50 aastat lasteaiaõpetajana – kuidas see on võimalik?!

20. märts 2020 Ene Tigas õpetaja Mare Värtoni endine kolleeg - 3 kommentaari

Õpetaja Mare oma rühmaga 1977. aastal Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval. Ta oli siis 26-aastane ja rühmas käis 31 last.
Buratinona 1984. aasta nääripeol. Fotod: Põlva Lepatriinu lasteaia arhiiv

Mare Värtoni jaoks on Põlva Lepatriinu lasteaed esimene ja ainus töökoht.
Foto: Svetlana Roht

Lasteaias töötamise retsept on lihtne: armasta lapsi ja oma tööd ning mine tööle rõõmuga. Lapsed annavad palju energiat ja hoiavad hinge noorena, usub kauaaegne õpetaja Mare Värton.

Veebruaris sai 50-aastaseks Põlva Lepatriinu lasteaed. Sama kaua on lasteaias töötanud õpetaja Mare Värton, kelle jaoks see on esimene ja ainus töökoht. 50 aastat möödus Marel tänavu ka Tallinna pedagoogilise kooli lõpetamisest, mille järel suunati ta tööle lasteaeda, kus töötab praeguseni. Selliseid asju tuleb ette harva. Kõigele lisaks on Mare viimased 25 aastat töötanud koos paarilise Anne Lõivuga ning 17 aastat on nendega koos olnud õpetaja abi Margit Parman. Rühma meeskond on sõna otseses mõttes kokku kasvanud.

Südamega ühes lasteaias

Mare Värton meenutab, et kui ta 23. märtsil 1970. aastal kasvatajana tööd alustas, oli lasteaia juhataja Aino Rämson, keda peeti tõeliseks majahaldjaks. Ta oli igal hommikul varakult kohal, sest lasteaias töötas palju noori kasvatajaid, kellel olid väikesed lapsed. Oli aeg, kui kodudes telefoni ei olnud ja töölt puudumisest ei saanud lasteaeda teatada. Iga kord, kui oli asendajat vaja, läks juhataja ise rühma. Kahjuks tuli tal 55-aastaselt pensioniikka jõudes minna teisele tööle, kuigi oleks võinud lasteaeda edasi juhtida – tollane seadus ei lubanud lasteaias kauem edasi töötada. Praegu ei arva keegi, et sellises vanuses võiks koju jääda. Kui tervist jagub ja närvikava on korras, käiakse tööl edasi, ja miks ei peakski? Mõeldes õpetaja Mare nooruslikule olemusele, ei kujuta ettegi, et ta võiks rahumeeli kodus olla.

Mare usub, et ühele lasteaiale truuks jäämise põhjus on ühtehoidev ja sõbralik kollektiiv. Ühised ettevõtmised kolleegidega toimusid ka pärast tööd: saadi kokku, lavastati näidendeid, käidi lauluansambliga õhtuti väljas esinemas, peeti pidu ning tunti sellest rõõmu. Lasteaednikud on loov rahvas ning kokkusaamisi, kus jagus alati nalja ja naeru, meenutatakse praeguseni.

Maret kui head kasvatajat kaubeldi tööle ka teistesse majadesse. Vastvalminud suures ja uhkes Põlva kolhooside vahelises lastepäevakodus olid head tingimused, tema aga ei mõelnud kordagi äraminekule, vaid jäi truuks Lepatriinule. Kuni 1977. aastani elas Mare lasteaia endises vanas puumajas. Talle pakuti küll lisaks töökohale uues lasteaias ka uut korterit, kuid ta loobus nii suuremast korterist kui ka pakutud kohast. Mare jaoks on Lepatriinu lasteaed olnud nagu teine kodu, oma ja omane.

Kuidas kõik algas

Esimesel aastal töötas Mare sõimerühma kasvatajana ööpäevarühmas. Paariliseks pandi talle kogenud kasvataja, kes teda iga päev juhendas ja õpetas. Töötajate liikumine oli sel ajal väga suur, mille põhjus oli väike palk. Võeti tööle kõik, kes vähegi tahtsid. Paljud tulidki tööle üksnes seetõttu, et saada oma lapsele koht lasteaeda. 1970.–1980. aastatel töötas kasvatajatena raudteelasi, agronoome ja teiste erialade inimesi. Kui laps kooliikka jõudis, mindi tagasi erialasele tööle. Lapsi oli rühmas üle 30 ja rühmaruume ainult üks. Kevadeks olid kõik väga väsinud ja ootasid puhkust. Mare meenutab, et eriti raske aeg oli siis, kui ta enda lapsed olid väikesed. Kohe, kui laps kõndima hakkas, pandi ta sõimerühma. Kell seitse pidi ema olema 11-kuuse lapsega juba tööl.

