka koole, kus ükski õpetaja pole mitte kunagi ühegi oma kolleegi tundi sisse astunud. On tehnoloogiasõbralikke, aga ka digiskeptilisi koole, lastevanemaid kaasavaid ja neid pelgavaid koole, mõistmist ja mõtestamist rõhutavaid, aga ka tuupimist kilbile tõstvaid koole. On tippusid toetavaid ja kõigi õppurite võrdset edenemist väärtustavaid koole. Pilt on seinast seina, üldistusi, mis sobiksid kõigi (või vähemalt enamiku) eesti koolide kohta, on raske leida.

Eesti koolielu mitmekesisusel on kindel allikas, selleks on nähtus nimega kooli autonoomia – bukett võimalusi teha iseseivaid otsuseid nii õpetuse sisu kui ka kooli töökorralduse osas. Rahvusvahelises plaanis on autonoomne kool suhteliselt unikaalne asi.

Sõnumid

Tõdemusest „pilt on kirju“ johtub vähemalt kaks sõnumit.

Esiteks – üldistamisega tasub olla ettevaatlik! Väited, nagu „tehnoloogia on Eesti koolis ületähtsustatud“, „Eesti kool ei arvesta õpilaste kultuurilisi eripärasid“, „Eesti koolist kaob pedagoogika“ (nopitud viimase aja haridusdebatist) tahaksid täpsustamist vähemalt kahes plaanis. Esiteks, milliste koolide kohta need karmid üldistused käivad (no ei käi kõikide kohta!). Teiseks tuleb küsida, kas see on ütleja omaenese tarkus või on tema muresõnumite tagant leida tõsisemat analüüsi või vähemalt isiklikku kogemust. Ka omaenese tarkusel on avalikus mõttevahetuses oma koht, aga sellest lähtumine tuleks viisakalt välja öelda.

Viimase aja kõige mõjukam koolihariduse üldistaja on PISA. Kuidas sealt tulevate üldistustega olla? Arvestades PISA protseduuri – läbilõige mitmesugustest koolidest koos riikidevahelise võrdlusega –, on sealt tulevad vihjed rasvasemad ja üldistused asjakohasemad, nagu ka teistest esindusliku valimi ja kontrollitud mõõteriistadega läbi viidud hindamistest nagu TALIS, TIMSS jt. Lõplikku tõde ei paista neistki. Siiski on PISA korratav sõnum „Eesti koolist saadav haridus on maailma parimate hulgas“ hariduseemaliste arvamuste ja tarkuste meres üks tõsiseltvõetavamaid.

Teiseks – kirju pilt teeb tugevaks! Mis sest, et meie koolid on eripalgelised, kokkuvõttes suudavad nad pakkuda vägagi konkurentsivõimelist haridust. PISA tarkpead pole ka korduval uurimisel leidnud siit ei dramaatilisi mahajääjaid ega karme piirkondlikke erinevusi. Võib-olla ongi Eesti PISA-edu üks võtmeid siinse kooli autonoomia ja sellest johtuv koolikultuuri mitmekesisus! Kui see on meie tugevus, siis tasub seda teed edasi sammuda, ka riiklikke sihiseadeid sõnastades.

Eesti elukestva õppe strateegia 2020 pakkus universaalseid ja ühetaolisi arenguteid kõigile, tuntumad neist õpikäsituse uuenemine ja digipööre. Ellu on strateegia suunised rakendatud kirjule koolimaastikule kohaselt. Osa koole on digielule juba mitu pööret peale teinud, teised alles kaaluvad. Sama on juhtunud õpikäsitusega, mõnel pool on klassiruumis toimuv rõhutatult modernne, teisal istutakse sõbralikult Käisi-aegsetes pingiridades. Ajad on muutunud, järgmine sihiseadmiste laine võiks olla diferentseeritum ning koolide isikupära rõhutav, seda lausa kujundama innustav.

Sissejuhatuse kokkuvõtteks

Suhteliselt vabade kätega toimetava kooli jaoks tõuseb varem või hiljem üles küsimus oma näost ja kooli brändist. Paljudele on see juba ajaloost külge kleepunud, teised alles otsivad ja katsetavad. Kooliuurimuse intervjuude ajal istusid meil teisel pool lauda kogukonnakool ja ettevõtlik kool, mõisakool ja kristlik kool, demokraatlik kool ja roheline kool, sportiv kool ja merelõhnaline kool, digikool ja lõimiv kool – kes iganes.

Koolielu mitmekesisus on Eesti koolimaastiku tugevus ja suure tõenäosusega ka edufaktor, see on väärtus, mida tasub toetada ja tagant lükata. Arvestades Eesti inimeste kirge eliitkoolide järele, oleks asjakohane sihiks võtta olukord, kus iga Eesti kool ongi eliitkool. Igaüks oma nišis ning omaenda mängumaal. Üks parima merelõhnaga ja teine pead silitavate robotitega. Kaugemalt ja läbi PISA prillide vaadates me sellisena juba välja paistamegi, väike, aga väga tõhus eliitkoolide ökosüsteem.