Elutöö – pea pool sajandit õpetaja-aastaid

13. märts 2020 Annika Poldre toimetaja - Elutöö – pea pool sajandit õpetaja-aastaid kommenteerimine on välja lülitatud
„Nüüd ma laisklen,“ ütleb 90-aastane Armilde Koppelmaa, kes pole jätnud laulmist ega loenguid väärikate ülikoolis, kus ta on kuulaja 11. aastat. Foto: Annika Poldre

Armilde Koppelmaa astub nobedal sammul oma kodumaja trepist üles. Äsja on ta pidanud 90. sünnipäeva, kuid neid aastaid tema sammudest ei aima. Oleme kokku leppinud, et räägime tema soovil õpetajatee algusest.

Haimre kooli 7. klassi lõpetamise järel aastal 1945. aastal soovitas koolijuhataja Armildel, kes oli internaadis väiksemaid õpetanud, minna edasi õppima Tallinna seminari – seal maksti stipendiumi. „Sa saad hakkama joonistamise ja laulmisega. Sinust võib saada maa sool,“ julgustas koolijuht.

Tallinna õpetajate seminari oli soovijaid palju: 200 kandidaati 75 kohale. Eksameid oli samuti palju, sh vene keeles etteütlus ja tõlkeeksam, muusikaeksamil katsed nagu praegu muusikakoolis jm. Kõik hinded tulid neljad-viied, kuid viimane ülesanne – esinemine saali ees, ajas maatüdruku vaat et nutma. Ta luges Koidulat, läks sassi, susistas, sest esihammas oli ära. Heade hinnete kõrval oli eksamilehel etlemise kohta: „esinemine puudulik“. Armilde sisse ei saanud.

Sulelistest sipelgateni

Haimre kooli juhatajal oli nukrale tüdrukule hea nõu: „Mine Haapsalusse.“ Sealsesse õpetajate seminari võeti kiituskirjaga 7. klassi lõpetanud neiu kohe vastu. 1945. aasta sügisel alustas seal õpetajaõpinguid 40 soovijat. „Õppida oli tore,“ ütleb Armilde Koppelmaa. Õpetajad olid eestiaegsed, linnuteadlasest professor viis kõiki varahommikuti Paralepa metsa linde vaatlema-kuulama. Ja mitte ainult suleliste, vaid ka sipelgate ja vihmausside elu sai selgeks.

Haapsalu õpetajate seminaril oli oma harjutuskool ja seda peab eluaegne pedagoog oma õpingute suureks plussiks. See oli praktikakoht, kus pidevalt käidi tunde kuulamas. Haapsalus tuli palju klaverimängu harjutada ja iga poole aasta tagant esineda kooli saalis. Kooli laulukoor osales esimesel sõjajärgsel laulupeol ning Estonias võistulaulmisel koos teiste koolikooridega. „Sain hea muusikaõpetaja hariduse,“ ütleb äsjane juubilar. Hiljem õpetajate instituudis õppis ta matemaatikale lisaks muusikat.

Viimane koolikevad oli küüditamine. 40 alustanust lõpetas 1949. a kevadel 21, neist kolm tüdrukut, kelle seas ka Armilde, kiitusega. Diplom andis õiguse õpetada algklasse.

Suunamine viis ta Vigala Raba algkooli juhatama, ehkki seda tööd polnud ta õppinud. 73 lapsega kooli juhatajast sai ka 3. ja 4. klassi juhataja. Elades rahvamaja kõrval, oli loomulik veeta õhtuid seal. „Mängisin rahvatantsijatele pilli, tegin näitemängu, laulsin laulukooris, mida juhatas Veljo Tormise pastorist isa,“ meenutab ta.

Koolitöö juurde kuulus hulk ülesandeid: tuli juhendada kõneringi, etteantud kõnetekste kolhoosis esitada, olla agitaator, pidada poliitloenguid poistele, kes sõjaväkke läksid. Neid, kes ei saanud koolis hakkama, tuli eraldi õpetada, et nad viiendasse klassi pääseksid.