Sõimekasvatajast aiarühma kasvatajaks saada tähendas tõusu ametiredelil: see tähendas, et sind usaldati lapsi kooliks ette valmistama. Nüüd on õpetajad lastega koos alates sõimest kuni kooliminekuni. Lastevanemad on sellega nii harjunud, et isegi väike muutus võib tekitada pingeid.

Tollal oli Mare sõnul vajadus ööpäevarühmade järele, sest paljud vanemad töötasid kolhoosilaudas, kaupluses, sööklas ja mujal, kus oli vahetustega töö. Autosid ei olnud, et last iga päev lasteaeda viia-tuua ning lapsed said koju ainult nädalavahetuseks. Tööpäev sõimerühmas algas kell seitse hommikul. Lapsed potitati, võeti neil ööriided seljast ja saadeti pesema. Pärast hommikusööki öökasvataja lahkus. Edasi toimusid tegevused nagu praegugi. Kui laps haigeks jäi, ei saanud vanematele sellest teatada ja tuli ise hakkama saada. Vahel olid kasvatajad kõrges palavikus lastega päris hädas. Õnneks oli abiks lastearst, kes käis õhtuti sageli oma vabast ajast lasteaiast läbi ja aitas märja jaheda linaga lastel palavikku maha võtta, kuna tol ajal tabletti ei antud. Ühtlasi kontrollis arst, et kogu ruum: põrandad, mööbel ja mänguasjad, oleksid iga päev kloorilahusega desinfitseeritud, et pisikuid hävitada.

Lasteaias oli ametis ka kaks meditsiiniõde, kes hommikuti lapsi kraadisid ja panid ühtlasi tabelisse kirja selle, mitu korda laps päeval potil käis ja mitu tundi öösel magas. Lapsi jälgiti ja nende arengut uuriti rohkem. Marel on kahju, et praegusel ajal ei ole enam lastearste, kes tegelevad lapsega tema sünnist alates ja tunnevad ära, kui lapsel on mõni probleem. Noored vanemad vajavad tema arvates lapsega tegelemisel rohkem nõu ja tuge.

Teistmoodi tööpõhimõtted

Mare meenutab, et õppetegevusi planeerides kirjutati kuu-, nädala- ja päevaplaan käsitsi suurde kaustikusse. Ühtlasi täitis kasvataja päevikut, kuhu ta pani kirja tunni tegevuse ja selle, kuidas lapsed tegevustes osalesid. Nüüd tehakse seda kõike arvutis.

Varem olid lasteaias tunnid nagu koolis: eesti keel, matemaatika, loodusõpetus, muusika, kehaline kasvatus. Lasteaia tööd korraldas rajooni haridusosakond ja tihti toimusid lahtised tunnid, mida käisid vaatamas kasvatajad kogu Põlva rajoonist. Liikumistunde viisid läbi rühmaõpetajad ise, üks tund oli muusikaga, teine ilma. Vahendeid oli väga vähe, kõik tuli ise välja mõelda ja valmis teha, palju kasutati jääkmaterjale. Taaskasutus oli au sees: kodudest toodi lasteaeda kõik ülejäägid, mis vähegi meisterdamiseks sobisid. Kunstitunnis õpetati lapsi joonistama näidiste järgi, näiteks piimatassi joonistamiseks olid papist näidised. Kellele loodus ei olnud kunstnikukätt andnud, kasutas papist šabloone.

Põhimõte oligi: kõik ühtemoodi. Keset rühmatuba seisis molbert ja kasvataja näitas lastele paberi peal ette, kuidas joonistada. Kõigepealt maalis jänese pea ning kõik lapsed tegid tema järele. Siis joonistas kõrvad, sama tegid lapsed, kuni lõpuks oli jänesepilt valmis. Samamoodi lõigati kääridega: lapsed istusid laua taga nagu koolis ning ühekorraga alustasid ja lõikasid. Nüüd toimuvad kunstitegevused väikestes gruppides, laps teeb ise ning õpetaja roll on olla juhendaja ja toetaja.

Kas lapsed on muutunud?

