Ago Pajur: „Ajalugu pole mustvalge, vaid siksakiline“
Foto: Andres Tennus
Kui natukegi urgitseda mõne üldlevinud seisukoha või fakti kallal, leiab uurija üsna põnevaid tagamaid ja jõuab sinna, kuhu varem pole keegi jõudnud, lausub Tartu ülikooli õppejõud, ajalooõpikute autor Ago Pajur. Esmaavastaja roll teeb kogu ajaloopildi värvilisemaks ja kirevamaks. Saab selgeks, et ajalugu pole mustvalge, vaid kulgeb siksakiliselt.
Olete väsimatu ajaloo propageerija ja populariseerija olnud. Tänu teile on saanud näiteks Vabadussõja tähtsus ja tähendus paljudele selgemaks. Mida peate ise enda leivanumbriks? Kui tihti käite koolides?
Propageerimine ja populariseerimine kõlab liiga pidulikult, see on pigem igapäevatöö loomulik osa. Kui asutused, nende seas koolid soovivad, et ma räägiksin asjadest, mida tean – sõdadevahelise Eesti ajaloost, iseseisvuse esimesest perioodist –, katsun vastu tulla. Vanemad põlvkonnad tulevad tihti pärast loengut minu juurde, võtavad nööbist kinni ja ütlevad: meie ajal seda küll koolis ei räägitud, saime midagi uut teada.
Ajaloo õppekavad on jäänud üsna õhukeseks ja parimatelgi õpetajatel ei õnnestu imet teha. Kui on võimalik õpilastele midagi uut rääkida, on see hea nii neile kui mulle.
Kuidas õpilased teie jutu vastu võtavad?
Ei maksa eeldada, et saalitäiel kuulajatel lähevad kohe silmad põlema, kui keegi hakkab ajaloost rääkima. Saalis on ju tublisid matemaatikuid, sportlasi, lauljaid ja ajalugu ei peagi kõiki huvitama. Aga samas pole ma ka kogenud olukorda, kus ühtegi huvilist poleks. Kuulatakse ja esitatakse küsimusi, täiesti normaalne suhtumine. Kui füüsik hakkaks mulle kvantteooriat selgitama, siis pole kindel, kaua suudan ma tema juttu kuulata ja kaasa põleda.
Olete ligi 30 aastat ülikoolis õpetanud. Mille poolest erineb praegune ajalootudeng varasemast? Mare Oja tõdeb oma Tallinna ülikoolis kaitstud doktoritöös, mis käsitles muutust üldhariduskooli ajalooõpetuses alates 1987. aastast, et õpilaste ajaloohuvi ja lugemus on vähenenud, lugemisoskus kahanenud, võimalused uut infot saada hajutavad tähelepanu. Kas kirjutate neile tähelepanekutele alla?
Tunnistan, et tuleb nõustuda. Paistab, et tegemist pole ainult ajalooalase lugemuse probleemiga. Aasta-aastalt jääb lugemist üldse vähemaks ja teadmised on muutunud pealiskaudsemaks, neid ammutatakse Vikipeediast ja internetist, kus leidub kõiksugu asju, mitte ainult puhast kulda.
Viimastel aastatel torkab silma seegi, et noorte kirjutamisoskus on järsult alla käinud ja oma mõtete väljendamisega on paljud kimpus. Ei julge öelda, et see on seotud lõpukirjandi kadumisega. Kirjutatakse ju ka uurimistöid, referaate ja oskused peaksid justkui paremad olema.
Aga ei tohi üldistamise libedale teele minna. Ka praegu on rõõmustavalt palju tublisid, kes tulevad eelteadmistega ja tahtmisega just ajalugu õppida. Nendega on hoopis toredam suhelda. Loengutes esitavad küsimusi ega vaiki, oodates, mida keegi tarkpea auditooriumi ees räägib.
Konkurss ajaloo erialale on viimasel ajal olnud pisut üle kahe inimese kohale. Kas peate huvi piisavaks?
Arvestades olusid, pole rohkem midagi loota. Praegu on ka Tallinna ülikoolis ajalooõpe, minnakse välismaale ja laste arv on vähenenud. Muidugi oleks ideaalne, kui konkurss oleks suurem. Küsimus polegi niivõrd bakalaureuse-, kuivõrd magistriõppesse astujate vähesuses. Kui seminarigrupid on väga pisikesed, on raske tööd teha.
Ei oska öelda, kas see suundumus jääb kestma, aga viimastel aastatel on praktiliselt kõik soovijad vastu võetud.
