Lastekaitsetöötajate kohustused ja vastutus suurenevad iga aastaga

Lastekaitse- ja sotsiaaltöötajate tööpõld aina kasvab ning omavalitsustes ei ole enam ammu ametis üks-kaks selle eriala inimest, vaid terve osakond. Spetsialistid tõdevad üksmeelselt, et suurem osa lastega seotud muresid ja probleeme saab alguse kodust ning sama tähtis, kui aidata last, on aidata tema vanemaid.

Ene Mölter: „Pereprobleeme on palju juurde tulnud“

Tartumaa kõige väiksemas, Nõo vallas on 4316 elanikku, neist umbes tuhat on lapsed. Vallas on üks 462 õpilasega munitsipaalkool, Nõo põhikool ning üks riigikool, Nõo reaalgümnaasium. Lasteaedu on neli ja neis on kokku 12 rühma, sügisel avatakse Nõo Krõlli lasteaias veel kaks rühma. Lisaks on muusikakool, spordikool, huvikeskus.

Kuidas toetada abivajavaid lapsi ja nende peresid? Vestlusringis osalesid Nõo vallavanem ja Tartumaa omavalitsuste liidu juhatuse esimees Rain Sangernebo, valla sotsiaalosakonna juhataja Ene Mölter, lastekaitsespetsialist Agnes Laasberg, Nõo Krõlli lasteaia direktor Kristi Voore ja õppealajuhataja Liis Randmer ning Nõo põhikooli sotsiaalpedagoog Aive Zirk.

Kas abivajavaid lapsi on teie hinnangul varasemast rohkem?

Rain Sangernebo: Enne kui rääkida abivajavatest lastest, peame rääkima peredest, kust need lapsed tulevad. Olen osalenud keeruliste juhtumitega seotud ümarlaudades ja käinud mõnikord kaasas kodukülastustel ning näinud, et kõige raskem on leida kontakti lapsevanema või lapse eestkostjaga ning jõuda ühisele arusaamisele, et lapsel on probleem. Probleemi pigem eitatakse ja leitakse, et nemad lapse eest vastutava isikuna pole midagi valesti teinud, vaid keegi teine on midagi tegemata jätnud. Ilmselgelt tuleb esimese asjana tegelda lastevanematega.

Mis laadi probleeme lahendada tuleb?

Ene Mölter: Igasuguseid pereprobleeme on viimasel ajal juurde tulnud. Vanemad on pidevalt hõivatud ja töötavad väga palju, lapsed jäävad sageli omapead. Peresid, kus mõlemad vanemad välismaal töötavad, on meil õnneks vähe ja nende laste heaolu on olemasoleva sotsiaalse võrgustikuga enamasti tagatud. Üks selline pere oli, kus lapsed olid üksi jäetud ja suuremad pidid väiksemate järele vaatama, aga saime neist teada ja asi lahenes.

Mõni aasta tagasi tuli ühest perest ära võtta kolm alaealist last, kes on praegu asendushooldusel ja neil läheb väga hästi. Vanemad kahjuks ei ole oma käitumismustreid muutnud ega meie pakutud abi vajalikul määral vastu võtnud.

Agnes Laasberg: Üha rohkem tuleb lastekaitsetöötajal osaleda lahutusjärgsetel kohtuvaidlustel laste hooldusõiguse ning elu- ja suhtluskorralduse üle. Lahku minnes ei jõua täiskasvanud lapsi puudutavates küsimustes kokkuleppele ja lapsed kannatavad.

Aive Zirk: Kui rääkida erivajadusega lastest, siis kool saab nende toetamisega hakkama: oleme võtnud kasutusele individuaalsed õppekavad, loonud toimiva tugisüsteemi. Aga kui vanemad hoolimata sellest, et arstid ja Rajaleidja spetsialistid on pannud lapsele diagnoosi ja määranud ravi, lapsele ravimeid ei anna ja jätavad ta ravimata, on kool jõuetu. Neid juhtumeid pole palju, aga nõuavad palju aega ja energiat ning teevad suurt muret.

