Edulugu innustab muutusi tegema

PISA testide suurepärastest tulemustest on räägitud ja Eestit kiidetud. Viga oleks siiski loorberitele puhkama jääda. Äsja koolivaheajal Pärnus Koidula gümnaasiumis toimunud hariduskonverentsil „Õpetaja hariduse eduloos“ arutleti, kuidas edasi minna.

HTM-i välishindamise osakonna nõunik Maie Kitsing nentis, et kuigi detsembrist saadik on PISA tulemustest räägitud, on selle kohta veel üht-teist kasulikku välja tuua, mida ta Eestimaal ringi sõites ja esinedes teebki.

Mis teeb rõõmu?

Varasemast etem on poiste ja tüdrukute lugemisoskus. Paranenud on ka matemaatika tulemused – tõusnud on nende õpilaste osakaal, kes suudavad lahendada keerukamaid ülesandeid. Oleme 77 riigi seas tipus selle näitajaga, et kool suudab tasandada nende kodude negatiivset mõju ja tegematajätmist, kus laps ei saa tuge. Seda oskust on Eesti puhul palju esile tõstetud.

Eelmiste PISA uuringutega läks liikvele müüt, et meie lapsed on targad, aga õnnetud. Uuring seda ei kinnita. Vastupidi, 77% Eesti lastest usub oma võimetesse, pingutusse ja tahab õppida. Kuid kolmandik lapsi, kes ei usu oma võimetesse, vajab Kitsingu sõnul tähelepanu.

Meie õpilaste edu taga on haritud ja haridust väärtustavad kodud. Seda näitab naiste haridustase, muuseumikülastuste, teatrite ja raamatute arv inimese kohta. Õpetaja palk on kümne aastaga kahekordistunud. Haridusele suunatud 5,9%-ga SKP-st oleme Euroopa tippriikide seas. Vähe tähtis pole ka asjaolu, et taasiseseisvumise järel tehti esimese 10–15 aasta jooksul väga palju põhjapanevaid muudatusi ja otsuseid, mille mõju võime PISA tulemuste kaudu praegu nautida.

Õppimisest, õpetamisest ja koolikultuurist

PISA testides hinnatakse mõtlemisoskust. Ülesanded on jagatud keerulisuse astmete järgi, kus 5.–6. tasemel on kõige rohkem mõtlemist nõudvaid ülesandeid, on vaja seostamise, järelduste tegemise oskust ja loovust. 2. on baastase, kuhu jõudnud õpilasi on vaja aidata ja toetada. Eesti on 3. tasemel, mis on Kitsingu sõnul omane arenenud riigile. Kuid nende õpilaste osakaal, kes saavad aru, kas tegemist on fakti või arvamusega, on meil üllatavalt väike – 13,5%. Ehkki see on parem, kui oli 2009. aastal – 9,9% –, teeb see muret.

Poiste ja tüdrukute lugemistulemuste vahega tüürime aga sotsiaalse katastroofi poole, kus mehed on vähe ja naised kõrgharitud. PISA testid mõõdavad tulemusi põhikooli lõpus. Kui lugemistulemuse vahe on juba sel ajal suur, siis on see mõjutanud poiste õpitulemusi varem. „Selle vahe puhul ei tohiks vaadata emakeeleõpetaja otsa, see erinevus algab algklassidest,“ sõnas Kitsing.

Kuuluvustunne on näitaja, mis peegeldab seda, kuidas lapsed tunnevad ennast koolis – kas selle osana või isoleerituna. Väga suur osa õpilastest on koolist võõrandunud. Kui esimesse klassi minnakse rõõmuga, siis millalgi hakkab kuuluvustunne vähikäiku tegema.

Puudumised ja hilinemised, mida paljudes riikides seostatakse laste sotsiaalmajandusliku taustaga, ei seostu Eesti puhul sellega. Sõltumata kodudest on koolist puudumine meil suur probleem, see on seotud ka õpitulemuste ja tööharjumuste kujundamisega.

