Kas digiseade teeb nutikaks?

Digi on ajalooliselt uus nähtus ning kooli jaoks kasutamiseks sobivaimad digiressursid on nii Eestis kui kogu maailmas alles avastamisel. PISA 2018 põhjal selgusid väljakutsed digi kasutusest kodus ja koolis.

Eesti laste peamine digivahend on internetipaketiga mobiiltelefon, millele järgneb sülearvuti. Oleme maailmas esimesed, kellel avaneb võimalus juba väga noorelt (alla 6 aasta vanuses) internetti pääseda.

Digitehnika ei ole enam luksus, see on normaalne igapäevane töö-, kooli- ja meelelahutusvahend. Kodudes on ka palju tehnikat, mida tihti enam ei kasutata – nt tahvelarvuti, mälupulgad jms. Samas ei pääse 3–5% õpilastest üldse internetile ligi.

Aja veetmine digiseadmega koolipäeva õhtul jääb nelja, nädalavahetusel kuue tunni ümber. Peamiselt kulub aeg online suhtlemisele, suhtlusvõrgustikele, videote vaatamisele või oma lõbuks surfamisele ja uudiste lugemisele. Kõige populaarsem hariduslik digitegevus Eesti laste hulgas on kaasõpilastega suhtlemiseks sotsiaalmeedia kasutamine, kusjuures 49% õpilastest teeb seda peaaegu iga päev.

Teisel kohal on info jälgimine kooli õppeinfokeskkonnas, näiteks e-koolis (45% õpilastest). Õpilased, kes olid e-kanalite kaudu oma klassikaaslastega iga päev kontaktis, saavutasid PISA testides (matemaatika, loodusained, lugemine) paremaid tulemusi kui need, kes klassikaaslastega digivahendeid kasutades ei suhelnud.

Kõige vähem on kasutusel õpetajaga suhtlemine sotsiaalmeedia vahendusel (44% ei kasuta seda kunagi) ja e-post kaasõpilastega suhtlemisel (39% ei kasuta kunagi).

Kõik ei ole digipädevad

Lauaarvuteid vahetatakse üha ulatuslikumalt mobiilse tehnika vastu välja ka koolis. Tahvelarvuteid on 62% ja sülearvuteid 60,4% koolides. On aga kurioosne, et neljandik vastanutest väidab, et nad antud seadmeid üldse õppetöös ei kasuta. Põhjusi võib olla mitmeid: kas kasutatakse omaenda seadet või on koolis seadmeid sedavõrd vähe, et kõigi jaoks neid ei jätku. Või on seadmed küll olemas, aga miskipärast neid ei kasutata.

Eesti õpilaste internetikasutus koolis on keskeltläbi tund päevas, mis jääb riikide võrdluses esikümnesse.

Õpetajad lasevad õpilastel teha pigem koduseid ülesandeid digivahenditega, kui kasutavad digivahendeid tunnis. Uuring kinnitab, et digitehnikat kasutatakse hariduseesmärgil rohkem kodus kui koolis.

Eesti koolides ei ole realiseerunud kesksed failihoidmise ja mälupulga kasutust puudutavad teenused. See võib olla isegi hea, sest oma server on koolile suur kulu. Mälupulkade kasutamine pole aga turvaline. Selle asemel võiks PISA küsimustik tulevikus uurida pigem seda, milliseid e- ja pilveteenuseid kasutatakse failide hoiustamiseks ja jagamiseks.

Teistest uuringutest on teada, et enamik Eesti lapsi on oma e-posti kontod loonud kas Google’i või Microsofti juurde, mis teenustena pakub suuremahulist pilveketta kasutamise võimalust.

Projektorite kättesaadavus peegeldab riigi ja õpetajate võimalusi. Kahetsusväärne on tõdeda, et 22% õpilastest väidab, et tehnika küll on, kuid nemad seda kasutada ei saa. Näiteks esitluste tegemine võiks küll olla lausa igas koolis õpetamise osa, milles ka õpilastele leitakse aktiivne roll. Eriti olukorras, kus mõõdetavate PISA oskuste (matemaatika, loodusteadused, lugemine) tulemused on madalamad just nendel õpilastel, kellel pole olnud võimalust projektoriga tunnis õppida.

