Laps, loovus ja loomus

Veebruari viimasel nädalal Vaidas toimunud Rae valla 7. hariduskonverentsi peateema oli loovus, millele pööratakse järjest enam tähelepanu ka hariduspoliitika kujundamisel.

Lapsepõlves mängime päriselt mänguasjadega; täiskasvanuna mängime mängult pärisasjadega. Ivo Ivari

Loovust peetakse inimmõistuse ja -tegevuse koostöö tulemuseks. Loovus on kaasasündinud isiksuslike omaduste kogum, mis võimaldab probleemi lahendada omanäoliselt, teistelegi positiivselt mõistetavalt, see eeldab julgust olla erinev.

Loovmõtlemist ennast on raske ühe lausega lahti seletada. Kogu inimese elu on looming – ühele mustvalge, teisele värviline, mõnele ühemõõtmeline, mõnele mõõtmatu. Kahjuks ei tee kõik, mida inimene on loonud ja leiutanud, talle alati au – üks mees leiutas aatomi, teine veidi aja pärast aatompommi …

Psühholoog Anti Kidron rõhutab oma raamatus „Loovmõtlemise arendamine” (1987) õigustatult, et küllalt levinud arusaama kohaselt ühendatakse loovuse ja loovmõtlemise mõisted tihti vaid kirjaniku, kunstniku, arhitekti, muusiku jt elukutsete esindajate kutsetööga. Säärane seisukoht on omamoodi tõkkeks argipäevasemat laadi kutsealade esindajate töö loomingulisemaks muutmisel.

Psühholoogilisest aspektist vaadatuna on kõik psüühiliselt täisväärsed ja terved inimesed valmis ilmutama loovust olukorras, kus neil tuleb lahendada enda jaoks elulisi uusi probleeme mis tahes elutegevuse valdkonnas.

Joonistage armastust

Loomeprotsessi käigus õpib inimene tundma ümbritsevat maailma, sellega kohanema, seda muutma. Seejuures õpib ta ka ise end paremini tunnetama, oma võimeid realistlikult hindama ja täisväärtuslikumalt ellu viima. Seega peaks just kool soodustama igati lapse (inimese) loovuse arengut, mitte aga seda pärssima ja suruma rangetesse raamidesse, millest on hiljem raske väljuda.

Pane laps armastust joonistama ja paljud neist saavad sellega edukalt hakkama, püüa seda ise teha, ja tunned, et oled korraga tupikus – käsi ei tõuse ning soovitut paberile ei tule. Miks? Kuidas siis elus seda luua, mida isegi visandada ei oska?

Loovus peaks olema igas tunnis, olenemata õppeainest. Kunstnik Aili Vint on rõhutanud, et õppimine-õpetamine on pidev ja lõputu protsess, kus nii õpilane, õpetaja kui ka lapsevanem üksteiselt võrdselt õpivad ja üksteist õpetavad. Vahe on vaid selles, et ühel on vähem teadmisi ja kogemusi kui teisel.

Tuleb tunnistada, et parimaks õpetajaks täiskasvanule on laps. Olen sellise rõhuasetusega igati nõus, sest ka õige sunduseta kasvatus-arendus kutsub vanemaid ja õpetajaid lapsega (õpilasega) enam-vähem võrdset dialoogi pidama.

Mõni aasta tagasi oli mul võimalus külastada Pärnu Chaplini keskuses kunstinäitust, mille autoriteks olid vaimupuudega inimesed. Nautisin seda täiel rinnal ja mul tekkis kiusatus õhtuvidevikus silt ära vahetada ja asendada see pealkirjaga „Kunstikooli lõpetajate lõputööd”.

Kahjuks jäi see plaan ainult unistuseks, aga ühe või teise autori teoste korral oleks võinud vabalt tõmmata paralleele maailmakuulsate kunstnikega. Pole siis ime, et kunstiteraapia ja loovusteraapia on üsna levinud ka vaimse puudega inimeste turgutamisel, avamisel ja väärtustamisel ühiskonnale.

Arvan, et senine, liigselt tuupurlust soosiv haridussüsteem (rangelt raamistatud ja pidevalt muutuvad ning raskesti rakendatavad õppekavad) surub inimese mingisse alateadvuslikku stereotüüpi, millest on väga raske väljuda, et olla loov isiksus. Olen sageli rõhutanud, et kui õpetajatele ei saa maksta väärilist töötasu, siis tagagem talle vähemalt usaldus, loovusvabadus ja otsustamisõigus, mida, millal, kellele ja kuidas õpetada.

Küll võiks õppekava anda ette 40–50% kohustuslikest mõistetest ja probleemidest, mida antud õppeaines aastate jooksul käsitleda tuleb. Ülejäänus tagatagu õpetajale vabadus ise otsustada, millal, mida ja kui palju õpetada, korrata ja koos avastada, katsetada. Seega julgebki vaimse puudega inimene olla kunsti ja kirjandusloomes sageli midagi enamat kui reegleid hästi tundev ja järgiv haritlane.