Kontrollima ja juhtima

Juba aasta pärast määrati noor inimene Pärnu-Jaagupi rajooni haridusosakonna inspektoriks. „Ainult seminari haridusega!“ põhjendab ta, miks vastu hakkas. Aga teda ei kuulatud. Osakonna juhtida oli 11 kooli, keda tuli kontrollida. Kui juhataja mõne kuu pärast dekreeti läks ja Armildest sai juhataja kt, vaidles ta taas vastu. „Pole midagi, inimene õpib,“ vastati. Nüüd tuli hakata õpetajate nõupidamisi läbi viima ja kõnesid pidama. „Mis kõnepidaja ma olin. Ma ei oska rääkida,“ tunnistab ta. Õnneks sõitsid rajoonidesse nõupidamisi juhatama haridusministeeriumi inimesed. Pärnu-Jaagupisse saabus haridusminister Voldemar Oja. „Nagu isa istus ta mu kõrval ja õpetas, mis peab kavas olema ja mida rääkida,“ mäletab ta. Mälust pole tuhmunud seegi, et esinemise järel kritiseeris parteisekretär tema värisevat häält.

Diplom edasiõppimise õigusega ja soov õppida õpetajate instituudis päästsid sellest ametist. Õpetajate instituudis oli matemaatika-füüsika osakonna statsionaaris jäänud õppijaid väheks ja kateedri juhataja saabus Pärnu-Jaagupi haridusosakonda uurima, kust õppijaid juurde saaks. Armilde pääses minema, kui Tallinnast tuli kiri, et teda ei tohi kinni pidada, vaid tuleb õppimiseks töölt vabastada. „Läksin kaheks aastaks õppima matemaatika-füüsika ja muusika õpetajaks, lisaeriala oli käsitöö.“

Muusikaõpetajal tuli ka pilli õppida. Noorele inimesele meeldis saksofon, aga see oli keelatud. Selle asemele anti klarnet, mida korteriomanik ei lubanud harjutada. Jäi kannel, mida sai tinistada kooli pööningul.

Instituut lõppes määramisega Pärnumaale Seljametsa kooli muusikaõpetajaks, kus ta esimesel aastal pani kohe mandoliiniorkestri kokku. Raha oli, tellida sai 12 mandoliini, kaks mandoolat, piccolo mandoliini ja trianglid. Kolm aastat harjutati ja mängiti Seljametsas.

Õpetajanna abiellus ja sündis laps, kuid maal polnud lasteaeda. Ja Armilde kolis Pärnusse, kus juba ootas mees, kel oli linnas sissekirjutus. Pärnus artellile kampsuneid kududes, mida sai kodus lapse kõrval teha, õppis ta kaugõppes keskkooli matemaatika-füüsikaõpetajaks. „Mul on kolm diplomit,“ ütleb ta, „õpetajate seminarist, õpetajate instituudist ja pedagoogilisest instituudist.“

Muusika- ja matemaatikaõpetajaks

1958. aasta veebruaris vabanes Pärnu 1. keskkoolis muusikaõpetaja koht. „Mõtlesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis ma seda tööd ei saa,“ mäletab ta julget otsust, sest polnud keskkoolis õpetanud. Peegli ees sai selgeks akordionimäng ja oma tunde saatiski ta sellega. „Poisid vaatasid pilli, suu lahti. Neile meeldis, et õpetaja mängib. Mitte ühtegi distsipliinihäda ei olnud,“ ütleb ta tuues lauale tööraamatu.

Pärnu linna haridusosakond on Armilde Koppelmaa kinnitanud 28. jaanuaril Pärnu 1. keskkooli laulmisõpetaja asetäitjaks. Käskkiri 17. novembrist 1958 kinnitab ta sama kooli matemaatikaõpetajaks. Sellest koolist sai teine kodu 31. augustini 1986.

Kõik lapsed pole lahtise peaga, aga kui noorel tekib huvi, siis ta õpib, teab kogenud pedagoog. Tuleb rohkem aega leida ja kõrvalt torkida. Kolme peale on igaüks võimeline õppima. Matemaatika pärast ei jätnud ta kedagi istuma, aga suvetööle küll.

Helgemad pead käisid olümpiaadidel. Neile andis ta huvitavaid ülesandeid, otsis materjale isegi saksa keelest. Tema hakkas taibukatega juba viiendast klassist eraldi tegutsema ja arvab, et gümnaasium või keskkool on huvi äratamiseks liiga lühike aeg.

Praeguse koolieluga pole endine õpetaja enam hästi kursis, kuid tema meelest on lastele antud liiga palju vabadust. Ülikoolist tulnud praktikantidel ja õpetajatel oli raskusi, sest neile oli pedagoogikat palju vähem õpetatud kui õpetajate instituudist tulnutele. „On vaja teada pedagoogilisi võtteid, et ennast kuulama panna. Kui ruumi sisse lähed ja lapsed vaikseks ei jää, siis õpetada ei saa,“ teab pedagoog. Lapse psühholoogiat ja väikelapse pedagoogikat õpetati hästi seminaris ja pedagoogilises instituudis. Ka tundide ettevalmistamist oskasid ülikoolist tulnud vähe. Tartu tudengitest, kes Pärnus praktikal käisid, oli näha, et nad ei olnud ealistest iseärasustest kuulnud.