Interaktiivseid tahvlid: Eesti õpilastest on umbes veerand kinnitanud, et pole kasutanud tarkasid tahvleid.

Kui vaadata PISA põhitesti komponente (matemaatika, loodusained, lugemine), siis asjalikud igapäevased tegevused tehnikaga käivad koos paremate testi tulemustega kõigis PISA testi mõõdetavates põhioskustes. Seega tuleks õpilastele õpetada, kuidas „päris maailma“ digitaalsetes kanalites suhelda ja õppida, samas tundub, et digivahendite korrektse kasutamise õpetamise ja digioskuse arendamise raskus on praegu pigem kodul kui koolil.

Eesti kooli suurim eesmärk järgmistel aastatel on juurutada õpilastes läbimõeldud digikasutust, et see annaks paremaid tulemusi kui traditsiooniliste vahenditega õpetamise võtted. Kasutegur tuleb välja nendes ainetundides, kus õpetaja on digikasutuses aktiivne pool või kasutatakse digivahendeid koos õpilastega. Õpetajad on ennast viimastel aastatel jõudsalt digitehnoloogia kasutamises arendanud ja oskavad kindlakäelisemalt tehnikat kasutada. Vähemalt oma aine sisu visualiseerimiseks. Paraku on seda saavutanud ka kõik teised riigid, seega võib kokkuvõtteks öelda, et Eesti kool ei eristu teistest riikidest sellega, et meil kasutatakse tehnikat rohkem kui mujal.

Kuidas maa, nõnda usk

Usk, et digitaalsed vahendid ja internet parandavad meie elukvaliteeti ja võimalusi, on Eestis laialdaselt levinud. Nähakse, et see toetab e-riigi arengut ja infoühiskonnana toimimist. Seda usku kannavad endas ka meie õpilased, kellest 82% leiab, et nende jaoks on väga põnev avastada uusi digiseadmeid või rakendusi; 79% nõustub, et internet on suurepärane allikas huvitava info hankimiseks, ja 75% leiab, et sotsiaalvõrgustik on väärtuslik.

Kui analüüsida sügavamalt, milliste õpitulemustega noored on interneti ja omavahelise online suhtlemise poolt või vastu, siis selgub, et õpilased, kelle õpitulemused on kehvemad, on samas seda meelt, et internet ei ole üldse väärtuslik allikas nagu ka online suhtleminegi teiste õpilastega.

Oma digihuvi teiste lastega jagama on Eesti lapsed paraku üsna leiged. Sõpradega digiseadmete üle küll arutletakse, kuid mitte eriti kodus. Uudiste tarbimises on enamiku riikide näitajad pigem kesised. Eestis on kõige levinum lugeda ja vaadata uudiseid digiseadmete abil (tahvelarvutist, nutitelefonist või arvutist). Paberil uudiseid ei loe enam praktiliselt ühegi maa noored.

Meie noored ei paista võrreldes teiste riikidega just eriti silma sellega, et unustaksid ennast internetti või et elu jääks seisma, kui internetti pole käepärast.

Eesti lapsed on üldiselt rahul oma digiseadmete kasutusoskusega ja ka võimalusega neid kasutada. Õpilaste kõrge iseteadlikkus ja pädevus digirikkas keskkonnas toimida on infoühiskonnas elamiseks olulised nüansid. Omaenda digiseadmetega tunneb ennast kindlalt 84% vastanutest. Samamoodi valitakse endale 81% juhul sobilik rakendus ikka ise. Kui tekivad probleemid, arvab 74%, et saab murega ise hakkama, ja 66% juhul hakkab õpilane ise kohe ka tehnilist tõrget kõrvaldama. Välist abi vajatakse enamasti siis, kui õpilane peaks juhtumisi kasutama talle mittekuuluvaid tundmatuid seadmeid.

Loodetavasti kasutatakse haridusvaldkonnas edaspidi kõiki olemasolevaid digivõimalusi rohkem ära, kui seda seni on tehtud.