Kuidas hoida suletud muuseum avatuna?

Eriolukorra tõttu on suletud kõik muuseumid ning eriline olukord sunnib mõtlema, kuidas hoida suletud muuseumid külastajatele ikkagi avatuna. Nii senistele kui uutele. Kuidas hoida huvi muuseumi või mäluasutuse vastu, jätkata teadmiste jagamist ja lugude jutustamist, kuni inimene taas traditsioonilisel moel muuseumi pääseb. Kurioosumina kuulutas kultuuriministeerium 2020. aasta teemaks just digikultuuri.

Olukord Eesti suurimas muuseumis

Eesti Rahva Muuseumis (ERM) on suletud näitused, lõpetatud giidituurid ja jäetud ära muud üritused – meil oli plaanitud poolsada kontserti, lavastust, konverentsi ja seminari kuus. Peale selle on suletud restoran, kohvik ja pood. Mitme osakonna töö on ajutiselt ringi korraldatud, suur osa töötajaid on nn kaugtööl. Isegi juhul, kui eriolukord lõpeb mai algul, kaotavad muuseumid suurema osa tippkuude külastajatest, just välisriikide külalistest. See kõik toob kaasa suurt majanduskahju.

Mida saab ERM pakkuda kohe, et jääda siiski avatuks, ligipääsetavaks, hoida ja laiendada huvi muuseumi vastu? Üht-teist on kohe varuks, näiteks muusemi ajaveeb https://blog.erm.ee, millel on viimasel aastal olnud üle 50 000 lugeja, kõik ERM-i aastaraamatud on vaba ligipääsuga võrgus https://ojs.erm.ee/index.php/ermer, kogude osakonna videoblogi on populaarne https://www.erm.ee/et/content/kogude-osakonna-videoblogi, sotsiaalmeedia jälgijate hulk kasvab, muuseumipood on avatud https://www.erm.ee/et/pood, virtuaalnäitused on veebis jm. Uue projektina loodame peatselt avalikkuse ette tulla uue piletisüsteemiga, millega külastaja saab võtta muuseumi n-ö koju kaasa.

Lisaks on ERM-i ümbrus ja Raadi mõisapargi rajad ning välialad (üle 40 hektari) jalutajatele ja tervisesportlastele avatud. Aeg, kus värskes õhus liikumise vajalikkust meelde tuletatakse ja rõhutatakse, toob kindlasti juurde neid, kes leiavad tee Raadile. Ehk toob see lisatähelepanu ka Raadi mõisa varemetele, mille seisundi ja vana peahoone tulevikuplaanid on muuseum taas päevakorda võtnud.

Eriolukorra peegelpilt Eestis

Digikultuuri aasta projektijuht Martin Aadamsoo ütles eelmise aasta lõpus ühes intervjuus: „Peaaegu kogu kultuur, mis tänapäeval luuakse, levitatakse ja kasutatakse, on ühel või teisel moel digitaalne. Me vaatamegi digikultuuri kui seda osa kultuurist, mida tehakse või tarbitakse nutikate digitaalsete seadmete abil. Ja kui me selle aasta eesmärkide üle mõtlesime, siis üks suur läbiv eesmärk on muuta kultuur üheks osaks e-Eesti eduloost.“

Praeguses olukorras sunnib see jutt vaatama peeglisse ja küsima, kas Eesti e-edulugu väljendub ka kultuurivaldkonnas. Kuidas viia kultuur e-edulooga kooskõlla?

Nii ERM kui ka ilmselt suur osa Eesti muuseumidest ja mäluasutustest seisavad praegu silmitsi tõsiasjaga, et külastajatele uste sulgemiseks ning mõnel teisel viisil avatuks jäämiseks ja tegevuse jätkamiseks ei oldud päris valmis. On alahinnatud digikultuuri ja -kanalite võimalusi või on jäänud see lihtsalt tagaplaanile. See pole pälvinud piisavalt palju tähelepanu igapäevase teadustöö ja näituse tegevuse kõrval inimeste ja raha vähesuse tõttu.

Rahvusvahelise muuseumide nõukogu (ICOM) soovitused, et praeguses olukorras publikuni jõuda: kogud olgu veebikeskkonnas ehk digiteeritud, tuleb korralda virtuaaltuure ja suurendada sotsiaalmeedia rolli. Sotsiaalmeedias ja online-kanalites, ka tasutud reklaamina, on paisatud nüüd laiali mitmete tuntud rahvusvaheliste muuseumide, digihoidlate ja keskkondade pakkumised, nende seas on Briti Muuseum Londonis ja Uffizi Galerii Firenzes.

Muljetavaldavaid näiteid jagub: portaalid, virtuaaltuurid, veebinäitused, e-õppe materjalid, lastele suunatud võimalused, digikogud ja -arhiivid http://mcn.edu/a-guide-to-virtual-museum-resources/. Need pakuvad väga mitmekesist eeskuju, mistõttu annab praegune kriis hea võimaluse, mida ei tohi muuseumid lasta kultuuri- ja haridushuvilises Eesti raisku minna.

Kuidas edasi?

Kultuuriministeerium on koondanud ülevaate võimalustest, mida saavad kõik kultuurihuvilised ning õppurid, õpetajad ja kõik ülejäänudki täiskasvanud pika ning üldise distants- ja elukestva õppe perioodil enesetäiendamise jaoks kasutada: https://www.kul.ee/et/kultuurkodus. Lisaks kogub ministeerium ideid koos tegevuste ja ressurssidega, et kasutada võimalust, kuidas kultuurist ikkagi osa saada. See on väga tänuväärne, sest nii muuseumide kui ka väga paljude asutuste jaoks võtab tavapärase olukorra taastamine omajagu aega. Paljudel uutel algatustel ja arendustel on seetõttu pikem mõju.

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA) on olnud ülesannete kõrgusel, jaganud haridusasutustele juhendeid, korraldanud distantsõppe veebiseminari ja pakkunud tegevusi koolidele. Ilmselt on praeguses olukorras mõistlik mõelda ka muusemipedagoogidele, pakkuda töötajatele ja giididele kultuuriministeeriumi toetusel koos HITSA-ga nii metodoloogilisi kui ka tehnilisi arendustegevusi ja täiendkoolitusi. Siis on Eesti muuseumidel nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis võimekus pakkuda lisaks tavapärastele näitustele ja teadustööle juurdepääsu muuseumile ka siis, kui sinna füüsiliselt sisse ei pääse.

Ja nii ollakse tulevikus paremini valmis pakkuma haridusasutuste kõrval veelgi rohkem oma võimalusi kooli õppekava eesmärkide täitmiseks nii näitusetuuride ja haridusprogrammidega, kuid ka e-loengute, digiõppematerjalide ja muude tegevustega.

Muinsuskaitseameti algatusel oli kavas teha ERM-is just järgmisel nädalal seminar muuseumide kogude osakondadele ning turundus- ja kommunikatsiooniinimestele, kuidas Eesti muuseumide rikkalikke kogusid, millest vaid väike osa jõuab näitustele, rohkem ja sagedamini avalikkusele tutvustada. Aga küll see toimub siis, kui see on võimalik. Igal juhul on kriitiline hetkeseis tõstnud tähelepanu keskpunkti muuseumide veebivärava (MUIS) uuenduste vajalikkuse, kogude digiteerimise hetkeseisu ja ressursid, digikultuuri rolli ning lähiaja kiirete sammude, aga ka pikema mõjuga algatuste vajaduse.