Seega on ka ajalooõpetajaks õppijaid vähem?
Paraku küll. Õppekavas on nüüd muudatus, et õpetajaks ei võeta enam eraldi vastu, vaid kõik on magistriõppes koos.
Kas püüate suunata noort õpetajaks, kui näete, et temas on õpetajageen?
Suuremat propagandat pole võimalik teha, loengus see ju ei avaldu. Sellest saab aru vaid individuaalses koostöös, näiteks juhendajana. Kui on näha, et kellelgi on lisaks ajalooteadmistele esinemis- ja kaasatõmbamisoskust, olen aeg-ajalt öelnud, et ei maksa õpetajaametit hirmsaks pidada ja tasub järele proovida.
Aga igaühel on oma eesmärgid, vägisi suunamist nagu nõukaajal ka enam tagasi ei taha.
Kui palju on teie tudengite seas vene kooli lõpetanuid? Kas täheldate erinevust eesti kooli õpilastest? Kuuldavasti on mõnes vene koolis veel praegu Venemaal välja antud õpikud.
Vene noori ikka tuleb meile õppima, aga mitte palju. Eesti keele on nad kenasti omandanud, eksamitel räägivad ja ka lõputöid koostavad eesti keeles. Ma ei tea, mida neile on koolis õpetatud ja kas kasutatud Venemaal välja antud või lausa nõukaaegseid õpikuid.
Mõned vene noored on natuke ettevaatlikumad, justkui kaaluvad, mida tohib ja mida ei tohi öelda. See võib tulla ka keeleerinevusest, kuid jääb mulje, justkui oleks neil kerge hirm selle ees, mida öelda. Aga muidugi pole see nii kõikide puhul.
Kui palju saab õppejõud veel ülikoolis vormida noorte arusaamu ja arendada kriitilist mõtlemist?
See on haridusfilosoofiline küsimus, kas ülikoolis peaks tegelema ainult spetsialistide ettevalmistamise või noorte kasvatamisega. Loengutes-seminarides ei saa otseselt kasvatustööd teha, küll aga võib kujundada suhtumist sellesse, kuidas läheneda kriitiliselt ajalooallikatele. Jõudumööda seda teemegi. Või siis seda, kuidas teemasid käsitledes tuua sisse uusi vaatenurki, mitte jääda kivistunud seisukohtade juurde.
Mõjutamist ja suunamist on individuaalses suhtluses juhendatavatega või ajalooringis, mis läbi aastakümnete tegutsenud. Auditooriumi ees on raske kasvatustööd teha ja see ei peagi olema ülikooli eesmärk.
Varasem ülikool oli professori- ja isiksusekeskne, õppejõud mõjutasid noori oma eeskujuga. Milline on isiksuse roll praegu?
Ülikooli olukord peegeldab ühiskonna olukorda – kui palju on meil siis jäänud vääramatuid autoriteete? Polegi. Tänapäeval leitakse igaühe kohta pigem midagi kriitilist. Selliseid autoriteete, nagu meie ajal olid professorid Vahtre, Ligi, Piirimäe, enam ei eksisteeri. Ja kas peabki? Mida laiema ampluaaga suhtlus toimub ja mida rohkem saavad noored erisuunalisi mõjutusi, seda nüüdisaegsem ja avatum maailmapilt kujuneb. Ma ei taha muidugi öelda, justkui oleks meieaegsed autoriteedid meid kõverdanud, nende panus oli hindamatu.
Milliseid abivahendeid lisaks akadeemilisele loengule kasutate? Noored tulevad koolist, kus tund on ju täielik tulevärk.
Klassikaline loengumudel on siiski jäänud. Võib-olla peabki ülikool olema konservatiivsem kui kool. Tulevärk on silmale kena vaadata, aga see on vaid üks praegusele ühiskonnale iseloomulikke tunnuseid, nagu on ka info ammutamine internetist.
Tudengite faktiteadmised ei ole enam silmapaistvad. Üritame kolleegidega anda neile elementaarsetki faktilist baasi. Arutleda võib ju ükskõik mille üle, aga kui selle taga ei ole teadmisi, jooksevad arutlused tühja. Tahaks, et ülikoolist tulevad ajaloolased, kes teavad, mis on ajalugu, ega arva, et nad võivad rääkida ajaloo teemadel, oskamata oma seisukohti tõestada.
