Kuidas kaasav haridus lapse erivajadusega hakkama saab?

ETV-s oli 10. märtsil eetris telesaade „Suud puhtaks“ kaasava hariduse teemal, täpsemalt, kuidas kaasav haridus lapse erivajadusega hakkama saab. Kohal olid haridusasutuste esindajad, tugispetsialistid, haridusministeeriumi inimesed jne. Stuudios käis tuline arutelu, mis jätkus ka pärast seda, kui kaamerad kinni pandi. Küll aga jäi saates arutatu siiski pinnavirvenduseks, millest on väga kahju.

Kaasav haridus kui igapäevane tegelikkus

Kaasava hariduse teema on oluline. Ühiskondlikult oluline. Iga lapse/noore seisukohalt oluline. Spetsialistide ja õpetajate jaoks oluline.

Kaasav haridus ei ole mingi kauge eesmärk, mille poole püüdleme ja mille saavutame juhul, kui tingimused x, y, z on täidetud. Vastupidi, kaasav haridus on igapäevane tegelikkus, mille nimel paljud inimesed – õpetajad, koolijuhid, lastevanemad, tugispetsialistid jne – peavad iga päev väga palju pingutama. See pingutus tuleb teha ühiselt ja koostöös, mitte igaüks eraldi ja oma nurgas.

Saatest käis läbi mitmeid probleemteemasid, mis kõik vajavad tähelepanu ja lahendust, sest ainult nende koostoimes saab kaasavast haridusest rääkida kui edukalt toimivast süsteemist, mitte „ratasteta rongist“, nagu mõne saatekülalise jutust välja tuli. Saates käsitletud teemadest väärivad eriti esiletõstmist kaks – koostöö lastevanematega ja õpetaja toetamine klassis.

Lastevanemad? Lastevanemad!

Saates oli lastevanematest ja nendega koostöö olulisusest palju juttu. Kordamine on tarkuse ema, nii et rõhutame üle: vanemad on partneritena koolile ja last ümbritsevatele tugivõrgustiku liikmetele väga olulised. Neist sõltub, kas kooli pingutused lapse toetamisel kannavad lühemas ja pikemas perspektiivis vilja või ei.

Toome näiteks olukorra, mis ei ole erandlik. Koolis on püütud üldise toe raames last õpingutes abistada, kuni selgub, et lapse hindamiseks, soovituste saamiseks ning vajadusel eri- või tõhustatud toe rakendamiseks on vaja pöörduda Rajaleidjasse. Kool räägib sellest lapsevanemaga. Too keeldub probleemi tunnistamast ega ole nõus last hindamisele viima. Kool räägib vanemaga üks kord, kaks korda, kolm korda, n korda. Miski ei muutu, lapse vajadus toe järele ajaga ainult kasvab. Kool pöördub kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja poole – praks! tekkis kooli ja lapsevanema suhtesse mõra.

Hea küll, viimaks läbib laps Rajaleidjas hindamise ning Rajaleidja vormistab oma otsuse koos soovitustega. Et kool saaks teha lapse õpetamisel vajalikud ümberkorraldused, on koolil seda otsust vaja. Rajaleidja seda otsust lapsevanema kirjaliku nõusolekuta koolile saata ei saa. Alati aga lapsevanem seda nõusolekut ei anna. Mida sel juhul teha? Kui lastekaitse on juba eelnevalt protsessi kaasatud, võib vajalik info kiiremini koolini jõuda. Aga mis saab siis, kui lapsevanem on viinud lapse hindamisele heas usus, et kõik on korras? Seegi olukord ei ole erandlik. Mida teha juhul, kui lapsevanem ei ole nõus tegelikkust tunnistama, ei soovi lapse „sildistamist“ vms? Jälle kaasata lastekaitse?

Kui süsteem ei tööta

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuses näeme sarnaselt kutseõppeasutustega tihtipeale n-ö koolisüsteemi vilju, sest kõikvõimalik märkamine ja tugi oleksid olnud asjakohased hoopis varem kui alles pärast 9. klassi lõpetamist. Tihti kohtume noortega, kes on hädas puudulike sotsiaal-emotsionaalsete oskustega ja/või igapäevaeluoskustega. See tähendab, et keegi on kuskil silma probleemide ees kinni pigistanud ja lapse n-ö läbi vedanud. Keegi on pidanud olulisemaks kaitsta last ebaõnnestumiste eest, kui õpetada talle enda pesemist või rahaga ümberkäimist jne. Eeltoodu ei ole mõeldud kellegi süüdistamiseks. Pigem on oluline näidata: süsteem, olgu paberil nii ilus kui tahes, ei pruugi praktikas toimida.

Vaja on õppeasutuse ja kodu usalduslikku ja pidevat koostööd. See tähendab, et juba algusest peale ollakse tihedalt perega kontaktis ning vahetatakse avatult infot. Õppeasutuse poolt peab suhtlus olema pidev ja proaktiivne ehk ennetav ka siis, kui lapsevanem hoiab kõrvale ega vasta samaga. Eriti oluline on juba varakult üles ehitatud usalduslik suhe lapse üleminekuperioodidel, st ajal, mil laps läheb lasteaeda, lõpetab lasteaia ja läheb kooli, vahetab kooli jne.