Kas olete pidanud mõne õpilase ka teise kooli saatma?

Agnes Laasberg: Jah, üks selline juhus on olnud. Probleem oli selles, et laps ei käinud pikka aega koolis: kodused ei olnud suutelised teda hommikul üles äratama ja kooli saatma. Kui lapsel ei ole toetavat kodu, on tema jaoks parim lahendus õpilaskoduga kool, kuhu ta pühapäeva õhtul läheb ja kust reede õhtul koju tagasi tuleb. Vanemaid selle otsuse vajalikkuses veenda ja nõusse saada oli väga suur töö, mis kestis kuid. Praegu on nii laps kui ka pere rahul.

Rain Sangernebo: On õpilasi, kelle jaoks õpilaskoduga kool on parim lahendus. Kuigi see on kulukas, püüavad omavalitsused neid raskuste kiuste alles hoida. Varem oli neid koole vaja selleks, et lapsel ei tuleks liiga kaugelt koolis käia, praegu seepärast, et ta saaks regulaarselt süüa, oleks soojas toas, valvatud ning turvalises keskkonnas. Ka Nõo koolis on teatud hulk lapsi, kellele pakume hommikuti koolis sooja putru, sest teame, et nad tulevad kodust välja söömata-joomata. Samuti jätame nad parema meelega pärast tunde pikapäevarühma, et laps saaks enne kojuminekut veel korra koolis kõhu täis süüa.

Kas ka käitumisraskustega lapsi on juurde tulnud?

Rain Sangernebo: Hulk aastaid tagasi koolis käinud inimesena, kellel on kolm last ja kolm lapselast, ei ole ma kindlasti päri väitega, et noorus on hukas või et käitumisraskustega lapsi on mitu korda rohkem kui varem. Küll aga on ühiskonda sobimatu käitumine muutunud ja läinud karmimaks. 1970-ndate lõpus ja 1980-ndate alguses, kui mina koolis käisin, oli igas koolis paar kutti, kes käisid vahetunni ajal kooli taga pargis kärakat panemas ja olid ärandanud auto. Tänapäeval on teemad hoopis teised. Käimasoleval digikultuuri aastal räägime süvenevast internetivägivallast, millel on ettearvamatud tagajärjed, ning üha ohtlikumatest mõnuainetest, mis on noortele kergesti kättesaadavad. Mulle tundub, et minu kooliajal oli õpetajatel ja vanematel rohkem võimalusi ja vahendeid noori suunata ja mõjutada. Koolil ja õpetajal oli autoriteeti ning nende sõna maksis. Praegusel ajal ei jää üle muud kui rääkida, rääkida, rääkida. Nüüd on nii, et noormees, kes tahab tunni ajal sõbraga suhelda, suunab klassist välja õpetaja, mitte ei lähe ise.

Kas lasteaedades ja koolis on tugispetsialistid olemas?

Kristi Voore: Jah, meil on Krõlli lasteaias logopeed, eripedagoog, tugiisikud, saame kasutada ka psühholoogi teenust. Koostöö vallaga on hea ja vald on meie vajadustele vastu tulnud.

Liis Randmer: On hästi tähtis, et spetsialistid töötaksid lasteaias kohapeal, et märgata abivajavaid lapsi võimalikult vara ja nendega kohe tegelema hakata.

Kristi Voore: Selgitame juba sõimerühma tulevate laste vanematele, millist abi spetsialistid pakkuda saavad ja miks see oluline on. Tundub, et võrreldes varasema ajaga on lastevanemad koostööks juba ka rohkem valmis.

