Kannatajad on lapsed
Kuulsin hiljuti kõrvalt õpetajate omavahelist vestlust. Nad arutlesid selle üle, miks oleme jõudnud olukorda, kus pea igas klassis ja lasteaiarühmas on ühel või isegi mitmel lapsel tugiisik kõrval, lisaks kasvab lumepallina vajadus tugispetsialistide järele. Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate hinnangul on üha rohkem ka sotsiaalseid probleeme: keerulised peresuhted, perevägivald, hooletusse jäetud lapsed, väärkohtlemine, mure vaimse tervisega, riskikäitumine jne jne, mille tulemus on katkised ja õnnetud lapsed. Põhjustesse süvenedes jõutakse varem või hiljem tõdemuseni, et probleemide algus on kodus.
Lastekaitsetöötajad toovad kasvava murekohana välja koolikohustuse mittetäitmise. Hoolimata spetsialistide ja kooli ühisest pingutusest ei ole mõni laps juba aasta või isegi kauem koolis käinud. Varaseks märkamiseks on ammu hilja, tegelda tuleb tulekahju kustutamisega.
Mõni laps ei saa tervislikel põhjustel suures koolis hakkama ning vajab väiksemat ja rahulikumat kooli, kus on ametis oma ala spetsialistid ning võimalus saada ka ravi ja tugiteenuseid. Mõnel lapsel on tekkinud kahjulikud harjumused ja halvad kaaslased, kellest tuleks ta kiiresti eemale viia. Mõnele lapsele kas ei osata või ei suudeta kodus piire seada, mistõttu tema jaoks on ainuõige lahendus õpilaskoduga kool. Ühtki otsust ei saa teha vanemate nõusolekuta, vanemaid aga on raske koostööd tegema saada.
Kui siis lõpuks kogu tugivõrgustiku kannatliku töö tulemusena vanematelt nõusolek saadakse ja on näha, et lapsel hakkab uues koolis paremini minema, tuleks saavutatut hoida nagu silmatera. Erikooli suunatud lapsed, kes on seal järje peale saanud, kooli ära lõpetanud, elukutse omandanud, tööle asunud ja eluga edasi läinud, on hiljem rääkinud, kui tänulikud nad on, et nii läks. Koole laste jaoks, kes vajavad rahulikumat keskkonda ja erispetsialistide tuge, ei ole praegu piisavalt. Kõik murelaste ja -noortega tegelevad inimesed, kellega olen suhelnud, on üksmeelselt arvanud, et 1. märtsist suletud Krabi kooli oleks saanud ja tulnud hoida. Eriti küüniline on otsus sulgeda kool kolm kuud enne kooliaasta lõppu ning arvata, et seal õppinud erihoolt vajavatele lastele sobib igasugune lahendus. Kuidas minna tagasi kooli, kust probleemide tõttu tuli lahkuda ja kuhu sind tagasi ei oodata? Kuidas tulla toime keskkonnas, mis ei pruugi olla toetav? Me ei tea, kuidas neil lastel minema hakkab ja millised võivad olla tagasilöögid. Selle nädala alguses igatahes ei olnud kümnele õpilasele veel koolikohta leitud. Kas see ei ole otsustajate arvates liiga ränk hind?
Ma ei ole õpetaja ega spetsialist, vaid täiesti kõrvaline muu eluala esindaja. 10.03.2020.a. ETV saates “Suud puhtaks” käsitleti nimetatud teemasid. Mis mind aga väga hämmastas oli see, et saates ei olnud näha rääkimas õpetajaid ja lasteaiakasvatajaid: just neid inimesi, kes probleemidega kõige rohkem algstaadiumis kokku puutuvad.
Õige tähelepanek, RAIVO!
Saatesse olid kogutud inimesed, kelle asutustele “tilgutatakse” riigi raha ja kes mõtlevad välja oma “süsteeme-meetodeid” mõistmata, et need on elu- ja teadusekauged… Isegi rikkad Põhjamaad loobuvad nn kaasavast õpetamisest.
Saatesse tulnuks kutsuda õpetajad, kes just selle süsteemi tõttu on koolist lahkunud – siis poleks nende jutus ka silmakirjalikkust…
Kui me ise pole võimelised mõtlema, siis teiste jäljendamine viib alati upakile. Järele ahvitud perearstisüsteem on vähemalt Lõuna-Eestis juba kokku kukkunud.