Uudsena hinnati PISA juures seekord koostöö väärtustamist. Selles on meie õpilased tagapool OECD riikide keskmisest ning vene õppekeelega koolides väärtustatakse koostööd vähemgi kui eestikeelsetes. Koostööoskuste kujundamine peab algama Kitsingu sõnul juba põhikoolis ja selleks võimaluste loomine on õpetaja võimuses.

Äli Leijen, TÜ haridusteaduste instituudi juhataja, käsitles õpetaja agentsust, s.o tegevus- ja toimevõimekust, ka toimivust. Kui identiteet ütleb, kes ma olen, siis agentsus näitab, mida ma teen ja mida saan teha, selgitas Leijen. Nüüdisaegses õpikäsituses on õppija agentsus aktuaalne teema.

Oma kooli edulugu tutvustasid Tartu Kivilinna kooli direktor Karin Lukk ja Pärnu Ülejõe kooli direktor Margus Veri.

Kuidas edasi ja mis on kõige olulisem?

Aruteluks võtsid saali ees istet Häädemeeste keskkooli direktor Aule Kink, TÜ haridusteaduste instituudi juhataja Äli Leijen, Pärnu ühisgümnaasiumi inglise keele õpetaja Anne-Maarja Tammaru ja Pärnu linnavalitsuse hariduse valdkonna abilinnapea Varje Tipp. Arutleti, kuidas minna edasi ja mis on meie hariduselus praegu kõige olulisem.

Saal mõtles kaasa ja pakkus vastuseid. Arvati, et hariduselus kõige olulisemad teemad on õpetajate valmisolek muutusteks, oskus õpilasi ja õpetajaid innustada, õpetajate rahulolu, vana ja uue integratsioon, õppijate kuuluvustunne, ennastjuhtiv õpetaja, muutunud ühiskond, meesõpetajate vajadus, koostöö, õpetaja entusiasm, sisemine motivatsioon, õppijakeskne lähenemine, õpetajate innustamine, sihid. Viis viimast arvamust kordusid enim.

Samale küsimusele vastasid ka saali ees olijad. Anne-Maarja Tammaru: „Sel päeval, kui me lõpetame õpiku järgi aine õpetamise ja saame aru, et tegelikult õpetame inimest, hakkab kõik hästi minema.“ Õpetaja käes on materjal ja tema vormib inimest.

Varje Tipp: „Edasi viib uudishimu ja eestlase kangus olla teistest parem, kõike proovida ja katsetada. Kindlasti viib edasi see, kui meie õpetajad tahavad kaasa minna ühiskonna arenguga, jätkuvalt olla uuendusmeelsed. Väga loodan, et ka õppekorraldus muutub, et me arvestame sellega, et tänapäeva õppija ei õpi mitte ainult koolis, vaid ka kogukonnas, internetis, raamatutes, reisides.“

Aule Kink soovis, et iga koolijuht jagaks oma kooli häid kogemusi. Tema arvates on meie edu taga tasakaal, s.o parasjagu vana ja konservatiivset ning parasjagu uuendusi – on uut ja tänapäevast tehnoloogiat ja ka traditsioone. Tähelepanu keskmes on lapse õpetamine. „Me õpetame väga palju keskmist last, kuid peaksime nägema igat last,“ ütles Kink.

Äli Leijeni arvates võiks koolide fookuses olla rohkem õppijate sisemise motivatsiooni toetamine, et nad tahaksid õppida. Lapse heaolu on tähtsam kui õpitulemused. Küsimus on, kuidas õpetajat innustada. Kui õpetaja oleks innustunud, siis oleks ka õppijad innustunud ja motiveeritud.

Varje Tipp lisas, et õppida meeldib siis, kui on huvi. Kui suudaksime tekitada huvi ja seostada õpitut igapäevaeluga ja kui õpitav kõnetab õppijat, on see üks moodus panna lapsi õppima. Väga tihti õpitakse kellegi teise jaoks või hinnete nimel. Võib-olla saab lapsi innustada hindamissüsteemi kaotades ja minnes üle teistele hindamiskriteeriumidele, oletas Tipp.

