Koduõppel õpetaja: väärtusdilemmad igal minutil

27. märts 2020 Anna-Liisa Blaubrük õpetaja - 2 kommentaari
Anna-Liisa Blaubrük: „Õpilastele head soovides ei tohiks siiski aru kaotada ja koduõppe koormusega liiale minna.“ Foto: erakogu

Koduõppe esimese päeva sissekanne sotsiaalmeediasse: „Meie elutoas kohtub neli kultuuri: üks kodukultuur ja kolm koolikultuuri. Võta nüüd kinni, kas laps on antud juhtumis kodu peegel või hoopis kooli peegel.“

Ühte koolikultuuri esindan ma ise, sest töötan koolis õpetajana. Kahte koolikultuuri esindavad mu lapsed, kes õpivad kahes eri koolis. Neljas kultuur – kodukultuur – keerab kõik need kolm koolikultuuri muidugi pea peale.

Mul on kolm valikut: kas olla hea ema, hea õpetaja või hea koduõpetaja. Artikli lõpuni jõudes saan aru, et emana olen olnud kõige kehvem. Enda lohutamiseks mõtlen, et õpetajana olin see-eest tubli, sest mõlemal mu lapsel said kõik koduõppe tükid tehtud ja ma jõudsin ka omaenda tunnid ära anda. Emana aga jäin mõtlema, kas oleksin pidanud oma laste tundidega natuke vähem pingutama. Mulle ju tundus, et neilt nõutakse ekraani kaudu liiga palju. Mulle kui emale tundus, et peaksin neid selle eest kaitsma. Seevastu õpetajana sain väga hästi aga aru, et ega mu laste õpetajad siis paha pärast, ikka laste enda arengu huvides …

Tunnen esimest korda seda dilemmat: kas olla hea ema või pigem õpetaja. Mu kolleeg annab tagatoas Zoomis tunde nii, et tema kaks kuueaastast last nõuavad kogu aeg ukse taga emmet. Vastuseks kuulevad nad: „Emme on tuunnnnnisss!“ Seda lauset kuuleb nende kodus nüüd rohkem kui midagi muud. Küllap küsib praegu iga interneti kaudu kodus õpetav õpetaja endalt valutava südamega: „Ka ma omaenda lastele ikka olen piisavalt toeks?“ Ja vastupidi: „Kas ma oma klassi õpilastele klassijuhatajana olen piisav tugi? Kas mu internetis antud tunnid on piisavalt head, kas mu õpilaste koormus on talutav, kas, kas, kas …“ Kui näen oma õpilaste vastuseid, mis on korralikud ja süvenemisega tehtud, siis kipu n arvama, et väga valesti ma interneti kaudu vist ei õpetagi …

Esimene dilemma: kas teha kõik või ainult pool, kuid korralikult?

Teine koduõppepäev. Inimesed positavad sotsiaalmeediasse fotosid ja tekste selle kohta, kuidas nad jälle looduses käisid. Kas nende lastel siis polegi koduõpet, vasardab minu peas. Kas nemad ei peagi järgmiseks päevaks virtuaalset klassitundi ette valmistama? Kolleeg kirjutab, et annab e-kursust juba ammu, on selles kogenud ja jõuab tänu sellele meie suure kriisi ajal rahulikult süüagi teha.

Otto sai ainsana koduõppest õigesti aru.

Samal ajal murdub meie kodus tütar laua taha nutma. Kell on alles 14.30, aga tema arvuti taga õppida enam ei jaksa. Äkitselt saan kokkulangemise põhjusest aru: tal ei ole olnud vahetunde ega söögivahetundigi. Kella 8.10-st hommikul 14.30-ni ilma pausita õppimist! Ja kaks ainet on veel tegemata! Ei, ta ei ole õpiraskusega laps. Täitsa taiplik ja terane. Aga koormus on uskumatu. Ja vahetundide puudumine veel lisaks.

Me peaksime võtma koduõpet kaine mõistusega. Tuleks endalt rahulikult küsida, mis on selle juures kõige olulisem. Aga enne, kui mõtlemagi jõuan hakata, selgub, et mu tütrele kui õpetaja lapsele on kõik oluline, et kõik tuleb ära teha. Ka see, kuhu õpetaja kirjutas juurde „vabatahtlik“. Tubli laps mõtleb niimoodi! Kas aga Stuudiumisse rohkesti ülesandeid saatev õpetaja sellega arvestab? Saan aru, et mina pean küll sellega arvestama, ja vähendan omaenda õpilaste järgmise päeva ülesannete mahtu päris kõvasti. Puhtalt selle järgi, mida oma lapse puhul kodus tunnen ja näen.

Teine dilemma: kas kannatada vaikides või sekkuda?

Kolmas päev. Oma kodus kolme koolikultuuri võrreldes panen tähele, et ma ise annan õpilastele pigem vähe koormust, arvestades sellega, et õpilastel on raske. Märkan, et ka mu ühe lapse koolis on Stuudium vaikne, ülesanded on paari päeva peale jaotatavad, võtavad aega maksimaalselt kella 12-ni päeval, sedagi pooleldi joonistades või lugedes.