Aive Zirk: Nõo põhikoolis on sotsiaalpedagoog, eripedagoog, psühholoog, kaks tugiisikut, HEV-koordinaator. HEV-koordinaatori tööd teeb praegu õppealajuhataja, aga vaja oleks eraldi inimest. Veel otsime praegu logopeedi ja üht eripedagoogi lisaks. Iga nädal toimub tugispetsialistide koosolek, kuhu igaüks viib n-ö oma lapse, kellega on mingi probleem tekkinud. Arutame, kes mida teeb, ja järgmine kord räägime, kuidas on läinud. Koolis on pikapäevarühm ja kõigil aineõpetajatel konsultatsioonitunnid. Tugimeetmena on kasutusel ka individuaalne õppekava ja üks ühele õpe, mida üsna palju rakendatakse.

Rain Sangernebo: Vallas on selleks palju tehtud, et vajalikke tugispetsialiste leida. Aga kui isegi Nõos, mis asub Tartust 15 kilomeetri kaugusel ja kuhu käib Tartust piisavalt busse, tuleb kurja vaeva näha, et leida eripedagoogi ja logopeedi, siis mida teevad Eesti kaugemates nurkades asuvad koolid? See on väga tõsine üleriigiline probleem, et tugispetsialiste ei ole piisavalt, kusjuures vajadus nende järele suureneb oluliselt kiiremini, kui neid suudetakse koolitada. Ega need erialad ei ole ka kuigi atraktiivsed. Möödunud aastal võtsin Tartumaa omavalitsuste liidu juhina Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis vastu medaliga koolilõpetajaid ja hiljem vestlesin nendega. Küsimuse peale, kas keegi ka kooli töölemineku peale mõtleb, noogutasid üksikud. Aga kutsutuid oli üle saja. Tugispetsialistide nappusega tuleks meil väga tõsiselt tegelda.

Ene Mölter: Tugiisikud kõikidesse lasteaedadesse ja kooli oleme leidnud paljuski tänu sellele, et nad on ametis töölepinguga, mis tähendab, et neil on sotsiaalsed garantiid olemas. Tean, et paljudes valdades töötavad tugiisikud endiselt käsunduslepinguga, aga nii ei püsi nad kuigi kaua. Puudega laste tugiisikuteenust rahastatakse osaliselt Euroopa sotsiaalfondist, aga meil on tugiisik toeks ka mõnele lapsele, kellel puuet ei ole, ning nende töötasu maksab vald.

Kuidas info abivajavatest lastest teieni jõuab?

Ene Mölter: Aastatega on meil välja kujunenud hästi toimiv koostöövõrgustik. Lisaks kooli ja lasteaedade tugispetsialistidele on meeskonna liikmed ka perearst ja pereõed, kes töötavad siinsamas vallamajas alumisel korrusel. Samuti piirkonnapolitseinik, kes informeerib meid iga päev sellest, mis vallas on juhtunud, ja käib meiega vajadusel kodudes kaasas. Vallas on ka tervisemeeskond, kuhu on kaasatud kõik olulised asutused, kokku 15 liiget, ning mis osaliselt sotsiaaltöö tegijatega kattub.

Rain Sangernebo: Väikese omavalitsuse suur eelis on, et info liigub kiiresti, inimesed tunnevad üksteist ja koostöö laabub. Vallavalitsuses on meil enamasti staažikad töötajad, mis annab järjepidevuse. Leian, et selline ajalooline mälu ja inimeste harjumus koostööd teha on hästi oluline.

Kuidas lastekaitsetöötaja päev välja näeb?

Agnes Laasberg: Kindlat päevakava ei saagi teha, sest hommikul tööle tulles ei tea kunagi, mis ees ootab: erakorralised kodukülastused, kohtumised. Või siis antakse mõnest juhtumist teada sotsiaalkindlustusameti lasteabi infotelefonilt või helistatakse politseist. Kõiki juhtumeid tuleb menetleda ning kõik tegevused dokumenteerida ja STAR-i andmebaasi sisse kanda, mis on väga ajamahukas.

