Kavandatav pilliõpik toob rohkem noori mängima
Lihula muusika- ja kunstikooli õpetajal, puhkpilliorkestri dirigendil Mati Põdral on käsil eestikeelse puhkpillimängu õpiku koostamine class band’i metoodika põhjal. Selle loomisel katsetab ta valmivat kogumikku Varbla kooli õpilastega.
Puhkpilliõpiku jaoks hakkas Põdra materjali koguma praeguse õppeaasta alguses. Selleks ajaks oli selge, mis õpikus olema peaks, ja teada, kuidas kasutatakse class-band’i metoodikat mujal maades.
Class band’i metoodika on puhkpillimängu koosõppe ehk orkestriõppe üldnimetus. Selle järgi õpitakse täiesti tavalise kooli täiesti tavalises klassis, ka liitklassis, täiesti tavalise koolipäeva sees täiesti tavalises koolitunnis – Põdra rõhutab sõnu „täiesti tavaline“. Nagu mõni kool võtab tunniplaani robootika või teine rahvatantsu, nii saab õppida ka puhkpillimängu. Põdra toonitab, et see pole huviring, kust mittehuvitatud lähevad koju, ega ka muusikakool, kuhu lapsed valitakse katsete abil.
Muusika on kõigi jaoks
Selle meetodi järgi õppival lapsel ei pea olema muusikaharidust ega pillimängu eelteadmisi. Muusikalise kuulmise puudumine on muusikaõpetaja sõnul aga sama harv kui värvipimedus – kumbagi esineb väga vähe. Muusikaline mittekuulmine algab tema sõnutsi hoopis kodusest kasvatusest, kus lastega ei ole kodus lauldud ega käidud kontsertidel.
Jaapanis, kus on class band’i juured ja nimetusel lisand „Yamaha“, ollakse seisukohal, et muusika kuulub kõigile ilma valikuta. Class band’iga sarnaseid metoodikaid on maailmas mujalgi, põhimõtteline erinevus muusikakooli õpetusest seisneb selles, et muusikakoolides kiputakse tempot valima nende järgi, kes paremini edasi jõuavad, selgitab Põdra.
Class band’i metoodika põhimõtte järgi õpivad kõik, kogu orkester, üheskoos ühises aeglases tempos. Esimese viie noodi õppimisele võib kuluda pool aastat või kauemgi. Neile, kes arenevad kiiremini, otsib õpetaja lisaülesandeid. Näiteks võib kiiremini arenenud laps proovida viisikäike improviseerida. Või saab ta ülesande olla tunnis õpetaja abi, aidata kedagi, kes on hätta jäänud. Kuid järgmine samm astutakse siis, kui kõigil noodist mängimine välja tuleb. Õpikud on õhukesed, vaid 36 lk ja ühte raamatut võetakse läbi ühel õppeaastal tempoga tund ja lehekülg.
Meeskonnatöö tulemus
Kultuurid on erinevad, igas metoodikas on tugevamaid ja nõrgemaid tahke, räägib Põdra, ning seetõttu uurib eri väljaandeid põhjalikult ja tuvastab meetodite eripärasid. Tema eesmärk on, et laps, kes ei tea muusikast midagi, saaks õpikust oma küsimustele vastused.
Õppematerjal valmib meeskonnatööna. „Niipea kui käsikiri hakkab digitaalselt kokku saama, võtan oma head kolleegid appi – loeme tekste ja arutame pillispetsiifilised küsimused läbi,“ räägib koostaja. Mõned peatükid on ta juba andnud lugeda noortele, oma kunagistele õpilastele, kellelt on väga head tagasisidet saanud. Ent tüviteksti peab valmis kirjutama üks inimene ühes liinis, on autor veendunud. „Seda juttu, et eestikeelset orkestriõpikut on vaja, olen ma kuulnud aastaid, aga seda ei ole,“ tõdeb ta ja täpsustab, et tema paneb kokku koosmänguõpiku, mis käsitleb klassikaliste puhkpilliorkestri pillide õpet.
Otsustamata on, kas sellest tuleb paberraamat või netist allalaetav. Paljudel metoodikatel on väga head netiliidesed, mis paneb koostaja mõtlema, kas mitte samamoodi teha.