Mu teise lapse koolis on aga teisiti ning ma kirjutan ta klassijuhatajale ja ka juhtkonnale. Annan neile mõista, et õpilastele head soovides ei tohiks siiski aru kaotada ja koduõppe koormusega liiale minna. Saan vastuseks diplomaatilise teksti, mida kopeeriti arvatavasti kõigile lastevanematele, kes julgesid nuriseda. Laste ülekoormusest polnud vastuses juttugi. Tuli standardvastus: saage koolist ka aru, distantsõpe on meile alles uus asi, me alles otsime lahendusi ja kui on raske, küsige omavalitsuselt majanduslikku tuge jne … Tekkis tahtmine teismelise kombel karjuda: WTF? Ma ei vajanud majanduslikku tuge, vaid palusin neil laste koormus üle vaadata. Juhtkonna kirja lugedes mõtlen, mida ma ise õpetajana oleksin vastanud. Kui palju kordi olen olnud niisamasuguses olukorras. Vähemalt olen püüdnud vastata ikka inimese, õpetaja, klassijuhatajana, aga mitte kantseliiti kasutava ametnikuna.

Kolmas dilemma: kas õpetada või palka välja teenida?

Pedagoogina näen ju lapsele antud ülesandest, mis on selle taga. Kas see, et laps omandaks õpieesmärgi või see, et tal oleks lihtsalt mingi ülesanne – ükspuha milline. Saan tänu oma kogemusele aru ka sellest, kas õpetaja eeldab vanema abi või annab ta lihtsalt kogemata veidi raskesti mõistetava ülesande. Koduõppel oldud päevad on mulle selgelt näidanud, et osa õpetajaid õpetab, teine osa aga annab ülesandeid.

Üks mu lastest sai Stuudiumist ülesande joonistada neljale A4 paberile koomiks. Näidised olid õpikus ja õpitulemusena lubati hinnata tekstiloome oskust. Eelnevalt oli koolis koomikseid loetud ja nii oli see teismeliste jaoks huvitav ülesanne. Meie kodus sündis sellest koomiks koduõppest.

Teine laps luges oma Stuudiumist: „Vabandust, et ma esimesed päevad teile ei kirjutanud, tegin omale kodulehte /—/. Vaadake Netflixist filmi ja tehke mulle võõrkeeles kokkuvõte kirja vormis.“ Põnevust pole, ei ole meil ka Netflixi ning lapsel polnud õrna aimugi, kuidas kirjutada võõrkeeles kirja või mis tähendab 2,5-tunnise filmi ingliskeelne kokkuvõte. Film iseenesest oli draama Teisest maailmasõjast. Iga laps seda vabatahtlikult ei vaataks. Läbi häda mingeid lauseid kirja pannes küsis laps: „Kuidas öelda, et mulle ei meeldinud, et seal filmis nii palju seda täiskasvanute asja tehti?“ Hmm, aitan last. Õpetajalt tuli hiljem tagasiside. „Palun alusta kirja Dear teacher ja vormista õigesti kirja vormis.“

Otsustan, et lasen oma õpilaste homse tunni kergemalt üle. Teen neile materjali, mida saab lugeda ja uurida. Kes soovib, see uurib, kes soovib, see vaid loeb – midagi jääb ikkagi külge.

Neljas dilemma: kas terve mõistus või hea juhend?

Nädal on peaaegu möödas. Liikumislabor annab juhiseid, ministeerium annab juhiseid, Innove annab juhiseid, tugispetsialistid annavad juhiseid. Treenerid, klassijuhatajad, õpetajad, uudised, raadiosaated, presidendist sõbrannadeni … kõik soovitavad, mida peaks tegema, et kõik oleks õige. Sotsiaalmeedia kihiseb lugudest, kes on tublim, kes on rohkem looduses, kes teeb rohkem kodundust, käsitööd, muusikat või e-trenne. Saamatuse tunne kasvab. Kell on 23.50, hommikuks on vaja tunnid ette valmistada. Lastel jäi täna kaks ainet pooleli. Ja kõik juhised on lugemata. Ainult seda ühte Liikumislabori oma vaatasin. Seal soovitati päeva jooksul õppida ainult 2,5 tundi!

Närvid on pingul ja nutt tuleb peale. Meie peres tekib küsimus, kuidas korraldada koduõpet terve talupojamõistuse järgi. Dialoog kodust. Mina: „Kallis, palun aita nüüd ise meie last nii, et see liikumispäevik vastaks õpetaja juhendile!“ Abikaasa: „See õpetaja tehku parem normaalne juhend, mis sobib meie päevikuga!“

Isal on tervet talupojamõistust.


2 kommentaari teemale “Koduõppel õpetaja: väärtusdilemmad igal minutil”

  1. Lapsevanem ütleb:

    Vastan eelmisele kommentaarile. Oleneb koolist. Lapsel on selle nädala jooksul olnud üks videosillaga tund. Laps peab kõik ise omandama. E-viisil antakse ülesandeid ja kontrollitakse nende täitmist. Ei julgeks seda küll distantsõppeks nimetada.

  2. Illimar Kalk ütleb:

    Lapsevanematele soovitan kannatlikkust 😉

    Erinevate asutuste ametnikele aga soovitan kainet mõistust. Seda viimast saab täitsa tasuta nt. metsas jalutades 😉

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!