Meie naeruhimuline õpetaja Nora Toots
19. märtsil tähistas 90. sünnipäeva filosoofiadoktor, Tartu ülikooli emeriitdotsent Nora Toots.
Esimene õpetajakogemus pärineb tal sõjaaegsest algkoolist. Ta meenutab: „Olin 6. klassis, kui 1. klassi õpetaja jäi haigeks. Direktor määras mind tema asendajaks. See oli väga vahva, kuid õpilased ei andnud mulle üldse asu, käisid vahetpidamata minu pool kodus, nii et ma ei saanud omaenda tundideks korralikult õppida. Tollal käisime kahes vahetuses: hommikuses olin õpetaja ja õhtuses õpilane. Asi lõppes sellega, et isa läks direktorile ütlema, et mul pole üldse aega õppida ja nii võin ma 6. klassi kordama jääda. Minu kodus oldi harjunud, et mul on kõik hinded maksimaalsed, aga siis tulid sekka mõned „head“.“
Nii on Nora Tootsil õpetajastaaži praeguseks juba kõvasti üle 80 (!) aasta, sest juubilar jätkab keeletundide andmist praegugi. Oma elu võtab ta lühidalt kokku nii: „Ma pole elus mitte midagi muud teinud, kui õpetanud.“ Poja emana on tal siiski ka kuus lapselast ja kuus lapselapselast.
Alustuseks õpetas ta neid, kes midagi ei osanud …
Armastus keelte vastu on Nora Tootsil pärit lapsepõlvest: kodust sai ta kaasa kolme keele oskuse ja juba kümnesena oli tüdrukuke vajadusel dolmetscherin (sks tõlk). Lõpetanud 1948. aastal Pärnus kuldmedaliga keskkooli, jätkas Nora Toots haridusteed Tartu ülikoolis.
Inglise filoloogia osakonna lõpetamise järel sai ta suunamise õpetajaks Misso kooli. Inglise keelt seal ei õpetatud ja nii küsiski direktor: „Kulla latseke, kes so seia saatis? Mis kurja sa oled teinud?“ Siis avanes tal võimalus saada Tartus vene keele õpetajaks. Kuid tal ei olnud vajalikku diplomit. Suulisest vestlusest direktoriga selgus, et õpetajakandidaat oskas vene keelt isegi paremini kui direktor ja töökoht oli tal olemas, lisaks kohustus kaugõppes vene keelt ja kirjandust õppida. Teisi võõrkeeli peale vene keele tollal ülikoolis ja üldhariduskoolis enam ei õpetatudki.
1957. aastal taheti ülikoolis jälle inglise keelt ka õpetada, kuid õppejõude ju polnud. Nii kutsus Oleg Mutt Nora Tootsi ülikooli inglise keelt õpetama. Kuigi noor õppejõud kahtles, et vahepeal on palju ununenud, lohutas kutsuja teda: „No nii palju ikka mäletad, et õpetada võõrkeelt füüsikutele, keemikutele ja arstidele, kes midagi ei oska.“
Sünkroontõlgina filmifestivalil
Kaheaastased inglise keele kursused välisõppejõudude käe all Moskvas Maurice Thorezi võõrkeeleinstituudis lihvisid tema keeleoskust. Instituut valmistas ette sünkroontõlke ÜRO-le. Sinna võeti õppima ainult mehi, aga kaheaastastele kursustele said õppima ka naised. Moskva-aastad andsid Nora Tootsile võimaluse puutuda kokku maailmakultuuriga: Marlen Dietrichi ja van Cliburni kontserdid, kohtumine Ameerika kirjaniku John Steinbeckiga jne. Unikaalne kogemus oli töötada 1963. aasta suvel sünkroontõlgina Moskva kolmandal rahvusvahelisel filmifestivalil, kus peapreemia sai Federico Fellini film „8 ½“. Filme tuli tõlkida sünkroonselt inglise keelest vene keelde, kusjuures tõlkija ei olnud neid filme varem näinud ja tekstilehti ka ei olnud. Filmiaruteludel tuli tõlkida ka vene keelest inglise keelde. Seda tööd pakuti talle hea ja aktsendivaba häälduse tõttu.
Koolitaja Värskas ja Pärnus
1964. aastal oli Nora Toots Tartus tagasi ja jätkas Tartu ülikoolis juba teoreetilise foneetika, fonoloogia ja praktilise foneetika õppejõuna, hiljem lisandusid inglise keel põhikeelena ja pedagoogilise praktika juhendamine.
Võõrkeele õpetamise metoodika ja keeleõpetus üldhariduskoolis on olnud talle ikka südamelähedased teemad. Nii on ta aidanud aastakümneid koolitada võõrkeeleõpetajaid: ta on olnud oodatud lektor õpetajate täiendusinstituudi suvekursustel Värskas ja Pärnus alates 1968. aastast kuni instituudi sulgemiseni. Praktilise õpetajatööga puutus ta ülikoolis õppejõuna töötamise kõrvalt seitseteist aastat kokku Tartu 8. keskkoolis tunde andes. Tal oli võimalus end täiendada suvekursustel Edinburghis (1968) ja Oxfordis (1983).