Tõsi, tänapäeva teadusloomes, ei saa läbi enam hariduse ega intellektita. Sellepärast on loovust käsitletud väga erinevatel tasanditel ja vastuoluliselt.

Õpetajatel-kasvatajatel tuleb arvestada, et üldiselt on loomingulise lapsega töötada raskem kui suurte võimete ja konformsete lastega. Kuid lapse loomingulisuse väärtustamine ja arendamine on oluline nii kasvatuslikult kui ka rahvuse kvaliteedi kindlustamise seisukohast. Loomingulisuse arendamine seisneb eelkõige lapsele võimaluste loomises ja nende loomepotentsiaali avaldumises ning loomingulises osavõtus õppetööst.

Õpetajatel soovitatakse võimaluse korral lubada õpilastel läheneda ülesannete lahendamisele neile sobival viisil ja anda piisavalt aega tegevusest arusaamiseks ning probleemi sisseelamiseks.

Nii õpilaste vaimsete võimete, kognitiivse stiili kui ka loovuse käsitlemise eesmärk on kirjeldada õpilaste kognitiivseid erinevusi. Õppe- ja kasvatustöö seisukohalt on laste arengu seaduspärasuste tunnetamine niisama tähtis kui arenguliste erinevuste mõistmine.

Loovuse sünnipäraste algete hooliv ärakasutamine eeldab elus võimalikult sageli sääraste psüühiliste protsesside ja seisundite kujundamist, kus oleme vastuvõtlikud uuele – leida mingile uuele või tuntud probleemile kordumatult isikupärane lahendus.

Mäng ennekõike

Loovust saab arendada eelkõige keskkonnas, kus iga laps on märgatud. Seega ei tohiks õpperühma suurus lasteaias ja algkoolis ületada psühholoogilist suhtluskoormust, sest üks tavaline inimene (loota on, et selleks peetakse ka õpetajat) ei suuda jälgida, kuulata ja aidata korraga rohkem kui üheksat last. Suuremate õpperühmade ja erivajadustega laste esinemise korral on vaja kaasata abiõpetaja. Sellises olukorras tekib iseenesest loov keskkond, kus kõiki märgatakse, kuulatakse ära, juhendatakse ja, mis kõige tähtsam, kodutööde vajadus kaob, sest kõik omandatu saab tunnis selgeks. Võimalik, et mõni laps vajab järeleaitamist, aga selleks on oma aeg ja koht.

Mäng on otsene õppimisprotsess, mis annab kogemuse; õppimine aga pidev aastaid kestev treening, mis kinnistab teadmised ning oskused. Mäng on lapse sotsiaalse teadmise kujundamise vahend. Mängus arenevad kõik psüühilised protsessid ja isikuomadused, eelkõige taju ja fantaasia, mis on igasuguse loomise ning loovmõtlemise alus. Eakohane mäng arendab ajus mõtlemisprotsessi, kõnet, käelist tegevust ja motoorikat ning suhtlemisoskust.

Lapse fantaasia omandab uusi vorme seoses kõne arenguga. Kõne võimaldab kujutleda asju ja olukordi, mida laps pole oma silmaga näinud. Lapseeas on fantaasia seotud tavaliselt mänguga. Mängu käigus omandab ta ka olulisi teadmisi, õpib ja katsetab erinevaid sotsiaalseid rolle. Kuid kindlasti on mängulised elemendid tervitatavad ka täiskasvanute õpetamisel.

Tänapäeval on muidugi eraldi küsimus see, kui palju arvuti hõlmab lapse mänguruumi ja aega, pärsib või hoopis arendab tema loomingulisust. Kuid ei ole head ilma halvata. Sageli on erakordselt loovad isiksused pahuksis nii enda kui ühiskonnaga. Kuulus Hiina leiutaja, keeleteadlane, romaanikirjanik, filosoof ja tõlkija Lin Yutang (1895–1976) on lausunud oma raamatus „Elamise tähtsus”: „Mida suurem on inimese kujutlusvõime, seda pidevam on tema rahulolematus.“

Loovuse neli mõõdet

• Loodu uudsus – objekt, masin, kunstiteos, probleemi lahendus, tehnoloogia, unikaalsus vm.
• Psühholoogiline lähenemine – fantaseerimine, meenutamine, uute mõtteliste seoste loomine jne.
• Isiksuse omadused, mis võimaldavad uut luua – avatus uuele, uudishimulikkus, vastandlikud isiksuse omadused, spontaansus, tähelepanelikkus, tolerantsus, oma võimete teadlik tunnetus ja arendus, terviklikum minapilt, laialdasem maailmavaade, kriitika taluvus jne.
• Motivatsioon ja tahtmine riskeerida – sisemine tung midagi muuta ning uuta.