Ene Mölter: Paberitööd on tõesti palju ja sageli tuleb seda teha väljaspool tööaega. 27 aastat tagasi, kui ma Nõo valda tööle tulin, alustasime paarilisega sellest, et käisime kõik külad läbi ning küsisime velskripunktidest ja poodidest, mis sel ajal veel igal pool alles olid, inimeste kohta, kes abi vajavad. Külastasime kõiki neid kodusid ja saime probleemidest ülevaate. Praegu tunnen, et oleks vaja rohkem aega, et kodudes käia, inimestega rääkida, sisulist tööd teha.

Kas programme, kuhu lapsi ja peresid suunata, on piisavalt?

Agnes Laasberg: Minu meelest küll. Meil on käimas vanemlusprogramm „Imelised aastad“, riskikäitumisega noortele on mõeldud MDFT ehk mitmedimensiooniline pereteraapia, mõni pere on abi saanud Gordoni perekoolist. Aga mistahes abiprogrammi, nõustamisele, koolitusele või pereteraapiasse saab inimest suunata ainult siis, kui tal endal on tahtmist ja huvi. Kui vanemad probleemi ei näe või ei tunnista ega ole nõus koostööd tegema, siis on olukord keeruline ning tuleb näha palju vaeva nende motiveerimisega. Paraku on üksikuid juhtumeid, mida ei ole võimalik lahendada.

Ene Mölter: Samas on murede kõrval meie töös ka palju head ja rõõmsat, muidu ei oleks me nii kaua vastu pidanud. Tore, kui saab inimesi aidata. Kui perede toetamisest rääkida, siis Nõo vallas on juba aastaid kriisiabi, mis tähendab, et kui peres on hädaolukord, on sotsiaaltöötajatel õigus välja kirjutada maksimaalselt 50 eurot toetust, mille raamatupidamine kohe välja maksab. Vahel oleme raha asemel andnud toidu- ja riideabi ning vahendanud isegi külmkappe, voodeid ja madratseid. Oleme maksnud kinni laste huviringe, tasunud kooli jõulupakkide raha, toetanud peresid lastele laagrituusikute, koolitarvete või teatripiletite ostmisel, ja palju muud. Juhtumid on erinevad ja meie sotsiaalosakonnas püüame aidata oma kliente juhtumipõhiselt, arvestades nende abivajadust.

Agnes Laasberg: Kõige tähtsam ongi just usalduse loomine: inimesed peavad tundma, et abi saamiseks võib meie poole pöörduda ja et me oleme nende jaoks olemas.

Aime Meltsas: „Lastekaitsetöö on emotsionaalselt väga raske“

Jõgeva vald moodustati 2017. aasta haldusreformi käigus Jõgeva linna, Jõgeva valla, Palamuse valla ja Torma valla ühinemisel. Elanikke on aasta alguse seisuga 13 444, neist 2189 lapsed. Vallas on 12 lasteaeda, kus käib 630 last; üheksa üldhariduskooli kokku 1382 õpilasega, kunsti-, muusika- ja spordikool ning huvikeskus. Lisaks riigi hallatavad Jõgevamaa gümnaasium ja Luua metsanduskool ja erivajadustega lastele mõeldud Kiigemetsa kool.

Sotsiaalosakonna juhataja Aime Meltsas, kas lastekaitse vallas on tööd juurde tulnud?

Kindlasti. Aasta-aastalt lastekaitsetöötajate vastutus ja kohustused suurenevad, samuti on lastega seotud teemaring väga lai. Abi tuleb pakkuda alates esimestest elukuudest kuni täisikka jõudmiseni ja ka kõrgkooliõpingute ajal.

Millest töökoormuse suurenemine räägib?

Sellel on palju põhjusi. Üks on ühiskonna suhtumine ja surve olla igas asjas aktiivne ja edukas: omandada hea haridus, saada tasuv töökoht, järgida tervislikke eluviise, kõigega hästi hakkama saada ja seejuures suuta ka lapsi kasvatada – ühesõnaga, olla üliinimene. Elus ei ole justkui ühtki hetke, mil võib tunda end nõrgana. Vanemad panustavad liiga palju töösse ning laste jaoks jääb aega vähe. Sealt saavad paljud probleemid alguse.