Õpetaja Tartu 8. keskkoolis
Kui me 1969. aasta sügisel konkurentsiga Tartu 8. keskkooli (nüüd Forseliuse kool) Vello Saage legendaarsesse eesti keele, kirjanduse ja võõrkeele eriklassi astusime, ootas meid 9. klassis rohkem võõrkeeletunde kui tavakoolis. Inglise keelt õpetas meile Nora Toots. Ülikoolis range õppejõuna tuntud Toots lõi ka meie klassis akadeemilise õhkkonna: nõudlik ja tõsine õppetöö, mida täiendasid värvikad näited keelekeskkonnas kogetust. Suurepärane joonistamise oskus võimaldas tal kiiresti tahvlile selgitavaid pilte joonistada: tüüpiline inglise maja, linnu kehaosad jne. Ta andis koos keskkoolis käiva Mati Undiga meie koolis välja satiirilist seinalehte: õpilane Unt kirjutas ja õpetaja Toots joonistas. Mati Unt olevat palunud õpetajal alati karikatuuridele suurelt ja loetavalt Toots alla kirjutada, et keegi ei peaks Unti autoriks.
Lugesime õpetaja Tootsi käe all õppides palju lisamaterjale, aga mis kõige huvitavam: võtsime keeleõpiku õppeaasta jooksul läbi neli korda. Kõigepealt nii nagu keeleõpikut ikka: lugemine, sõnad, harjutused. Teine kord jutustasime, kolmas kord õppisime teksti pähe ja neljas kord tegelesime ainult sõnadega. Tempo oli päris suur: ikka mitu õppetükki korraga. See kõik oli vaheldusrikas ja huvitav ega muutunud kunagi tüütuks. Aastaid hiljem meenutas üks klassivend, et Nora Toots oli õiglane õpetaja. Tema pandud halb hinne ei olnud õpetaja paha tuju väljaelamine ega karistus koju ununenud vihiku eest. Õpetaja Tootsil olid omad õpetamisnipid: nii käisin ma viis tundi järjest tahvli juures sõnade tunnikontrolli tegemas. Ilmselt tahtis ta näha, kas ma õpin ikka igaks tunniks sõnad ära.
Häälduse individuaalsed õpirajad
Kuigi konkursiga olid meie humanitaarklassi saanud parimatest parimad, oli meie inglise keele hääldus kehv. Vastavalt vajadusele saime õpetaja Tootsilt igaüks ülesande, kuidas oma hääldusega tööd teha. Mina pidin õpikus kõigile th-kombinatsiooniga sõnades th-le ringi ümber tegema, et märkaksin oma kitsaskohale, helilisele ja helitule hääldusele, tähelepanu pöörata. Ka tuli meil kõigil lauserõhud raamatusse märkida. Hääldusele pöörasime tohutut tähelepanu. Värskelt Edinburghist naasnuna tõi ta sealt kaasa kõige uuemad foneetikateadmised. Toots ise on öelnud, et klaveriõpingud Tartu muusikakoolis (nüüdses Elleri koolis) aitasid tal endal kõrva teritada ja töötada välja inglise keele foneetikaõpiku kõrgkoolidele. See tõlgiti läti, leedu ja vene keelde ning lisaks hiina (!) keelde. Üliõpilastele antud tugev hääldusalus on toonud Nora Tootsile tunnustust ka aastakümneid hiljem, kui briti häälduskursustel on olnud Tootsi üliõpilased ainsad, kellel on suurepärased teadmised diakriitilistest hääldusmärkidest.
Ülikoolis õppisin inglise keelt ja õpetas mind jälle Nora Toots. Tollal tõlkimist ei õpetatud, aga lingvafonikabinetis saime aimu sünkroontõlkest, tõlkides eesti keelest inglise keelde ja siis eesti keelde tagasi. Küll oli piinlik, kui selgus, et lõpptulemus oli algtekstist ikka väga erinev.
Sajad inglise filoloogid said ülikoolis suurepärase häälduspraktika „Meet the Parkers’i“ dialooge pähe õppides. Tartu oli tollal suletud linn ja emakeelseid inglise keele rääkijaid tudengid naljalt ei kohanud, nii tuligi dialooge pähe õppida. Toots on meenutanud, et jalad tuli rakku joosta saamaks luba Tartus külas olnud Kanada näitleja lindistamiseks, kes siis luges linti Shakespeare’i sonette. Inglise filoloogia vilistlaste kokkutulekul loetakse aga ikka ja jälle peast Oscar Wilde’i „The importance of being Earnest’it”.
