W-st ja wabariigist

14. veebr. 2020 Priit Põhjala - W-st ja wabariigist kommenteerimine on välja lülitatud
Priit Põhjala.

„Eesti Vabariik sündis Eesti Wabariigina,“ kirjutab Karl Pajusalu raamatus „Eesti keele 100 aastat“ (2019). Aga miks just „wabariigina“?

Põhjuse on Pajusalu kaudselt sõnastanud sama raamatu samas kirjakohas: „1918. aasta eesti keel erines tänapäeva eesti keelest nii staatuse kui ka väljendusviiside poolest. 21. veebruaril 1918 vastu võetud „Manifest Eestimaa rahwastele“ on samuti selle näiteks.“ Üks toonase ja tänapäevase eesti keele erinevusi ongi selles, et sõnus, kus praegu seisab ladina kirjale, täpsemalt antiikvale omaselt v-täht, seisis siis gooti kirjale, täpsemalt fraktuurile omaselt w-täht.

Võtame kas või juba mainitud iseseisvusmanifesti, mis on kirja pandud fraktuuris ning sisaldab selliseid sõnu nagu „rahwas“, „iseseiswuse“, „põlwest=põlwe“, „wõeraste rahwaste wägiwalla walitsus“, „Kalew“ ja muidugi „wabariik“. Kui nüüdisajal on Eesti riigi rahvusvaheline tunnusmärk autodel sootuks „EST“, siis Teise maailmasõja eelsete aastate „jõuvankritel“ oli lühend „EW“. Nõnda kirjutatakse 1938. aasta 20. mai Päevalehe artiklis „Õppereis jõuvankrite tunnusmärkide valda“: „Kui Eesti jõuvanker sõidab väljaspoole kodumaa piire, siis kinnitatakse temale külge rahvusvaheline tunnusmärk, mis on mustalt maalitud EW märgid valgel ovaalsel sildil.“

Nii nagu „jõuvanker“ on tõlkelaen saksa keelest, sõnast Kraftwagen, oli ka gooti trükikiri ühes oma w-ga meil kasutusel saksa keele eeskujul, ja seda juba 16. sajandil. Esimene, kes võttis eesti kirjas w ehk kaksisvee asemel tarvitusele hariliku v-tähe, nii-öelda üksis-v, oli Jakob Hurt – aga sellegipoolest olid paljud gooti tähed, sealhulgas w, eesti trükistes kõrvuti ladina tähtedega kasutusel veel sõjaeelse Eesti Vabariigi lõpuaastailgi. „Fraktuuri taandumine antiikva ees lõppes 1940,“ tõdeb keeleteadlane Raimo Raag raamatus „Talurahva keelest riigikeeleks“ (2008).

Hea näide sellele eelnenud aastate järjekindlusetu, ebaühtlase kirjutustava kohta on toosama jõuvankrijutu avaldanud Päevalehe number: osa tekste on seal juba antiikvas ja v-tähtedega, osa veel fraktuuris ja w-tähtedega; mõned tekstid on segakirjas ning lehe nimi kirjutatakse esikülje päismikus antiikvas, kuid w-ga, „Päewaleht“, ülejäänud külgede päistes aga v-ga, „Päevaleht“. Nimi on ikka üks ja seesama, lihtsalt pikalt pruugitud ja sissejuurdunud fraktuur on tükkinud tükati ka antiikva palet moondama.

Sedalaadi segadused on aga ammugi selginenud ning tänapäeva eesti keeles on w sarnaselt teiste võõrtähtedega kasutusel üksnes võõrnimede ja võõrkeelsete, see tähendab tsitaatsõnade kirjutamiseks: Darwin, Winnetou, Auschwitz, Wales; halloween, show, wannabe, Wunderkind … Sagedasti tarvitame w-d ka võõrkeelsetel sõnadel-nimedel põhinevates lühendites (vatt (Watt) ja lääs (Westen) – w; veeklosett (water closet) – WC; ülemaailmne veeb (World Wide Web) – WWW).

Leidub siiski inimesi, kellele meeldib tänapäevalgi, osutades vanale Eesti Vabariigile, kirjutada toonase kirjutustava kohaselt „Eesti wabariik“ või „EW“. Kuidas sellesse suhtuda? Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Tiina Leemets arvab artiklis „Sada aastat Eesti Vabariiki“ (Postimees, 4. juuni 2017): „On neid, kes armastavad 1918.–1940. aastast kirjutades kasutada lühendit EW, ent see ei kuulu kindlasti kirjakeelde. Ekslik on arvata, nagu oleks tollal eesti õigekirjas olnud v asemel w.“

See on arukas argument. Tollane w meile harjumuspärase v asemel ei olnud ju tõepoolest mingi õigekirjaerisus või ortograafiareegel, vaid lihtsalt kasutatava trükikirja eripära; „wabariik“ kirjutati, kuna pruugiti saksalikku fraktuuri, antiikvas on sama sõna „vabariik“. Teisisõnu: vahet pole, mis aastaist jutt, vabariik on „vabariik“, kuniks me soovime olla kirjakeelsed ja kasutame ladina kirja. W on selles sõnas asjakohane siis, kui meil tekib mingi hea pärast tarvidus pruukida gooti kirjatähti (selle kohta vt täpsemalt nt Peeter Pälli „Gooti kirja reegleid“, Oma Keel 2, 2017).

Neid, kes soovivad sellegipoolest kirjutada ladinas, aga gooti garneeringuga „wabariik“, muidugi vangi panema ei hakata. Waba tahe wabal maal …