Mis laadi probleeme lastega seoses lahendada tuleb?

Väga erinevaid. Hästi palju just peresiseseid. Üha rohkem on juhtumeid, kus lahku läinud vanemad vaidlevad ja tülitsevad lapse hooldus- või külastusõiguse pärast, samuti on perevägivalla all kannatavaid lapsi, kes kogevad ise või näevad pealt vanematevahelist vägivalda. Lisaks laste käitumisprobleemid ja iseendaga hakkamasaamise teemad.

Seega peaks aitama kogu peret, mitte ainult lapsi?

Just. See ongi lastekaitsetöötajate jaoks suur väljakutse, et last ja lapse huve ei saa kaitsta vanemate nõustamise ja jõustamiseta. Lastekaitsetöötajad pühendavad suure osa oma tööajast vanemate ärakuulamisele ja nende mõistmisele, mitte hukkamõistmisele.

Millised võimalused ja mõjutusvahendid lastekaitsetöötaja käsutuses on?

See on teema, millest teoorias saab kenasti rääkida, aga mida praktikas on väga raske teha. Meil on olemas kõik teenused ja toetused, mida kohalik omavalitsus abivajavatele inimestele osutab. Aga vähe on võimekust ja raha ennetustegevuse jaoks, et osta sisse või koos koostööpartneritega ise välja töötada oma valla elanike jaoks vajalikke programme, kuhu lastevanemaid suunata, et nad tuleksid paremini toime iseendaga ja oma lapse kasvatamisega.

Suur murekoht on, kui lapsevanem ei ole väljapakutud lahendusega nõus. Siis peab lastekaitsetöötaja võtma kokku kõik oma teadmised ja veenmisoskuse ning selgitama ja põhjendama nii kaua, kuni ükskord jõuame tulemuseni. Juhtub ka seda, et me ei jõuagi kuhugi, just seepärast, et lapse seaduslikud esindajad ei ole valmis võtma kohustusi ja vastutust. Sunniviisiliselt ei saa midagi teha, välja arvatud siis, kui asi jõuab kohtusse.

Kust saate infot olukordade kohta, mis vajavad kiiret sekkumist?

Lastelt endalt, lastevanematelt, laste sõpradelt ja sugulastelt, lasteabitelefonilt, lasteaiast, koolist, sotsiaalkindlustusameti kaudu – infovõrgustik on muutunud väga laiaks ning inimesed on teavitamise võimalustest varasemast teadlikumad. Teatakse, kuhu helistada ning abivajavast või hädaohus olevast lapsest teatada.

Millised juhtumid on lastekaitsetöös kõige keerulisemad?

Kõige raskemad on lapse füüsilise või seksuaalse väärkohtlemisega seotud lood, eriti viimased. Neid juhtumeid on olnud aastas üks-kaks, aga hea, kui ei oleks ühtki.

Keeruline on leida puuetega lastele vajalikke teenuseid ja nende jaoks rahastust. Need teenused on väga kallid ja vajadus nende järele võib olla pikaajaline. Etteruttavalt öeldes – kui kaob ära Euroopa sotsiaalfondi ja riigi rahastus raske ja sügava puudega laste tugiisiku, lapsehoiu- ja transporditeenusele, tekitab see omavalitsustele väga suuri probleeme. Puudega lapsele on ühes kuus sotsiaalkindlustusameti poolt määratud 152 tundi tugiisiku teenust ning kui edaspidi peaks teenust tervikuna rahastama kohalik omavalitsus, siis ilmselgelt ei suuda me seda sellises mahus tagada. Kui riigi abi ära kaob, peame tõsiselt otsustama, kui palju laps meie võimekuse kohaselt teenust saab.

