Miks tappis Tammsaare armastuse?
Mitme aasta eest, 2016. a septembris avaldas Virumaa Teataja Liina Laksi arvamusloo „Vähem vägistamist ehk Tammsaare tappis armastuse“, milles autor viitab „Tõe ja õiguse“ epopöale. Nüüd, neli aastat hiljem, Tammsaare 80. surma-aastapäeva eel meenus see kirjutis mulle, pannes küsima näitlejanna Mari-Liis Lille sõnadega: „Mis on pildil valesti?“
Tammsaarest on viimastel aastatel palju juttu olnud, seda eelkõige Tanel Toomi suurepärase filmiga seoses. Seda filmi aga vastava teoseta ei oleks. Hiljuti ilmus ka Mihkel Muti „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“, kus autor kirjutab: „… olin juba tutvunud teatud hulga maailmakirjanduse tähtteostega, tekkis mul aimdus, et „Tõde ja õigus“ kuulub nn absoluutsesse tippu“ (lk 190).
Kindlasti võiks Tammsaaret lugenul ja Toomi filmi vaadanul tekkida huvi ka Muti Tammsaare „ tuulamise“ vastu ning äratundmine, kui viljakas ja silmi avav saab olla ühe kirjaniku arusaam teisest. Mihkel Mutt kirjutab: „Maailmal on mõtet ainult sel määral, kui paneb seda mõtet sinna inimene ise …“ (lk 202). Muidugi resümeerib see mõte Tammsaare loomingut, paneb aga ka parafraseerima: kas ei ole parajasti loetaval raamatulgi mõtet just sel määral, kui suudab seda mõtet sinna panna see konkreetne lugeja? Ja kui ta ei suuda – siis pole ta ehk selleks veel valmis?
Teatavasti mõjutavad teosest arusaamist (selle nautimist) muude aspektide kõrval ka lugeja vanus ja tema väärtushinnangud. Liina Laks mainib oma arvamuses, et tema esimene kirjandusõpetaja ei pidanud kinni nn ebameeldivast kohustuslikust kirjandusest ja lubas õpilastel lugeda seda, mida hing ihaldas. Seda tuleb tänastele õpilastele aeg-ajalt tõesti lubada, aga olen kaugel arvamusest, et nii võikski kooliaastate kirjanduse tunde mööda saata. Mida sel juhul tundides üheskoos käsitleda? Mille üle arutleda? Kas igaüks jutustab oma loetud teose lugu ja kõik on õnnelikud?
Tagasi Tammsaare ja tema lugeja juurde. Miks tappis Tammsaare lugemine ühe noore inimese armastuse? Võib-olla ei osanud tema õpetaja temas seda armastust tekitada, võib-olla aga ei olegi Tammsaare tõepoolest iga eestlase jaoks. On ju kirjanik isegi inimesed matsideks ja vurledeks jaganud: ühed, kel on juured, ja teised, kel neid pole, kes panevad hõlmad vöö vahele ja lähevad sinna, kuhu tuul neid viib.
Allakirjutanu ei mõista, miks tähistatakse koolides sellise kirjaniku sünniaastapäeva, kes tapab lugemisarmastuse? Õnneks selgus, et Liina Laksi artikkel oli tõepoolest vaid subjektiivne seisukoht ega kujutanud kaugeltki mitte kogu Virumaa Teataja toimetuse arusaama Tammsaarest. Nii loeme õnneks Tammsaaret ikka ka praegu, ehkki temagi käsitlemises on muutusi toimunud. Ja selleks annavad kindlasti tänuväärset lisamaterjali nii Tanel Toomi film, Mihkel Muti „Töö ja armastus“, Elem Treieri ja Maarja Vaino käsitlused kui muudki. Sest ajad muutuvad ja ka õpetajad arenevad. Mõnikord aga juhtub, et lugeja ei arene. Paraku.
Soovin Tammsaaret lugedes avastamisrõõmu ja julgust oma õpetajale öelda, miks Tammsaare teda ei kõneta – kui ei kõneta –, et siis üheskoos selle üle arutleda. Tunnis vaikselt „Tammsaare ärakannatamine“ ja hiljem ajaleheveergudel oma nördimuse väljavalamine ei aita kirjanduslikus mõttes areneda ei sellel kunagisel õpilasel ega tema õpetajal.