Kink pakkus lahenduseks paindlikkuse ja valikuvõimaluse õpilastele ning hindamissüsteemi muutmise. Eesti hariduse eduloos on keskne mure ka õpetaja. Koolijuhtide ja õpetajate keskmine vanus kasvab ja sellele murele peab leidma lahenduse.

Leijeni meelest peaks õpetajatel olema koolis hea olla. Mida rohkem õpetajal silm särab ja mida parem tal koolis on, seda rohkem tahab ta olla õpetaja ja minna õpetajaks õppima. Leijen lisas, et meil ei ole õpetajatel väga head karjääriredelit ega perspektiivi. Kui oleks õpetajatöö karjääriredel, võiksid olla ka palgaerinevused. Kõik ei taha juhiks saada, küll aga saada oma töös paremaks. Need, kes teevad oma tööd kõige paremini, peaksid tegema kõige keerulisemat tööd, arvas Leijen. Aga mõnikord saavad kõige keerulisemad klassid algajad õpetajad ja vanemad kolleegid õpetavad lihtsamaid klasse. Kõige raskemaid peaks õpetama kõige suurem ekspert.

Tänapäeval, kus on palju purunenud perekondi, on meesõpetajaid kooli hädasti vaja. Ja õpetajatele on enesetäiendamiseks vaja vaba aastat või vähemasti poolt aastat, mil säilib palk.

Mida teha teistmoodi?

Mida saaksime õpetajate, koolijuhtide ja haridusjuhtidena teha teistmoodi, paremini, oli järgmine küsimus.

Tipp nimetas tähtsaks hoiaku muutust. „Niikaua kui laseme välja paista, et õpetamine on raske, palk väike jne, muutust ei tule,“ arvas ta. Õpetaja peaks olema särasilmsem. Ta rääkis Taani koolidest, kus õpetajaid motiveerib teadmine, et kui nemad panustavad ja neil läheb hästi, siis läheb hästi riigil, ja kui riigil läheb hästi, siis läheb hästi neil.

Aule Kink pidas muutusi vajalikuks, kuid nende elluviimine peaks olema läbimõeldud. Enne kui õpetaja hakkab muutust ellu rakendama, vajab ta selleks teadmist, oskust ja tuge.

Leijen soovitas õpetajatel rohkem oma õnnestumisi kolleegidega jagada. Juhtkond saab õpetajate koostööd ja ühisvisiooni loomist toetada. „Kui igaüks üksi ja võisteldes jätkame, ei vii see meid edasi,“ arvas Leijen. 15 aasta pärast on õpetajate vajadus väga suur. Tuleb vaadata põhjusi, miks noored õpetajad ei jää kooli.

Tammaru soovis, et riigieksamite edetabelid ei jõuaks ajakirjandusse, vaid et iga kool saaks tagasisidena eksamite analüüsi, mis annaks võimaluse eneseanalüüsiks ja -hinnanguks. Tabel ei tee muud, kui suurendab hariduslikku ebavõrdsust, arvas ta. Tänapäevases info ülekülluses on Tammaru arvates vaja kooli inimest, kes õpetaks kohalolu. Miks mitte kehalise kasvatuse programmi lisada jooga või õpetada seda, kuidas mäslevat mõistust vaigistada.

Valus teema on õpetajate haridus. Suures pedagoogide puuduses on tööle võetud kõrghariduseta bakalaureuseõppes noori. Klassiõpetajaks saab samuti koolipingist, kuid õpetajate puudust koolid üksi ei lahenda.

Konverents lõpetati teadmisega, et kõik õpetajad on osalised hariduse eduloos.

Hariduskonverentsi korraldas rahvusvahelise naiskoolitajate ühingu Delta Kapa Gamma (DKG) Pärnu osakond linnavalitsuse haridusosakonna toel. Rahvusvahelisse DKG-sse kuulub 88 000 liiget 20 riigist, kes on jagunenud 3000 osakonda. Eesti liitus 2008. aastal. Siin on kolm osakonda, kaks Tallinnas ja üks Pärnus.