„+1 õpetaja“ Ida-Virumaa vene põhikoolis

13. märts 2020 Jelena Rootamm-Valter PhD, Tartu ülikooli Narva kolledži lektor - Kommenteeri artiklit
Jelena Rootamm-Valter.

Kuivõrd on vene põhikoolide lapsed, lastevanemad, aineõpetajad ja juhtkonnad valmis selleks, et klassis on kaks õpetajat, kellest üks õpetab vene, teine aga eesti keeles?

„+1 õpetaja“ ehk eesti keeles õpetav õpetaja vene keelt kõneleva kolleegi kõrval ei ole Tallinna ja Ida-Virumaa mitmekümnes vene lasteaias enam uudis. See juba teist aastat lasteaedades vältav eksperiment on nii laste, vanemate kui ka lasteaednike arvates aja- ja asjakohane ning kõigile asjaosalistele kasulik. Lähitulevikus hakatakse seda juurutama kõigis venekeelse õppega lasteaedades, on haridusminister lubanud.

Ent kuidas võetaks eestikeelne õpetaja vastu vene kooli ainetunnis? Sellele intrigeerivale küsimusele andis vastuse eelmisel kevadel valmis saanud uuring.

Programmi „+1 õpetaja“ oli kavandatud rakendada klassides, kus lapsed on seni eesti keelt õppinud tavalisel viisil, ilma keelekümbluseta. See näeks välja nii, et näiteks kuuendas klassis tuleks loodusõpetuse tundi korraga kaks pedagoogi ning üks neist õpetaks vene, teine eesti keeles. Esimese hooga on see tundunud õpetajatele natuke imelik, kuid süvenedes on hakatud vaagima plusse ja miinuseid, on tekkinud asjalikke küsimusi, vaagitud koostöövõimalusi ja variante.

Julgustab teiste riikide hea kogemus: näiteks Kanadas ja Iisraelis, aga ka mujal on sellist kakskeelse õppe viisi juba aastaid edukalt rakendatud – igati heade tulemustega. Miks mitte ka Eestis? Siinkohal esitangi ülevaate Ida-Virumaa vene õppekeelega koolides tehtud uuringu põnevatest tulemustest.

Aga kõigepealt sellest, miks vene koolis ei tohiks endistviisi jätkata.

Eesti keelt õpitakse palju, kuid selgeks ei saada

Mida õieti tähendab kõnekeelne väljend „vene kool“. Miks räägitakse Eesti Vabariigis vene koolist, kui kõik meie riigi õppeasutused töötavad ühe ja sama riikliku õppekava kohaselt? Kui mõni ei töötaks, jääks ta kohe ilma nii tegevusloast kui ka õpilastest. Ent sellegipoolest on meil üsna palju koole, kus nimeski sõna „vene“. Google andis eestikeelsele otsingusõnale „vene kool“ koguni 41 000 vastet.

Niinimetatud vene kool kujutab endast keerulist kooslust, kus kõik lapsed õpivad suuremal või väiksemal määral ka eesti keeles. Kõigepealt väärivad eesti keeles õppimise seisukohalt nimetamist vene kooli koosseisu kuuluvad keelekümblusega algklassid*. Kahetsusväärselt lõpeb varajane keelekümblus neljandas klassis ära ning lapsed jätkavad tavalises venekeelses õppes. Lisaks on olemas hilise keelekümblusega ehk põhikooliklassid**, kus keelekümblust rakendatakse alates kuuendast, mõnikord viiendast klassist. Keelekümblusklassid on võrreldes tavaklassidega siiski vähemuses.

Enamasti õpitakse vene koolis eesti keelt võõrkeelena – diplomaatilises kõnepruugis teise keelena. Õpitakse teisest klassist alates harjunud viisil, mille tunnusjooni siinkohal nimetama ei hakka. Arvame need üldtuntud asjaolude hulka. Põhikoolis hakkab sellele tasapisi lisanduma „vähetähtsate“ ainete eesti keeles õppimine. Mõnes vene koolis on keelekümblusklasse rohkem, teises vähem, kolmandas pole ollagi. 60/40 gümnaasiumi ei tohiks eestikeelsete ainete osatähtsust arvestades enam vene koolide hulka arvata, ent vene kooli õpilased räägivad omavahel klassiväliselt siiski vene keeles – keelekümblusest ja eestikeelsete ainete osatähtsusest hoolimata –, see tunnus ühendab neid kõiki.