Mida tähendab toetatud üleminek?

Astangu kutserehabilitatsiooni keskuse spetsialistid on aastaid rääkinud toetatud üleminekutest. See tähendab, et kui laps suundub näiteks lasteaiast kooli, ei püüa vanem lasteaias lapse kohta ilmsiks tulnud infot peita, vaid see on koolile teada. Nii on kooli HEV-koordinaatoril võimalik ühendust võtta lasteaia tugispetsialistidega ja arutada meetmete sobivuse ja muude küsimuste üle. Toetatud üleminek tähendabki seda, et ühiskonnas ei jäeta neid, kes vajavad teistest rohkem tuge, üksinda oma edasist teed otsima, vaid luuakse sillad asutuste/osapoolte vahel.

Seega tuleb eemaldada kunstlikud takistused, et abivajava lapse/nooreni jõuaks abi õigel ajal ja eri osapoolte suhteid rikkumata. Samuti tuleb süsteemselt tegelda ühiskondlike hoiakute muutmisega. Just teadlikkuse suurendamise ja isiklike kokkupuudete kaudu jõuame selleni, et inimesed püüavad pigem mõista kui hukka mõista.

Kas jätame õpetaja üksi klassi?

Teine teema, mille üle saates palju arutleti – kust võtta erialaspetsialiste: psühholooge, eripedagooge, logopeede jne? Samas, nagu saateski kõlas, ei pea kõik alati olema nii keeruline. Jah, spetsialistidel on oma aeg ja koht, nad peavad koolis olema ning kõigil õpilastel peab vajadusel olema võimalus saada nende pakutavat tuge. Küll aga võib üldise toe raames mõnikord piisata ka sellest, et lisada klassidesse abiõpetajaid.

Nii tõi ka CentAR 2016. aasta uuringus „Haridusliku erivajadusega õpilaste kaasava hariduskorralduse ja sellega seotud meetmete tõhusus“ välja, et „70% õpetajate hinnangul, kellel oli kogemusi õpilase liikumisega tavaklassist eriklassi, võinuks õpilane jätkata õppimist tavaklassis, kui talle oleks võimaldatud täiendavaid tugimeetmeid. Peamiselt oleks õpilased vajanud täiendavaid selgitusi või oleks õpetaja vajanud abiõpetaja tuge.”

Täiendavate selgituste jagamine tähendab õpetaja jaoks individuaalset tööd õpilasega väljaspool tunde heast südamest ja vabast ajast. CentAR toob samuti välja, et selline töökorraldus soosib õpetajate läbipõlemist ega taga õpilastele võrdseid võimalusi toe saamiseks. Selleks aga, et koolidel oleksid võimalused ja motivatsioon võtta tööle abiõpetajaid, on vaja, et abiõpetajaid ei peetaks n-ö tehnilise toe personaliks, vaid nad kuuluksid pedagoogilise personali hulka. See tähendab ühtlasi, et abiõpetajate palgad on kooskõlas kõigi teiste haridustöötajate palkadega ning astuvad nendega ühte sammu.

Õpetajate ja spetsialistide väljaõpe

Samuti on tähtis, et vastavaid erialasid läheksid õppima inimesed, kes õpingute lõppedes õpitud erialal ka tööle asuvad. Spetsialistide väljaõppes peab olema tagatud kohustuslik praktiline osa, kus saadakse aimu sellest, mida tähendab erivajadusega inimene koolisüsteemis. See ei tohiks ühelegi spetsialistile tööle asudes üllatusena tulla.

Kuid ärgem unustagem õpetajat! Räägime kogu aeg sellest, kui oluline on pakkuda õpilastele eduelamusi, et neil püsiks soov ja tahtmine rühkida edasi eesmärgi poole. Sama oluline on see ka õpetajate ja kogu tugipersonali jaoks. Nad kõik peavad saama vajalikke täiendkoolitusi, et omandada uusi teadmisi ja oskusi, tundmaks end kindlalt mitmesuguste olukordade lahendamisel. Meil tuleks luua jätkusuutlik parimate praktikate jagamise süsteem, kus õpetajatele leitakse võimalusi minna töövarjuks, osaleda mitmesugustel koolitustel jne. Üle tuleks vaadata ka õpetaja väljaõppega seotu: kas hariduslikud erivajadused on seal kesksel kohal ning kas nendega toimetulekuks vajalike oskuste õpe on õppijate jaoks vabatahtlik või kohustuslik.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et kaasav haridus muutub Eestis pidevalt ja sõltub paljudest teguritest. Töö selle nimel, et kõik hästi toimiks, on pidev ning eeldab avatud ja kõigi osapoolte usalduslikku suhtlust.