Haridus kui moraalne püüdlus

Hariduse puhul muutub järjest tähtsamaks moraalne aspekt, rõhutab Soome haridusteadlane Eija Hanhimäki Jyväskylä ülikoolist.

Kogu haridus on moraalne püüdlus, kirjutab Hanhimäki oma uurimuses „Moraalne professionaalsus meie suhtluses“.* Kui seni on rõhutatud hariduse instrumentaalset aspekti (tööeluks vajalikud oskused), siis nüüd kandub rõhk üha enam hariduse moraalsele küljele. Näiteks sellele, kui suur on õpetaja moraalne tundlikkus, kuidas ta suhtub poistesse ja tüdrukutesse, kas ta aitab mahajääjaid, sealhulgas hädas olevat noort kolleegi, kas ta lahendab konflikte õiglaselt, kuid samas hoolivalt jne.

Eesti õpetajatele ja koolijuhtidele selgitas Eija Hanhimäki õpetaja moraalse professionaalsuse küsimusi 9. detsembril 2019 TÜ eetikakeskuse väärtuskasvatuse konverentsil „Harjutades kasvab iseloom“.

Te kasutate oma töös suhestuvate moraalsete häälte mõistet. Kuidas seda selgitada?

Eija Hanhimäki: Moraalne professionaalsus avaldub suhetes: suhtes iseenda, oma töö ja koolikogukonnaga. Moraalne hääl on meis ka siis, kui sisimas arutame, mis on meie jaoks moraalne professionaalsus.

Oma klassis ja õpetajate toaski kuuleb õpetaja mitmesuguseid moraalseid hääli ja otsustab, missuguseid neist ta tähelepanelikult kuulab. Oma uurimistöös jälgisin ma, kui selgelt kõlavad linnakoolis sellised moraalseid hääled nagu õiglus, ausus, hoolimine, turvalisus, koostöö, lugupidamine, pühendumine, moraalne juhtimine. Selgus, et õpetajad pidasid kõige olulisemaks hoolimist, lugupidamist ja koostööd. Need kolm ongi moraalse professionaalsuse tuum.

Kuidas moraalne professionaalsus avaldub?

Moraalsus on aktiivne protsess, kus mõistmine ja tähendused luuakse inimestega suheldes. Moraalne professionaalsus on seega haridustöötaja, õpetaja, koolijuhi professionaalne praktika koolis, mida saab hinnata kutsestandardite ja eetikakoodeksi põhjal.

Kuidas te kirjeldaksite haridustöötaja moraalset professionaalsust?

Eetika on seotud teooriaga ja moraal praktikaga. Haridustöötaja moraalne professionaalsus kujuneb välja seega kooli igapäevases praktilises tegevuses, vastastikuses suhtluses ning selle suhtluse käigus loodud tähenduse ja arusaamise põhjal. Ma rõhutaksin siin suhtlemise kvaliteeti: moraalne professionaalsus kujuneb välja siis, kui osapooled tunnistavad teatud väärtusi ja tegutsevad moraalselt. Moraalselt professionaalsed õpetajad teadvustavad endale, millised väärtused on neile endale ja koolikogukonnale olulised.

Kui lihtne on Soomes leida koolijuhte, kes sellistele standarditele vastavad?

Kõik meie koolijuhid on olnud õpetajad, nii et neil on juba olemas tähtsad tööriistad, et koolijuhina töötada. Me oleme hakanud haridusjuhte ka välja koolitama. Praegu tuleb neil koolituse eest tasuda, kuid loodame, et varsti on koolitustel osalemine prii. Oma instituudis koolitame inimesi, kes juba on koolijuhid või õpetajad, kuid tahavad oma karjääri koolijuhina edendada.

Kuidas saab moraalse professionaalsuse taset tõsta?

Üks võimalus on koolijuhte hoolikamalt valida. Näiteks võivad õpetajad valida enda hulgast sobivate moraalsete hoiakutega inimese, keda nad soovitavad koolijuhiks valida. Ka omavalitsus võib soovitada kandideerida inimestel, kellel on koolijuhile vajalik moraal olemas.

Koolijuhilt on praegu veel üsna raske nõuda vastamist kindlale kutsestandardile. Ma loodan, et suudame koolitajate ja ülikoolidega leida koolijuhtide väljaõppeks ühise aluse ja et nende kriteeriumite hulgas on üks olulisemaid moraalne professionaalsus.