Muret teeb, et lasteaiad ja koolid tahavad liiga kergekäeliselt lapsele tugiisikut saada. Oleme omavahel arutanud, et kui klassiruumis on õpetajale ja rühmale õpilastele lisaks kolm-neli tugiisikut ning õpetaja peab õpetama mitme õppeprogrammi järgi, muudab see tema töö mitu korda keerulisemaks. Ehkki meil on kaasav haridus, peaksime rohkem hakkama mõtlema abiõpetajate töölevõtmisele või klassikomplekte rohkem selekteerima hakkama.

Hästi keeruline probleem on seotud noorukitega vanuses 14–18, kellel esineb riskikäitumine, psüühikahäire ja kuritegelik käitumine koos. Meil ei ole paraku ühtki kooli, ravikodu ega muud asutust, kuhu saaksime nad teenusele suunata. Ükski tavakool ega ka n-ö erikool nii raskete juhtumitega hakkama ei saa. Maarjamaa hariduskolleegium on põhikool, aga mis saab neist noortest pärast 17-aastaseks saamist, kui põhikool on lõpetatud? Eestis on sellised noori kümne ringis, meie vallas konkreetselt kaks, ja oleme nendega hädas. Võimalused neid noori toetada, et nende elu ja käitumine järje peale saaks, on praeguses hoolekandekorralduses puudu.

Jõgeva valla sotsiaalosakonnas on ametis kümme sotsiaaltöö- ja neli lastekaitsespetsialisti, lisaks peretöötaja. Milline on tööjaotus?

Pärast haldusreformi lõime kohe sellise süsteemi, et meil on kolm valdkonda: teenuste, toetuste ja lastekaitsevaldkond. Lisaks jagasime Jõgeva valla territooriumi elanike arvu järgi kaheksaks osaks ning moodustasime piirkonna hooldustöötajate ametikohad. Väga oluline lüli selles süsteemis on peretöötaja. Ta on lastekaitsetöötaja abiline, kes vajadusel iga päev või mõni kord nädalas käib abivajava pere juurest läbi, vaatab, kuidas nad kokkulepetest kinni peavad, jõustab ja nõustab. Praegu tajume, et nii suures omavalitsuses jääb ühest peretöötajast väheks ja meil on lähiajal teist juurde vaja.

Kui oluline osa lastekaitsetöös on kodukülastustel?

Väga oluline. Teistmoodi seda tööd teha ei saagi. Just tänu sellele, et meie lastekaitsetöötajad ja peretöötaja on käinud kodudes vanemaid veenmas, õpetamas, nõustamas, lisaks oleme saanud pakkuda neile psühholoogilist ja leinanõustamist ning muid vajalikke teenuseid, saavutasime selle, et eelmisel aastal said viis perest eraldatud last kodudesse tagasi minna. Lastevanemad muutsid oma elustiili. Nad on ikka veel meie järelevalve all, külastame jätkuvalt kodusid ja kontrollime, kuidas neil läheb.

Kõige tähtsam selle töö juures on toetada ja tunnustada peret selle eest, mis on hästi tehtud. Need võivad olla väikesed asjad, kasvõi see, et tuba on koristatud, prügiämber välja viidud, lapsed hommikul lasteaeda-kooli viidud. Nende väikeste tegude tulemus on lõpuks see, et laps saab koju tagasi minna.

Kas mõnel lapsel on parem elada õpilaskodus?

Jah. Samas ei tohi tekitada olukorda, et lahendamegi kõik keerulised olukorrad õpilaskoduga. Töö perega ja vanema vastutuse tõstmine on kõige tähtsam. Selliste asutuste vajadus võiks järjest väheneda, sest lapse jaoks on parim kasvukeskkond tema kodu. Aga kui kodus ei ole turvaline ja seal ei ole võimalik õppida ning kohe ei ole võimalik kodu selliseks muuta, sest need protsessid on pikaajalised ega toimu üleöö, on selle leevenduseks õpilaskoduga koolid praegu väga vajalikud. Mina ei tea, et neis koolides vabu kohti oleks. See näitab, et on olemas lapsed, kes neid koole vajavad. Jõgeva vallas on üks õpilaskoduga kool Vaimastveres.