Mare ütleb, et keeruline aeg oli siis, kui muutus riigikord ja mindi üle ühelt õpetamise süsteemilt teisele. Vana süsteem ei sobinud ja uut veel ei olnud: ei õppekava ega juhiseid, kuidas õppe- ja kasvatustööd läbi viia. Õpetajad hakkasid ise lapsest lähtuvat õppekava välja töötama. Tehti nii, nagu osati ja asjast aru saadi. Praegune süsteem, kus õpetajal on vabadus ise oma tööd planeerida ja teha, on lapse arenguks parim. Praegu ei kujuta teistmoodi ettegi.

Küsimusele, kuidas lapsed on ajaga muutunud, vastab Mare, et 1990. aastatega võrreldes on lapsed aktiivsemad, elavamad, julgemad ja oma vanuse kohta palju avaramate teadmistega. Tootse oli siis ja on ka nüüd. Mare hinnangul on käitumisraskuste põhjuseks sageli paika panemata piirid. Lihtne on pugeda põhjenduse taha, et laps on eriline, teistsugune. Mare, kes on end õpetajana pidevalt täiendanud ja koolitustel käinud, teab, et kui kolmandaks eluaastaks piire paigas ei ole, on neid hiljem raske seada. Last, kes ei kuula sõna, ei saa õpetada. Mare on seda meelt, et laps peab küll saama teda huvitavaid tegevusi ja mänge ise valida, kuid vajab piire, mis annavad turvatunde ja on arenguks vajalikud.

Uuelt alushariduse õppekavalt soovib Mare, et seal oleks sees väärtuskasvatus, mis algab väga lihtsatest asjadest – tere, head aega, tänan, palun –, ning mis peab jõudma ka lastevanemateni.

Õpetaja töö peegeldub lastes

Mare Värton ütleb, et võrreldes ajaga, mil tema lasteaias tööd alustas, on õpetajal palju rohkem vabadust ise otsustada, kuidas lapsed kooliks ette valmistada ja milliste tegevuste abil seda teha. Muutunud on tegevuste planeerimine ja läbiviimine arvutioskuseni välja. Arvuti kasutamine tekitas Mares alguses hirmu, kuidas ta sellega hakkama saab, kuid soov eluga kaasas käia pani teda õppima ja tegutsema. Sel kevadel esitabki ta õppeaasta analüüsi videona.

Mänguline õpetamine, mis on lapse arendamiseks parim, nõuab täiskasvanult häid teadmisi, oskusi ja professionaalsust. Väga oluliseks on saanud lasteaiaõpetaja enesetäiendus. Mare meenutab, et algusaastatel tuli käia Tallinnas kursustel, mis kestsid kolm nädalat. See oli väga pikk aeg kodust ära olla. Pärast Eesti taasiseseisvumist hakati korraldama lühemaid, mõnepäevaseid kursusi. Seejärel tuli seadusesse nõue, mitu tundi peab õpetajal olema viie aasta jooksul kursuseid läbitud. Nüüdseks on seegi juba ajalugu. Õpetaja peab ise oskama hinnata oma arengut ja õpivajadusi.

Mare arvates peegeldub õpetaja töö tulemuslikkus laste käitumises: kui lapsed leiavad iseseisvalt endale tegevust, mängivad ja suhtlevad omavahel sõbralikult, näitab see, et õpetaja on oma tööd hästi teinud. Kui lapsed jooksevad sihitult ringi ega oska midagi ette võtta, on õpetajal midagi tegemata jäänud.

Kõige rohkem teeb õpetajale rõõmu, kui lapsed on rõõmsad ja terved, usaldavad teda ning jagavad temaga oma mõtteid. Eelmisel kevadel saatis Mare järjekordse lennu kooli ning talvel tuli koolist tänukiri, et nende rühma lapsed on kooliks väga hästi ette valmistatud: õpivad hästi, on head suhtlejad. Ka lastevanemad käisid lasteaias õpetajaid tänamas, kui said koolis arenguvestlusel oma tublide laste eest kiita. See kõik tekitabki tahtmist lasteaiaõpetajana tööd teha. Sügisest on Marel jälle sõimerühm. Mudilased kipuvad ühekorraga õpetaja sülle ja teinekord käib isegi väike võistlus, kes saab sinna esimesena. Õpetaja loodab, et kõigil tema kasvandikel läheb koolis ja elus hästi. Mare Värtonit autasustati sel aastal Põlvamaa aukirjaga pikaaegse töö eest lasteaiaõpetajana.

Vaatamisi: 982