Õpik valmib eesmärgiga, et seda saavad kasutada kõik, kes soovivad, olgu üldhariduskool, muusikakool või kultuurimajas tegutsev orkester. Kõikides sarnastes metoodikates on Põdra sõnul ühesugune struktuur: alustatakse nullist – kuidas pilli korda seada, kuidas selle eest hoolitseda, seejärel tuleb hingamise ja puhumise õppimine, siis jõutakse esimese toonini, järgneb esimene kahehäälne, siis kolmehäälne, seepeale täisorkestreeritud lugu ja nii progresseeruvalt edasi.
Enamikus koolides, mida Põdra teab, arvestatakse sarnast õppematerjali kolme õppeaasta peale. Temagi õpikusse tuleb kolm osa. Kuid selles on erinevusi teiste samasuguste õppematerjalidega võrreldes. Näiteks hollandlaste õpikus tundub esimese aasta sisu väga nõrk. Aga ameeriklaste kolmanda aasta materjal sisaldab palju rohkemat, kui Eesti muusikakoolides viie aastaga õpitakse.
Ühegi pilli õppimise jaoks pole kohustuslikku kirjandust, selgitab Põdra praegust olukorda. Iga õpetaja on vaadanud, kust midagi kokku korjab, millele tugineb. Tüüpiline pedagoog õpetab nii, nagu teda õpetati. Kui tema õpetaja ütles, et kõige tähtsam on kolm tundi harjutada, siis ütleb ta seda ka oma õpilasele. Põdra ütleb oma õpilastele, et harjutada tuleb seni, kuni on selge, aga selgeks võib asi saada ka nii, et mõistad, mida on vaja teha, ja keskendud sellele.
Õpetajad kasutavad mitmeid meetodeid. Kui mõnd pilli õpetab muusikakoolis kaks inimest, siis võib nende õpe olla väga erinev. „Mina ei arva, et kõik peaks õpetama ühtemoodi, kuid õppimisest peab funktsionaalne kasu olema,“ ütleb Põdra. Nüüd tegutseb lisaks harrastuspuhkpilliorkestritele ka -sümfooniaorkestreid, kuigi neid võiks olla rohkem. Tallinnas või Tartus võib leida sobiva pillikollektiivi, Soomes on neid enam. Põdra sõnul pole tähtis, kus elad, aga kui seal on orkester ja sa oled pillimängu õppinud, siis võtad oma pilli ja lähed orkestriproovi. Saad seda teha nii kaua, kui jaksad pilli puhuda. Selle nimel on tema arvates õpetajal mõtet töötada ja vahet pole, kas üldharidus- või muusikakoolis.
Class band’i õpet oleks meil rohkem, kui oleks eestikeelseid materjale selle kohta, arvab Põdra. See on üks põhjus, miks tal selle õpiku mõte tekkis – et pakkuda lastele ja täiskasvanutele rohkem puhkpilliõppe võimalust.
„Kui ma 2021. aasta suveks käsikirja valmis saan, siis olen graafikus,“ ütleb Mati Põdra. Eeloleval sügisel plaanib ta alustada Metsküla algkoolis muusikaõpet, toetudes juba oma koostatud eestikeelsele õppematerjalile.
Õpik valmib katsetades
Jaanuarist alates käib õpiku tegemine koos Varbla kooli katserühma õpilastega sel viisil, et õpetajal on igaks tunniks valmis lehekülg, nagu see võiks õpikus olla, ja tunnis püütakse selle sisu omandada. „Ma teen kogu aeg oma raamatusse märkmeid, et mis toimib, mis mitte, püüan analüüsida, miks ei toimi. See on vajalik töö, ehkki võib tunduda tüütu,“ räägib Põdra. Kui selgub, et mingi teema käib lastele üle jõu, läheb see lehekülg korrigeerimisele ja seda hoolikamalt tuleb katsuda aru saada, miks üle jõu käis.