KOLLEEGID!
Tammsaaret ei peaks lugema inimesed, kes temast aru ei saa… Hm! Seoses arukuse (IQ) allakäiguga Eestis käesoleval 21. sajandil (vt lähemalt CARPE DIEM! (EÜK, 2020, 79 lk) suureneb nende inimeste osa pidevalt…
Aga Tanel Toome filmi saab siiski pidada keskmiseks eesti filmiks (vaadake, kui abitult on lahendatud põliste maatöödega seotud episoodid… ja kuhu on jäänud KÕRVEMAA?). Hindamisel tuleb taas välja meie ülikõrge enesehinnang oma isikliku seisukoha ERINEVUSE kartusega!
P.S.
Aga näitlejatööd olid filmis küll SUUREPÄRASED!
Ja täiskasvanud – lugegem eelkõige Tammsaare PUBLITSISTIKAT, kust kirjaniku võrratu mõtlemisvõime ja varjatud-muhe eestilik huumor tuleb eriti välja (ehkki primitiivsete ameerikalike emotsioonide survel on seegi hakanud kaduma…- meil on üha raskem oma klassikuid mõista).
Paari punktiga ei ole nõus. Meeldimist ei saa nõuda. Ei saa näiteks kunstiõpetaja õpilast noomima hakata, sest tollele ei meeldi õpetaja lemmikvärv, olgu see või sinine. Eesti lipu värv ikkagi, sa ju tead seda ammu, kuidas siis ei meeldi, sina arenemisvõimetu vurle! Õpilane tuleks saada sinnamaani, et ta täpsustab oma ebasümpaatia tagamaid. Nt kui öeldakse, et “Tammsaares on tegelikult üsna vähe eestlaslikku” või “Andres oli üks üdini paha mees”, siis on hoopis teine asi. Seal on vaidluse koht. Õpetaja saab oma elukogemust appi võttes selgitada, tuua näiteid, kasvatada nö arusaamist teosest. Kohustuslik kirjandus üleüldiselt võiks ikka alles jääda, samuti “Tõde ja õigus I” selle kindla osana. Iseasi tõesti, kas igaühe jaoks on Tammsaare võti suure kirjanduse juurde. Mõni loeb aastakümneid ainult oma “Kääbikuid ja Pottereid”, las ta siis loeb, peaasi et loeb! Nagu emakeeleõpetaja Anu Kell ühes intervjuus ütles – Tammsaare nõuab süvenemist. Oma kooliajale tagasi vaadates tundub ka nii, et ühel hetkel läksid teosed väga nõudlikuks. Toimus hüpe, mitte mahu, aga just teose keerukuse suhtes. Ma mäletan, et “Jumalaema kirik Pariisis” oli alguses nagu sein ees, avaldas tohutut vastupanu, oli liiga võõras (stiililiselt), aeglane, igav, kohati arusaamatu jne. “Tõde ja õigus” läks samuti raskelt. Aga mul on tagantjärele hea meel, et ma neid asju lugesin. Sedasama “Punast ja musta” ka, mida Liina Laks mainib, see on siiani üks lemmikuid. Praegu ma selliseid raamatuid kardetavasti raamatupoest või -kogust välja otsida ei oskaks. Kirjandustunni kõige väärtuslikum osa on minu meelest aga analüüsioskuse õpetamine. Nagu ühes inglise seriaalis. “Miks tundis Macbeth kohutavaid hingepiinu,” küsib õpetaja. Klass vaikib. “Süütunne (guilt),” ütleb õpetaja. Ahah. Jälle noore inimese maailm avaram.
KOLLEEGID!
Kommentaarid pole koht nn teoreetiliseks aruteluks – nii jõuame vaid tohutu pealiskaudsuseni… Nõustugem siin Oliver Tomingase seisukohaga, et õpetaja töö eesmärk pole panna õpilasi midagi meeldima vaid anda erapooletult (vastavalt arukale ainekavale) ulatuslik ülevaade teatud valdkonnast. See on küsimus ÕPPEKASVATUSTÖÖ EESMÄRKIDEST, mida meil 1987 tutvustas just kadunud ja õpetust hästi tundnud Peeter Kreitzberg.
Olen ise nende rakendamisel peatunud raamatus “Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga” (TÜ kirjastus, 2009, 123 lk). Lugegem ja siis arutagem edasi…