Kas Soome ühiskonnas on märgata ka üldist nihet autoritaarselt juhtimiselt uue juhtimiskultuuri poole?

Jah, juhtimisteooria raamatuteski kohtab üha rohkem selliseid väljendeid nagu hooliv, positiivne, koostöine, pehme juhtimine. Loodan, et liigume inimlikuma juhtimiskultuuri poole ja näeme juhtimises ka moraalse professionaalsuse väärtustamist. Sellised liidrid on tõepoolest hinnatud, sest nad on hoolivad ja empaatilised. Nad on ka ise rohkem rahul, sest teevad tööd, mida peavad tähtsaks, ja nii, nagu on õige.

Kuidas Soomes koolid ja omavalitsused koostööd teevad?

Omavalitsused toetavad õpetajate ja koolijuhtide koolitusi, paljusid neist viiakse ka meie instituudis läbi. Samas olen kuulnud, et õpetajal on koolituseks vaba päeva raske saada. On oluline aru pidada, kuidas õpetajaid oma professionaalsuse arendamisel praktiliselt toetada.

Soome haridus- ja kultuuriministeerium toetab 43 haridusprojekti. Nende projektidega edendatakse nii õpetajate kui koolijuhtide heade kogemuste arendamist ja õpetajakoolitust. Muidugi kaasneb sellega projektipõhiste ettevõtmiste lühiajalisuse probleem.

Millised on üldse linnakooli suurimad mured tänapäeva mitmekultuurilises ühiskonnas?

Soome koolis on väga mitmesuguse keele- ja kultuuritaustaga õpilased ja pered, kellel on väga erinevad vajadused. Proovikivideks, mis selline keskkond õpetaja teele paneb, ei saa ette valmis olla. Kuid ka siin tuleb õpetajale appi moraalne professionaalsus: sa võid hoolivalt suhtuda ka siis, kui ei suuda kõiki eriarvamusi lahendada. Hooliv suhtumine annab õpetajale enesekindlust ja aitab tal rasketeski olukordades inimlikuks jääda.

Millisel moel lahendada väärtuskonflikte, mis võivad õpetaja ja õpilase ning tema pere vahel tekkida?

Siin pole muud teed kui rääkida, rääkida ja rääkida. See suurendab üksteisemõistmist. Sa võid hoolida ja austada väga erinevaid inimesi. Kui sa suhtled koolijuhina õpilasega, istuge maha, kuula, mida õpilasel on öelda, ja pane teda tundma, et ka tema tunded ja vaateviis on olulised. Me vajame rohkem kooli kõigi osapoolte suhtlemist.

Kas õpetajad vahel ka läbi põlevad? Kuidas neid aidata?

Moraal püsib kõrge, kui seda hoitakse kõrgel üheskoos. Nii võiks läbipõlemiste vältimiseks anda õpetajatele võimaluse foorumiks, kus nad saavad omavahel rääkida ja üksteisele toeks olla. Just koolijuhtidel on võim ja voli luua struktuur, kus õpetajad saaksid kohtuda ja vabas õhustikus arutada, näiteks iga esmaspäeva pärastlõunal.

Kuidas seostub moraalne professionaalsus positiivse pedagoogikaga? Te uurisite ühes oma teadustöös lasteaiaõpetajate ja laste jagatud rõõmuhetki. Nende mõju laste heaolule ja rahulolule on uuringu põhjal suur. Kas sama võib öelda ka vanemate klasside kohta – on neil ühiseid rõõmsaid hetki ja naeru oma õpetajatega?

Jah, seda võib pidada positiivseks pedagoogikaks, kui õpilastel ja õpetajatel on omavahel tore ja nad võtavad endale aega koos rõõmu tunda. Igapäevases õpetajatöös ei saa selliseid hetki kunstlikult tekitada, kuid need tekivad siis, kui on olemas kohtumise ruum, kui on vastastikune ja austav suhe. Vanemates klassides on seda küll harvem, aga see toetab õpilaste heaolu ja nende annete õitsengut koolis. Nii et naergem koos lastega ja jagagem toredaid hetki!

*Moral Professionalism in Interaction: Educators’ Relational Moral Voices in Urban Schools. Waxmann Ferlag 2011.