Kas saatan kannabki Pradat? 

Olen alati tundnud suurt huvi moemaailma kardinataguste vastu. Veebruaris leidsingi ennast Londoni moenädalal (London Fashion Week) tööpraktikat tegemas.

Londonisse pääsemiseks saatsin motivatsioonikirja firmale, mis otsib inimestele tööpraktika võimalust moemaailmas (Fashion Week Internships). Eeldasin, et vastust ei tule, aga juba järgmisel päeval sain aja elu esimeseks telefoniintervjuuks. Lõpuks oli kõnesid kokku vähemalt üheksa ja küsimusi esitati väga seinast seina. Sain tööpraktika koha suhtekorraldusfirmasse Karla Otto, mis otsis moenädala ajaks abilisi.

Tööpäev algas hommikul kell 9.30. Tipptund on tõesti väga piinarikas, tunned ennast nagu silk karbis koos teiste tööle tormajatega. Töökogemus Londonis pole minu jaoks võõras, olen käinud ka arhitektuuribüroos ja turundusfirmas töövarjuks, aga varasemad korrad ei olnud nii pingelised.

Esimesel päeval ei osanud ma midagi oodata. Märkasin, et peale minu on veel viis tüdrukut ooteruumis. Nad kõik tundusid teadvat täpselt, mida teevad. Pärast sain aru, et nad oskasid näida välja enesekindlad. Kindlasti on kõige olulisem naeratada, ennast tutvustada ning endale kindlaks jääda.

Suhtekorraldusfirmade üks väga tähtsatest ülesannetest on korras hoida showroom’id, kus käivad stilistid ja teised tähtsad inimesed riideid valimas. Karla Ottosse saadavad riideid kõik kaubamärgid, kes on firma kliendid. Absoluutselt iga hooaja iga riietuseseme ja aksessuaari.

Kui küsisin, mis vanade riietega tehakse, sain vastuseks, et need visatakse ära ning vahel isegi põletatakse. Väga harva antakse kellelegi midagi tasuta. Hakkasin aru saama, kuidas nende riiete väärtus ei loe, sest neid oli tohutult palju. Kapid olid täis Valentino ja Givenchy kotte, mis maksid vähemalt tuhat naela, aga keegi ei pilgutanud selle peale isegi silmi. Et moetööstus oleks jätkusuutlik, peab praeguse olukorraga kindlasti midagi ette võtma. See on maailmale väga laastav.

Minu õppetunnid

Mis on töömaailmas oluline ja kuidas ennast teistele meelde jätta? Sellest koolis ei räägita, ehkki meile õpetatakse matemaatikat, ajalugu, keemiat.

Kogesin, et inimestele meelde jääda on väga tähtis. Panin esimesel päeval jalga enda lillad ja sädelevad lemmiksaapad. Sain komplimente ning peagi teadsid kõik, et minu nimi on Anna. Käisingi peaaegu iga päev samade jalanõudega, sest need seostusid minuga. 

Väga oluline on efektiivsus. Kui on abi vaja või midagi on segaseks jäänud, tuleb küsida, aga üle ühe korra seda teha ei tasu. Õppima peab nii kiiresti kui võimalik. Tihti saadeti mind kohvi tooma. Tegin nimekirja, mis kohv kellelegi meeldib. Mida kiiremini õpid, seda paremini sind koheldakse.

Väga tähtis on kiirus! Ülesandeid peab täitma kiirelt, aga korralikult! Väga palju tuli mööda linna ringi joosta. Sulle antakse aeg, mille jooksul pead näiteks etenduse istumisplaani prindikojast tooma. Jooksin tihti, keel vestil, mööda tänavaid, et jõuda sihtkohta. Mida kiirem ja efektiivsem oled, seda paremini teised sind kohtlevad. Iga ülesanne on erinev ja tuleb kiiresti kohaneda. Kui päeva lõpuks jääd iseendaga rahule ja tunned, et andsid endast parima ning õppisid nii palju kui võimalik, on rahulolu ülim.

Oli päevi, mil tegin üle 25 000 sammu. Üks ülesanne oli viia moenädala kutsed laiali. Mul oli võimalus käia filmist „Saatan kannab Pradat“ tuttavas Vogue’i peakontoris, aga ka väga glamuursetes hotellides. Sisse astudes tundsin, et keegi ei hooli minust. Ent suhtumine muutus, kui ütlesin, et toimetan kutseid kohale. Õppisin ülesannet täites Londonit paremini tundma ning sedagi, kuidas mitte pead norgu lasta, kui sind kohe hästi ei kohelda.