Inglise keel lisaainena
1995. aastal pidi Nora Toots 65-aastasena ülikoolist emeriteeruma. 1997. aastal tunnustati tema tööd Tartu ülikooli väikese medaliga. Siis hakkas ta võõrkeeleõpetajate nappuse leevendamiseks õpetajaid ümber koolitama ja see töö jätkus aastani 2004. 1995–2011 õpetas Toots inglise ärikeelt Tartu kommertsgümnaasiumis. Mitmes kirjastuses on Nora Tootsilt ilmunud kaksteist õpikut ja vestlusbrošüüri, mõned neist on tõlgitud ka läti ja vene keelde. Ülikooli kirjastus on välja andnud mitu praktilise foneetika kogumikku ja metoodilist juhendit teoreetilise foneetika õpetamiseks. Eesti inglise keele õpetajate seltsi ühe asutajaliikmena oli ta aastaid seotud seltsi ajakirja toimetamisega, seminarides ja suvekoolis osaleb aga praeguseni.
Saržid kolleegidest
Nora Tootsis sulavad kokku karismaatiline isiksus ja loomupärane õpetamisoskus. Ta on hea huumorimeelega, väga nõudlik ja samas alati toetav. Joonistamisoskus aitas tal nii mõnegi briti kultuurinüansi tudengitele silme ette tuua. Joonistamisoskus tekitas tal soovi paralleelselt ülikoolis õppimisega ka kunstikoolis käia, kuid Tootsi sõnul „nemad seal ütlesid, et kahe isanda teenreid ei taheta“. Ta oli uhke, lõi pea selga ning kõndis minema. Ülikoolis töötades tuli aga sageli ka igavatel koosolekutel istuda ja siis püüdis ta imiteerida prof Lotmani, kes joonistas koosolekutel viibijatest meisterlikke sarže. Naiskooriga laululaagris olles joonistas ta naljapilte suusatavatest, laulvatest või ujuvatest koorikaaslastest.
Liikuv ja energiline, nagu ta oli, sai temast ülikooli õppejõudude tervisevõimlemisrühma raudvara. Ujumine on tema lahutamatu kaaslane praeguseni. Armastus klassikalise muusika vastu on teinud temast sageda kontserdikülalise, aastaid laulis ta Tartu ülikooli naiskooris ja vilistlaskooris. „Üle kõige armastan anekdoote ja klassikalist muusikat,“ ütleb ta.
Soovime oma naeruhimulisele õpetajale Nora Tootsile väärika juubeli puhul jätkuvat energiat ja elurõõmu ning toredaid kontserdielamusi.
Tartu 8. keskkooli 1972. a lõpetanud eesti keele, kirjanduse ja võõrkeele klassi ning Tartu ülikooli 1977. a lõpetanud inglise filoloogide nimel
KARIN SIBUL
Ameerika kirjanik William A. Ward on öelnud:
Keskpärane õpetaja räägib.
Hea õpetaja seletab.
Oskuslik õpetaja demonstreerib.
Suurepärane õpetaja inspireerib.
Kuna meie olime Nora esimesed tudengid Ülikoolis ja meile ta oli ja on armastatuim õppejõud ja sõber, siis sisestan siia väikese katkendi oma aastal 2000 kirja pandud 1. aastatuhande liidetud kildudest ”Tänulikkus on südame mälu”:
„…. Kui rääkida minu elus kõige tähtsamatest ja meeldejäävamatest eriala õppejõududest – armastatud õpetajatest (siin kasutan nimetust ”õpetaja” väga ühetähenduslikult, sest see on tiitel, mida aeg ei kustuta) – siis siin kannab sõnaühend “mina-õnneseen” täit tähendust. Esimesena tahaksin mainida meiega kõige rohkem vaeva näinud, meile õpetajaks, sõbraks ja emaks olnud kursuse juhendajat ja inglise keele õppejõudu Nora Tootsi, minu ainsat südamesse jäänud naisõppejõudu ülikoolis. Nora Toots oli esimene Moskva Võõrkeelte Instituudi foneetika erikursused läbi teinud Tartu Ülikooli inglise keele õppejõud ja meie kursus olid tema esimesed tudengid. Võib siis arvata, millise usinuse ja armastusega ta suhtus meile inglise keele õpetamisse. Olime esimesed tudengid nõukogudeaegses Tartu Riiklikus Ülikoolis, kes said põhjaliku inglise keele foneetika õpetuse. Kui arvestada keskmise eestlase võõrkeelte hääldamise võimet, siis selles mõttes lihvis ta meist briljandid. Iseasi oli see, et selle ilusakslihvitud inglise keele, nii nagu mistahes muu võõrkeelegi (väljaarvatud vene keel, mida sel ajal aga võõrkeeleks ei peetudki), praktilise kasutamise võimalused Eestis olid sel ajal ju nullilähedased…”.
Meie, 1969. aastal lõpetanud inglise filoloogia kursuslaste, austus ja armastus Nora vastu on jätkuv ja meie kõik soovime talle jätkuvat elujõudu, tugevat tervist ja armastust.
Palju õnne yhele parimale õppejõule, kes mul on olnud!