„Sa pead oskama lastega rääkida, eriti 5.–6. klassis, ja klassijuhatajana tunniväliseid tegevusi tegema,“ räägib ta oma kogemusest. Tema klass tegi alati näidendi naistepäevaks ja kõik olid kaasa haaratud, igaühel oli ülesanne. Vaatama kutsuti kõigi laste pereliikmed. Kui vanematel on tugev side kooliga, siis nad tulevad huviga, teab kogenud pedagoog. Ja rõhutab ka õpetaja eeskuju tähtsust.

Aukirju on lugupeetud õpetajal palju. Kaalukaim tunnustus on 1977. aastast – ENSV teenelise õpetaja aunimetus. Oma koolist, nüüdsest Pärnu ühisgümnaasiumist, saatis klassijuhataja Koppelmaa ellu neli lendu ja seejärel siirdus pensionile. Lõpetamata jäi kandidaaditöö. Tartu ülikooli juures tegutses õpetamise teadusliku uurimise kursus, kus õpetaja Koppelmaa osales suviti üle kümne aasta. „Meil olid väga silmiavardavad loengud.“ Kandidaaditöö kaitsmisest loobus ta marksismi eksami pärast.

Õpetaja Koppelmaa juurutab rühmatööd 11.c klassi matemaatikatunnis. Aasta on 1982. Foto: erakogu

Saatjaks koorilaul

Pärnu 1. keskkoolis tegutses lastevanemate laulukoor, mis hiljem kultuurimajja üle läks ja nime vahetas. Ka see andis hea võimaluse vanematega suhelda. „Me olime nagu suur pere,“ ütleb ta koori kohta, mis Endla nime all üle Eesti tuntud on.

1958. a alanud Pärnu koorilaulja staaži on endisel muusikaõpetajal Endlas 1992. aastani ja jätkus see veel endiste lauljatega koos Kungla kooris, kellega käidi 1996. aastal laulupeol.

1986. aastal ei pannud Koppelmaa punkti oma tööle, vaid hakkas juhendama pioneeride maja matemaatikaringi. Seejärel õpetas trigonomeetriat ja stereomeetriat Pärnu majanduskooli ettevalmistuskursustel neile, kes soovisid ülikooli astuda. Millenniumi vahetusel õpetas ta veel Pärnu õpiabikeskuses erivajadustega lastele matemaatikat. „Need olid halvasti edasi jõudvad lapsed. Kohe aru ei saanud, aga viis korda õppisime läbi, siis said hakkama küll.“ Kokku saab tööaastaid pea poolsada.

„Nüüd laisklen,“ ütleb õpetajast pensionär, kes sisustab päevi kord kuus laulmise ja kaks korda kuus enesetäiendamisega väärikate ülikoolis. Aega täidavad ka kaks suhtlusringi – endised õpetajad ja endised kahe laulukoori liikmed.

Kaks tütart õppisid Tartu ülikoolis bioloogiat, üks on ihtüoloog, teine biogeneetik. Õpetajaks ei tahtnud kumbki, kuigi said ka õpetajakutse. „Eks nad nägid, kuidas ma vihikupakke koju vedasin ja õhtuti töid parandasin,“ arvab ema. Ka lapselastest ei saanud õpetajaid.


Nõukogude Õpetaja 90

Juubilariga ühevanune on tema erialane ajaleht. „See ajaleht käis peaaegu igal õpetajal kodus. Seal oli lugeda kooli ja õpilaste arengu ja ainete õpetamise kohta,“ mäletab Koppelmaa. Sealt sai teada suunad, mida oli eksamiks vaja korrata. Oli pedagoogilisi nõuandeid. Ja lugusid õpetajate kohta, kes olid midagi huvitavat teinud või uut püüdnud juurutada.


Valve Prikk.

KOMMENTAAR

Valve Prikk, kolleeg, õppealajuhataja:

Matemaatika õpetamine tähendab nõudlikkust, mitte järeleandmist. Koppelmaal jätkus alati aega, et järele aidata. Tähtsaks pidas ta ka olümpiaade. Tema õpetamise tulemused olid märkimisväärsed. Ta ei hinnanud kergelt, aga tegi seda väga inimlikult. Ta oli kooli põhikapital.