Sel viisil toimub pilliõpe 2., 4 ja 5. liitklassi muusikatunnis, kus kokku on kaheksa õpilast. Kohaliku muusikaõpetaja ja kooli juhtkonnaga on kokku lepitud, et sel poolaastal on neil lastel muusikaõpetuse tunni kavas tutvumine pillidega. Hindeid nad selle eest ei saa, aga keegi pole kolmapäeviti muusikatunnist puudunud. Lapsed õpivad midagi sellist, millest võiks huvi korral olla kasu kogu ülejäänud elu, arvab Põdra. Õppimiseks on õpetaja andnud oma puhkpillid. „Tegime läbi kogu protseduuri, kuidas jõutakse valikuni, et kes mis pilli võtab,“ räägib Põdra, kes peab tähtsaks õpilase oma instrumendivalikut.
Katserühm tegutseb õppeaasta lõpuni ja siis istuvad lapsed, kool, lapsevanemad kokku ning räägivad, mis oli hästi, mis halvasti. „Kui ma lastele lubasin, et katserühmas osalemine mingeid täiendavaid kohustusi ei too – et õppida edasi või tulla muusikakooli –, siis sellest peame lähtuma,“ sõnab Põdra. Kui mõni lapsevanem on huvitatud lapse pilliõpingu jätkamisest, siis arutatakse sedagi võimalust.
Paljudes maailma koolides kuulub puhkpilliõpe üldhariduse juurde, nii oli kunagi ka meil. Praeguse õppesüsteemi kohta ütleb puhkpilliõpetaja, et solisti õpe on ületähtsustatud ega soodusta orkestrite teket ega kestmist. Muusikakoolides on vähe orkestreid seetõttu, arvab ta, et neis on fookus vale – solistidel. Lihula muusikakoolis, kus Põdra õpetab, pole tal põhjust kahelda oma põhimõttes, et ajab õiget asja, tõstes pillide õppes keskseks koosmängu orkestris. Ta rõhutab, et muusikakool on huvikool, kus õpetaja ülesanne on hoida õpilaste huvi nii palju üleval, et mõned neist tahaksid minna oma pilli edasi erialana õppima.
Puhkpilliorkestri Tamme dirigent Gunnar Pettaig:
Mati on kogenud arranžeerija
Olen seda õpiku teemat laiemas puhkpillimuusika ringkonnas, puhkpillimuusika koja ja vabariikliku orkestrijuhtide puhkpilliorkestri laagrite koosolekutel põhjalikult arutanud.
Mati võttis selle töö enda peale – proovida koostada samadel põhimõtetel lugude kogumik. Elupõlise orkestrandina EPV orkestris (18 aastat) ja nüüd puhkpilliorkestri Tamme dirigendina tean, et Mati on kogenud arranžeerija ja tal on hea taju eri muusikainstrumentide kasutamisvõimaluste osas. Kõige olulisem on aga, et palad kogumikus on meie oma eestimaised lastelaulud ja viisid, mida lapsed teavad ja on laulnud. Soomes on class band’i õpetus samuti väga populaarne ja seal on juba mõni aastad olnud kasutusel Soome enda arranžeerijate koostatud õpikud.
Mina arvan, et seda meetodit võib nimetada praeguses huviringide külluses kui 21. sajandil toimivat puhkpilliõppe programmi, millega oleks võimalik meelitada noori muusikahuvilisi õpilasi tundma huvi pillimängu vastu, seda just üldhariduskoolides toimuvates muusikatundides.
YCB (Yamaha Class Band) esindajad on suusõnaliselt lubanud, et kui keegi Eestis suudaks koostada arvestatavad pilliõppe class band õpikud kohalike õpilaste õpetamiseks, siis pakuksid nad toetust selle teostamisel. Muidugi YCB sarja osana.
See on suur väljakutse, sest kogumiku koostaja peab end kurssi viima tänapäeva Eesti heliloojate tuntud lastelauludega, mitte n-ö meieaegsetega. Olen aeg-ajalt mänginud lasteorkestriga nõukaajast tuntud laulude seadeid, kuid tänapäeva lastel puudub äratundmisrõõm, sest nad pole neist kuulnudki.
[…] Kavandatav pilliõpik toob rohkem noori mängima […]