Kohati tundus, et mulle antakse nimme selliseid ülesandeid, mida on peaaegu võimatu täita. Kell oli viieteist minuti pärast viis saamas kui mulle anti ülesanne minna postkontorisse, osta 180 ümbrikule margid ning panna kirjad posti. Postkontorid suletakse aga kell viis. Kui ma hingeldades kohale jõudsin, oli kümme minutit sulgemiseni jäänud ja minu nördimuseks kassa ees pikk järjekord. Aga mõtlesin, et kui ma juba uksest sisse olen saanud, ega mind välja ka ei visata. Kui lõpuks leti äärde jõudsin ja 180 ümbrikut letile lajatasin, küsisin viisakalt 180 marki. Käitu alati viisakalt! Naine, kes mind teenindas, andiski, aga ei olnud väga õnnelik, sest tajus, mida ma järgmisena teen. Liikusingi postkasti juurde ning hakkasin marke ükshaaval ümbrikutele kleepima. Ütlen ausalt, et maailmas on palju lõbusamaid töid. Samal ajal, kui ma paaniliselt sellega tegelesin, nägin, et töötaja sulgeb postkasti. See mulle ei sobinud, sest ümbrikud pidid just sellesse kasti minema. Ütlesin, et mina enne ei lahku, kui näen, et postkast keeratakse lukust lahti ning ümbrikud pannakse sinna sisse. Kuigi töötajad polnud väga rõõmsad, sain enda tahtmise ning ümbrikud saadeti järgmine hommik laiali.

Kui olin ülesandega hakkama saanud, tundsin ennast väga hästi. Kontoris oli aru saada, et need, kes olid ülesande mulle andnud, olid üllatunud, et ma hakkama sain. See on hea näide sellest, kuidas elus peab käituma viisakalt, aga oskama ka ennast kehtestada. Koolis seda ei õpi.

Iga detail loeb

Sain ka enda silmaga näha, kuidas üks moe-show välja näeb ning kuidas seda korraldatakse. Praktikantidele antakse ülesandeks istmekohtade sildid ära jaotada ja kutsutud inimesed kohtadele juhatada.

Dilara Findikoglu show toimus raamatukogus, kus ruumid vastasid täpselt Harry Potteri raamatute kirjeldustele Sigatüükast. Sain kinnitust, et kõik väiksed detailid on tähtsad.

Halperni show toimus kohtumajas ja sealne meeleolu oli hoopis teistsugune. Kolmas, ERDEM-i moe-show jättis kõige sügavama mulje. Toimus see National Portrait Gallerys ning kohal oli väga palju tähtsaid moemaailma isikuid, näitlejaid jt kuulsuseid. Nägin ka Anna Wintouri, kes  on Vogue’i peatoimetaja. Nii kui tema sisenes, muutus kogu ruumi dünaamika. Ma pole enne nii tugevalt kogenud, et keegi suudab juhtida kogu ruumi, kus ta viibib. See jääb mulle eluks ajaks meelde.

Kaks põhilist asja, mida õppisin, on järgmised. Esiteks, loeb iga detail, nii dekoratsioonid kui ka inimesed, kes üritust korraldavad. Et kõik sujuks, peab olema tiimis väga hea kommunikatsioon. Teiseks panin tähele, et kõik, kes vähegi kõrgematel kohtadel töötavad, oskavad soravat prantsuse keelt. On hädavajalik osata vähemalt kahte keelt.

Nüüd julgen ma väita, et tean, mida tähendab päriselt töö tegemine. Sain ka tõestust, et töö ei lõpe, kui kell kukub, vaid sul on kohustus suhelda kaaslastega ka pärast kontorist lahkumist. Veendusin selleski, et kui sa moemaailma ei armasta, pole mõtet seal töötada, sest see neelab su täielikult endasse. Elu oligi nagu filmis.

KOMMENTAAR

Maarja Puniste, Annabreti klassijuhataja:

Välismaale praktikale minek ei ole meie koolis veel nii levinud kui rahvusvahelistes õpilasvahetustes osalemine, kuid aeg-ajalt leidub siiski ka neid õpilasi, kes end just praktikale minnes proovile panevad. Välispraktikad on ilmselt rohkem levinud ülikoolides ja kutsekoolides, kooliõpilastele on pakkumisi vähem. Seetõttu on oluline, et õpilased, kes sellise väljakutse vastu on võtnud, jagaksid oma kogemust ka koolikaaslastega. See julgustab teisigi võimalusi otsima.

Praktikakoha leidmine nõuab õpilaselt kindlasti initsiatiivikust ja ettevõtlikkust. Ka Annabret hakkas ise internetist võimalusi otsima. Välismaale praktikale kandideeritakse üldjuhul interneti vahendusel. Õpilane peab kirjutama motivatsioonikirja ning olema valmis pingelisteks vestlusteks võõrkeeles näiteks Skype’i vahendusel. Edukal kandidaadil tuleb tihtipeale endale ise organiseerida transport sihtriiki ja leida majutus. Seega saab õpilane end väga mitmest küljest proovile panna. Jälgisin ka ise Annabreti tegemisi Londonis sotsiaalmeedia vahendusel ja võin öelda, et kuigi kandideerida oli keeruline, oli see kõike seda väärt.