Kahes keeles õpetavaid koole ülal pidada on küll kulukas, aga see pole üldsegi suurim mure. Ammu on olnud teada – ning ka meie uuring ei avasta siin midagi uut –, et vene kooli palju tõsisem probleem on see, et lapsed ei saa seal eesti keelt selgeks. Üks Ida-Virumaa vene lapsevanem ütles kibedusnoodiga hääles, et tema laps sai eesti keele tundides neljasid ja viisi, sooritas headele hinnetele ka tasemetööd ja eksamid, ent ometi ei osanud muidu igati tragi 13-aastane noormees Tallinna kiirtoidukohas endale eesti keeles hamburgerit küsida. See pole muidugi kõige suurem häda, sest soovitud toidupala saab ka näpuga näidates kätte. Hoopis halvem on see, et pärast põhikooli lõpetamist ei saa suur osa õpilasi 60/40 gümnaasiumis eestikeelsete ainetega hakkama, läbinisti eestikeelses gümnaasiumis õppimisest rääkimata. Ka Eesti ülikoolidesse pääsevad vene gümnaasiumi lõpetanutest vähesed ja nende hulgastki langeb suur osa just kehva eesti keele oskuse tõttu välja. See mure on kestnud juba kaua ning mitmed Ida-Virumaa koolipered – õpetajad, lastevanemad, juhtkonnad ja õpilased –, kes programmi „+1 õpetaja“ ettevalmistavas uuringus osalesid, mõtlesid seekord aktiivselt kaasa, kuidas saaks sellise programmi abil vene noorte eesti keele oskust parandada.

Eesti keeles õpetamisest on huvitatud üle poole Ida-Virumaa koolidest

Programmi „+1 õpetaja“ ettevalmistavas uuringus selgus mõnevõrra üllatusena, et ükski grupiintervjuudes osalenud Ida-Virumaa vene kooli õpetaja ei olnud varem Eesti hariduslike uuendusprogrammide ettevalmistavates aruteludes osalenud ega teadnud, et õpetajate arvamusega oleks laiapõhjaliselt püütud arvestada. Sedasama kinnitasid lastevanemad. Ometi kaasati intervjuudesse kõige aktiivsemaid ja asjatundlikumaid. Kõikides gruppides kinnitati, et haridusministeeriumi seekordne algatus koolirahvaga uuendused läbi arutada ning rohujuure tasandi arvamusi arvesse võtta on erakordselt kasulik. Ühelt poolt saavad uuenduste kavandajad kasulikku sisendit, teisalt ollakse koolides haridusarengute tulevikuplaanidest paremini informeeritud ja põhjalikumalt nende elluviimiseks valmistatud. Õhku jääb küsimus, miks ligi 40 Ida-Virumaa vene koolide arengust huvitatud õpetajat sarnasesse arendustegevusse varem ei kaasatud.

Samuti selgus, et mitte kõik koolid ei ole infost uuenduste kohta ühtviisi huvitatud, rääkimata nende omaks võtmisest. Uuringu raames tehtud väike eksperiment näitas, et programmi „+1 õpetaja“ puhul avaldas vabatahtlikku soovi selle kohta rohkem teada saada 14 Ida-Virumaa kooli 24-st. Läbi viidud uuringu ülesanne muidugi oligi uuendustest huvitunud koolid välja selgitada. See sai täidetud, kuid jääb küsimus, miks arvati koguni kümnes koolis, et uuringus pakutud info ja võimalus panustada uuringu kaudu oma kooli arengusse tuleb kasutamata jätta.

Mis lootusi „+1 õpetaja“ programmile pannakse?

Programmi peamise plussina nähti õpilaste eesti keele oskuse paranemist. Loodeti, et programm aitab lahendada Ida-Virumaa eesti keele õppimise kõige suuremat probleemi: „Teab, aga ei oska …“ Selle kõrval lootsid vene koolide õpetajad eesti keeles õpetava kolleegi kaudu ka ise eesti kultuuriruumiga paremini tuttavaks saada ja seda mõista.

Lastevanemate arvates parandaks „+1 õpetaja“ programm nende laste väljavaateid ülikoolis edasi õppida, mis kindlustaks nende lastele tugevama positsiooni tööturul. Märkimisväärne oli, et kõik intervjueeritud lastevanemad nägid oma laste tulevikku Eestis – mitte mingis muus riigis.

Aineõpetajad nimetasid programmi ettevalmistamise käigus lahendamist vajavatest probleemidest tähtsaimana kahe õpetaja koostöös toimuva õppe metoodilist ettevalmistust – nad pidasid vajalikuks metoodilise väljundiga seiratud katseprojekte.

Klassijuhatajad olid mures laste eesti keele oskuse pärast. Kui programmi eeldus on, et viiendas ja eriti kuuendas klassis oskab laps eesti keelt juba piisavalt, et õpetaja eestikeelsetest seletustest aru saada, siis klassijuhatajate hinnangul ei saa suur osa lapsi sellega hakkama. Nende arvates tuleks kahe aineõpetajaga klassidesse koondada paremini eesti keelt oskavad lapsed, kehvema oskusega laste õpetamist peaks jätkama aga endist viisi ühe õpetajaga vene keeles. Kahjuks jääksid sellisel juhul nõrgema eesti keele oskusega lapsed jälle kehvemasse olukorda … Uut eestikeelset aineõpetajat nähti mõnikord ka abiõpetaja rollis: ta saab aidata erivajadustega lapsi. Kahtlemata vajavad erivajadustega lapsed isepärast õpetamist, ent „+1 õpetaja“ programmiga soovitakse parandada kõigi õpilaste aineteadmisi ja eesti keele oskust, erivajadustega gruppi mitte omaette välja tuues.