Pole tarvis kõiki kuupäevi ja aastaarve pähe õppida, neid leiab teatmeteostest, aga peab teadma, kuidas tekivad põhjuslikud seosed ja kuidas sündmused kasvavad üksteisest välja, millised on alternatiivsed võimalused. Kui fakte ei tea, ei ole võimalik süsteemi enda jaoks üles ehitada. Faktiteadmised on ajaloo A ja O.
Olete mitme kooliõpiku autor. Kuidas selle tööni jõudsite?
Mitte missioonitundest, vaid seepärast, et kirjastused on pannud ette õpikute koostamisel osaleda. Uusi õpikuid on järjest vaja olnud. 1990-ndatel oli olukord teravam. Mäletame ju olukorda, kui ainus õppematerjal oli õpetaja jutu põhjal valminud konspekt. Vaja oli muudatusi.
Praegu pole vajadus enam nii karjuv. Näen hea meelega, et ka noored kolleegid osalevad õpikute kirjutamisel.
Meie õpikute kirjutamine erineb mujal Euroopas toimuvast. Kahjuks on tegevõpetajad jäänud suurelt jaolt eemale. Õpikuid peaksid tegema ikka inimesed, kel on pidev kokkupuude koolieluga ja kes teavad, millised on õpilased ja kuidas neile läheneda. Saan aru, et õpetajail ei jätku aega, nad on ülekoormatud. Au ja kiitus neile, kes on suutnud osaleda töövihikute ja muude materjalide koostamisel! Kuid kaugemas perspektiivis võiks küll õpikute kirjutamine õppejõududelt üle minna õpetajaile. See tuleks kasuks neile enestele ja õpilastele.
Milles näete ajaloo ilu ja võlu?
Mind paelub see, kui uurimisega saab minna süvitsi, detailidesse. Üldpilt on ju ammusest teada. Kui natukegi hakata urgitsema mõne üldlevinud seisukoha või fakti kallal, leiab üsna põnevaid tagamaid ja jõuab sinna, kuhu varem pole võib-olla keegi jõudnud. Esmaavastaja roll, ka pisiasjades, teeb kogu ajaloopildi värvilisemaks ja kirevamaks. Vähemalt uurijale endale saab selgeks, et ajalugu pole mustvalge, sirgjooneliselt kulgev protsess, kus ühele sündmusele järgneb pidevas arengujoones tingimata teine või kolmas, vaid ajalugu on siksakiline, üles-alla tõusude ja langustega. Detailide kallal urgitsemine pakub tõsist mõnu ja naudingut.
Kas seepärast läksitegi omal ajal ajalugu õppima?
Tõenäoliselt mitte. Vaevalt, et ma ette kujutasin, milline see ajaloouurija töö on. Pigem läksin õppima üldisest huvist ajaloo vastu, teadmata, mis on ajalugu ja kuhu sellega minna saab. Eks nii ole vist kõigi tööde puhul, et alustad puhta lehena, teadmata, kuhu see välja viib.
KOMMENTAAR
Tõnu Tannberg, Eesti ajaloo professor, akadeemik:
Tunnen head kolleegi ja sõpra Agot juba ligi 40 aastat. 1981. aastal astusime koos Tartu riiklikku ülikooli ajalugu õppima. Hiljem selgus, et olime enda teadmata olnud juba aasta koolivennad, kuna tulime ülikooli Tallinna tehnikakooli nr 2 lõpetanutena – Agol taskus postivaguni saatja ja minul telefonside- ja radiofikatsiooni elektrimontööri paberid. Selgituseks nii palju, et tollal päästis tehnikakoolis õppimine teenistusest Nõukogude armees.
Ülikooli algusaastatest meenub mulle Agoga seoses esimesena tema huvi ja laialdased teadmised lennundusest. Ajaloos aga paelus teda juba tudengina enim sõjaeelse Eesti Vabariigi aeg ning praegu on Ago kahtlematult selle perioodi üks parimaid tundjaid.
Ago on ühtaegu suurepärane lektor ning väga põhjalik ja viljakas ajaloolane. Sellist kooslust me sageli ei kohta. Ago doktoriväitekiri Eesti Vabariigi riigikaitsepoliitikast (1999) oli teedrajav uurimus, tema läinud aastal ilmunud kapitaalne monograafia Konstantin Pätsist ning arvukad käsitlused, allikapublikatsioonid omariikluse algusaastatest (1917–1920) kuuluvad juba praegu meie ajalookirjanduse kullafondi.
KOLLEEGID!
Lugege MÕTLEVA inimese vastuseid esitatud küsimustele ja kohe on selge – Ago Pajur ei püüa kellelegi meeldida … Minu jaoks alati tõsine TEADLANE – Professor!