KEELEKASTE ⟩ O olemisest eesti keeles

13. märts 2020 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Eesti keele kõige sagedam täht on a, see Alveri „aabitsa hiiglane“ ja Hurda „kõige pookstavide päämees“ (vt ka „Keelekaste“, 29. november 2019). Küsimusele, mis on eesti keele kõige sagedam sõnu alustav vokaalitäht, oleks niisiis täiesti arusaadav esimese õhinaga vastata, et ikka toosama a. Aga vaat ei ole! On hoopis o, muidu sageduselt alles üheteistkümnes täht ja viies vokaalitäht eestikeelses tekstis.

Kuidas saab olla sedasi, et o, kõikidest tähtedest üheteistkümnes ning vokaalitähtedest a, e, i ja u järel viies, seisab eesti sõnade alguses siiski sagedamini kui teised vokaali tähistavad tähed, võimas a sealhulgas? Kurioosumi seletus on õigupoolest üsna lihtne. Nimelt alustab o tegusõna „olema“ ja kõiki selle vorme („olen“, „on“, „oli“ jne) – neid aga esineb eestikeelses tekstis kokku rohkem kui ühtki teist sõna oma vormidega.

Sellele saab kinnitust Heiki-Jaan Kaalepi ja Kadri Muischneki „Eesti kirjakeele sagedussõnastikust“, mille järgi on eesti keele kõige sagedam sõna „olema“, sageduselt teine sõnavorm „ja“ järel aga „on“, kusjuures sagedaimate sõnavormide esisajast leiab lisaks „olema“ vormid „oli“, „ole“, „oleks“, „olid“, „olnud“, „olla“ ja „olen“.

Rohkem kui ühegi teise kirjatähe puhul, tundub o väline, sõõrjas vorm olevat seotud kujuga, mille võtavad inimese huuled, kui ta toob kuuldavale vastava hääliku; me moodustame selle „huulte loiu ümardusega“, nagu on kirjeldatud „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ asjasse puutuvas artiklis.

Ent o eelkäija, semiidi (foiniikia) tähe ayin (ka ayn, ain, eyn) ümarik välisilme lähtus hoopis ühe teise kehaosa kujust – ayin tähendas silma ja vastav märkki oli lihtsalt inimsilma või -pupilli skemaatiline kujutis, aluseks arvatavasti sama tähendusega egiptuse hieroglüüf. Foiniikia o ei märkinud aga tagavokaali nagu praegu eesti keeles, vaid konsonanti, täpsemalt larüngaalklusiili. Vokaali hakkas see kirjamärk tähistama varases kreeka tähestikus (omikron, s.o lühike o, mis eristus oomegast, s.o pikast o-st). Ja sama väärtust kandvana võeti o-täht üle varasesse ladina tähestikku.

Jakob Hurt on kirjutanud oodi a-le („Mis A tähendab“, 1871), aga teatavas mõttes oli ta ka o apologeet. Lugedes tema kirjutisi, torkab silma, et paljudes sõnades, kus nüüd seisab tänapäeva kirjakeelele kohaselt u, on temal hoopis o: „asjost“ (asjust), „elos“ (elus), „joba“ (juba), „mõnos“ (mõnus), „paigos“ (paigus), „sõnomed“ (sõnumid) jne. „Mõned arvavad seda kirjotamist suureks veaks,“ nagu Hurt 1871. aastal isegi möönis, põhjendades oma n-ö o rikkust, „mis lugeja minu kirjotustes nii sagedaste leiab“, aga Võru murde mõjutustega. „Võro murre ütleb: elo ja ilo, tulo ja toro, mitte: elu ja ilu, tulu ja toru, ja o hääl jääb ka sõno muutes seisma, nii et keel kõneleb ja sulg kirjotama peab: elos, ilol, tulos, torost j.n.e., mitte: elus, ilul, tulul, torust j.n.e.“

Hurt leiab, et o on „heledam ja sellepärast ilosam kui tume ja madal u“ ning et „ilo, ilos, ilost, ilol, ilosus – näituseks – on minu arvost paljo armsamad kõrvale, kui: ilu, ilus, ilust, ilul, ilusus“. Pealegi teeme, „o-d ja u-d kindlaste kirjotates, mitukord vahet“. „Kulo“ on mineva-aastane rohi või hein, „kulu“ aga tuleb sõnast „kuluma“ (nagu lauses „H. Laakmanni kulu ja varaga trükitud“); „mago“ on loomal kõhus, „magu“ (maik, maitse) seevastu suus jne.

Olgu selle o ilu ja armsuse ning toonaste tähendusvahedega kuidas on, üht asja nägi Hurt ka tänapäevasest seisukohast vaadatuna õigesti – seda, „et o hääl mõnest sõnast aegamööda ka kadoda ja u-le aseme võib anda“. Nii ongi läinud, kuigi ega o sellest kuidagi tähtsusetumaks muutunud ei ole. O oli ja on ja jääb olema. Ilma o-ta oleks päris raske olla, olen selles täitsa kindel. Kinnitagu seda kas või asjaolu, et sessinatseski tekstis oli o – jutumärkides või kaldkirjas näitesõnasid ja üksikuid tähti arvestamata – kõige sagedam sõnu alustav vokaalitäht.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!