Koolijuhid märkisid, et kahe eestikeelse õpetaja lisandumine kooli eeldab muutusi õppekorralduses. Nad arvasid, et need kaks õpetajat võiksid õpetada kahes või isegi kolmes koolis, sest nii oleks neile kergem sobivat klassi leida. See teeks muidugi eestikeelsete õpetajate töö- ja elukorralduse üsna keeruliseks. Teise variandina pakuti, et kooli tulnud kaks eestikeelset õpetajat võiksid lisaks „+1 õpetaja“ programmile õpetada sealsamas koolis mingeid õppeaineid vene lastele ka üksinda ja eesti keeles. Mida nad võiksid täiendavalt õpetada? „Eesti keelt muidugi!“ – see soov kõlas sageli. Samas ei eelda HTM-i kavandatud „+1 õpetaja“ ametikoht mittesihtotstarbelist koormust.

Nii või teisiti, kõigest oli näha, et „+1 õpetaja“ programmis osalevad vene koolid on eesti keeles õpetavatest pedagoogidest väga huvitatud.

Osa õpetajaid arvas, et kahes keeles ja kahe õpetajaga saab õpetada iga ainet, teine osa aga, et reaalained tuleks mängust välja jätta. Kõige optimistlikumad on vene õpilased, kelle arvates tasuks eestikeelset lisaõpetajat kasutada kõigi õppeainete tundides. Ka õpilased arvasid, et kõigepealt on vaja eksperimente ja katseprojekte, järsku ja jäädavat muudatust aineõppes ei soovi ka nemad.

Suurima probleemina nähti õpetajate puudust. Head plaani, kuidas eestikeelsed aineõpetajad vene põhikoolidesse õpetama saada, pole kellelgi, ka tööturu ekspertidel mitte.

Selgus muidki vähem või rohkem üllatavaid fakte, arvamusi ja asjaolusid, mille üle jäid intervjueeritavad juba isekeskis arutlema, plusse ja miinuseid vaagima. Ühest halvast asjast aga tunnen kohustust kirjutada.

Kas ka vene HEV-laps peaks eesti keeles õppima?

Uuringus intervjueeritute hulgas oli mitmeid õpetajaid, kes töötasid erilist lähenemist ja õpetamist vajavate õpilaste, niinimetatud HEV-lastega ning ka teiste mahajääjatega. Töö HEV-lastega on tänapäeval osa iga õpetaja tööst, kel suuremal, kel väiksemal määral. Aga nende õpetajate arvates tuleks just selliste õpilaste puhul „+1 õpetaja“ programmi kasutamisest loobuda. Argumendina toodi välja, et lapsed ei saa hakkama. Neil olevat emakeeleski raske õppida. Teiseks arvati, et ka täiskasvanute gümnaasiumide õpilastel on eesti keeles õppida liiga raske. Tõsi, Ida-Virumaal õpib põhikoolis väga vähe täiskasvanuid.

Intervjueerijana pidin jääma neutraalseks, kuid südames tundsin sügavat kurbust. Kõigepealt eelarvamuse pärast, mille järgi teeb iga haridusuuendus õpilase elu raskemaks. Tegelikult on „+1 õpetaja“ programm suunatud väga selgelt õpilase elu kergemaks muutmisele. Programm kindlustab eesti keele kiirema ja parema äraõppimise, tuupimist ja hirmu pole. Vähem läheb vaja „repetiitorit“! Miks me seda ei usu? Mis on eelmiste haridusuuendustega viltu läinud, et selline arusaam kooliuuendusest on saanud kinnistuda?

Ning kõige olulisem. Teame, et meie oskused erilist lähenemist vajavate laste õpetamisel pole veel piisavad ning me ei oska lapsi veel nii õpetada, nagu nad vajavad. Ei oska ka ühiskond veel neid teistega võrdsetena kohelda ega neile teistega võrdseid arenguvõimalusi pakkuda. Vene HEV-lastel on meie hulgas niigi raske hakkama saada, kuid jättes nad ka eesti keele oskusest ilma, teeme nende olukorra veelgi keerulisemaks. Tuleks hoopis hoolitseda selle eest, et kõigile teistele lastele mõeldud haridusarengud vene HEV-lastest mööda ei läheks. Sellega oleks ilmselt mõttekas täiesti eraldi tegelda, ka „+1 õpetaja“ programmi kontekstis.

Uuringu intervjuudes osalenud õpilased andsid „+1 õpetaja“ programmile edasi oma kindla soovi: proovigem! Rääkigu iga õpetaja oma juttu oma keeles, seletagu ja näitlikustagu, kuid „ainult ärgu tõlkigu!“.


* Keelekümblusklasse on Innove 2017. aasta andmetel – värskemaid kodulehel polnud – 37 koolis (sh mõnes eesti koolis!).

** Näiteks Tallinnas on hilise keelekümbluse klasse linnavalitsuse, samuti 2017. aasta andmetel, 14 koolis.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!