Kui keeruline on lastekaitsespetsialiste leida?

Lastekaitse valdkond on läinud sisult nii keeruliseks, et selles ametis on emotsionaalselt raske toime tulla. Pealegi on lastekaitsetöö tegijad enamjaolt naised ja lisaks sellele, et nad on ametnikud, on nad ka emad. Palju on selles töös sellist, mida naisel on raske taluda. Aga nad tulevad sellega väga hästi toime. Samas on kogu Eestis lastekaitsetöötajate liikuvus väga suur, sotsiaalvaldkonna töötajatest ehk isegi kõige suurem. Neid spetsialiste leida on ääretult raske. Meil on pärast valdade ühinemist praegu esimene kuu, kus meil on lastekaitsevaldkonnas struktuuris kõik viis ametikohta täidetud, enne seda oli töökoormus kirjeldamatult suur.

Kas ka paberitööd on liiga palju?

Seda kindlasti, sest laste juhtumiplaanid on pikad ja põhjalikud. Aga kui me neid ei täidaks, mille põhjal me siis koostame kohtule aruandeid või avaldame arvamust või osutame vajalikke teenuseid? Dokumendid peavad olema võimalikult põhjalikult täidetud ning kõik juhtumid, teenused ja toetused STAR-i programmi sisse kantud ka seepärast, et selles valdkonnas vahetuvad töötajad tihti. See, et ei suudeta tagada lastekaitsetöötajate järjepidevust on valus teema kõigis omavalitsustes. Peame olema valmis, et kui inimene ametist lahkub, on tema töö jätkajal olemas vajalikud materjalid, millega edasi minna.

Kuidas olete rahul laste psühhiaatrilise abi ja mitmesuguste teenustega?

Oleme väga õnnelikud, et meil õnnestus koostöös Tartu ülikooli kliinikumi noorte ja laste psühhiaatriaosakonnaga luua Jõgeva valla laste jaoks vaimse tervise õe kabinet. Ametlikult avame kabineti märtsis, aga juba detsembrist alates on seal vastuvõtul käinud üle 60 lapse. Tänu sellele on paljud neist saanud kiiremini lastepsühhiaatri vastuvõtule.

Järgmine samm on, et lastepsühhiaater hakkaks käima Jõgeval kord kuus vastuvõtte ja uuringuid tegemas. Registreerimine vaimse tervise õe vastuvõtule toimub praegu sotsiaalosakonna kaudu, meil on tihe koostöö. Otsime igal aastal ka uusi teenuste osutajaid, et pakkuda lastele rohkem teraapiavõimalusi. Kui me alustasime, oli meil 11 teenuse osutajat, praegu on 33.

Leian, et Jõgeva vallas on sotsiaalvaldkond haldusreformist ainult võitnud. Saime oma töö ümber struktureerida ja saavutasime selle, et iga spetsialist tegeleb kindla valdkonnaga. Spetsialiseerumine võimaldab inimestel oma kvalifikatsiooni ja kompetentsust tõsta. Kuna iga aasta on sotsiaalvaldkonna eelarve tõusnud, saame maksta Eesti keskmisest kõrgemaid toetusi ja osutada vajalikke teenuseid. Koostöövõrgustik, kuhu kuuluvad koolid, lasteaiad, ohvriabi teenus, politsei, perearstid, sotsiaalkindlustusameti juurde loodud lastekaitse osakond toimib väga hästi ning see, et meil on piirkonnas paljudes kohtades pikaajalised töötajad, teeb koostöö veel paremaks. Seda tööd saabki ainult ühiselt teha.