Millal on õige aeg alustada?
Ehk oleks just nüüd, kui lapsed ei ole enam nädalaid pidanud enne kukke ja koitu kooli minema, aeg võtta vastu otsus alustada järgmisel õppeaastal koolipäeva hiljem? Kolmandik meie lastest on ju pidevas unevaeguses ning sotsiaalministeerium ja TAI on soovitanud hilisemat koolipäeva algust. Ometi on vähesed koolid nõuannet järginud. Miks me ootame? Vahetult enne koolide sulgemist said vestlusringis kokku Tartu erakooli progümnaasiumi (ProTERA) direktor Marjeta Venno, Miina Härma gümnaasiumi arendusjuht Tiia Lepik, Mart Reiniku kooli direktor Enn Ööpik ja Tartu linna haridusosakonna üldhariduse peaspetsialist Kristi Aavakivi.
Millal algavad tunnid teie koolis? Kas olete kaalunud muudatusi?
Tiia Lepik: Meil algavad tunnid kell kaheksa. Majas on suur ruumipuudus ja õpitakse meil kahes vahetuses. Tundide algust pool tundi hilisemaks lükata poleks probleem. Aga kui koolipäeva kell üheksa alustada ja näiteks õuevahetund lisada, läheb keerulisemaks. Päevakava muutmise vajaduse ja võimalikkuse üle oleme õpilaste, lastevanemate ja hoolekoguga pikemat aega arutlenud.
Marjeta Venno: Meil algab kool kell üheksa juba kolm aastat. Enne seda algas kaks aastat 8.45. Lapsed tulevad kooli valges, linnarahus. Hommikune helgus suunab õppima ja tegutsema. Eriti suur kasu on pimedal ajal, oktoobris-novembris.
Koolipäeva reformides tegime õpetajate ettepanekul ka paaristunnid (80 minutit). Need on tõesti efektiivsed. Muutunud õpikäsituse tuules on tundides igasuguseid tegevusi: kutsume külalisi, teeme õppekäike, kasutame pööratud klassiruumi, mitmesuguseid õpikeskkondi. Seda kõike võimaldab just pikk tund.
Enn Ööpik: Meil algavad tunnid kell 8. Mõtteid muutmiseks senini pole. Võiks ju ka kell 9 või 10 alustada, kui kogukond peaks kaasa tulema. Muuta on raske, aga ma pole seda meelt, et selle nimel, et päev ei lõpeks väga hilja, hakkaksime tegema hirmpikki tunde. Ma pole nende efektiivsuses veendunud.
Pigem jätkaks kaheksast alustades. Päevasisest paindlikkust on meie suure õpilaste arvu tõttu suhteliselt raske luua. Oleme püüdnud. Meil on kaks õppehoonet ja ainuüksi esimeses kooliastmes juba nelisada last.
Kas haridusosakond saab jagada koolidele soovitusi, millal võiks päeva alustada?
Kristi Aavakivi: Linn ei sekku, iga kool on autonoomne ja ka koolipäeva korraldamine on tema enda ülesanne, me ei saa seada piire. Usaldame oma koolijuhte.
Marjeta Venno: Oleks ju äge, kui hariduslinn Tartu esimese omavalitsusena looks pretsedendi, järgiks sotsiaalministeeriumi soovitust, et tunnid ei alga enne üheksat, ja teeks ühiselt muudatuse ära.
Kristi Aavakivi: Idee poolest oleks see muidugi uhke. Olles teismelise lapse vanem, näen ka kasu ja usun, et tal oleks parem hiljem kooli minna.
Uuringute andmeil on kolmandik meie lapsi suures unevaeguses ja nii uneuurijad, psühholoogid kui ka sotsiaalministeerium soovitavad, et koolipäeva ei tohiks alustada enne üheksat.
Enn Ööpik: Kui kool algab hiljem, ei tähenda see veel, et laps magab kauem ja ta saab unevajaduse täis.
Marjeta Venno: Kui laps hakkab õppima kell üheksa, saab ta endale lubada hilisemat ärkamist ja õhtul hilisemat magamaminekut. Teismelise unehormoonid ei teki nii vara. Seega suureneb võimalus, et ta saab oma uneaja täis magada.
Tiia Lepik: Eelmisel aastal, kui hoolekogus teemat arutasime, soovitati küsida laste käest. Tegimegi küsitluse. Huvitav oli see, et pigem olid vanemad nõus hilisema koolialgusega. 67% 7.–12. klassi õpilastest arvas, et kool võiks alata kell kaheksa, sest nad on sellise rütmiga harjunud ja õhtul on muud teha.
Marjeta Venno: Enne muudatuse tegemist rääkisime lastega ja osal oli hirm, et kui kool algab hiljem, siis ka lõpeb hiljem. Aga kui terve koolipäeva reform ette võtta ja teha paaristunnid, siis see nii ei ole.
Võiks teha laiema ühiskondliku arutelu, kuidas saab laste koormust vähendada ja kuidas päevakava muuta.
Enn Ööpik: Arutlema peaks ka sel teemal, kas lapse päeva pikkimine täis kõikvõimaliku huvitegevusega ikka toetab tema arengut.
Ehk tuleks jõulisemalt rääkida gümnaasiumi õppekava vähendamisest?
Kristi Aavakivi: Põhikooli õppekava on juba täitsa hea, seda näitavad ka PISA testi tulemused. Aga gümnaasiumi oma on ajale jalgu jäänud. Muutustega on korduvalt alustatud, kuid eri põhjustel ei ole tulemuseni jõutud.
Tiia Lepik: Kui gümnaasiumijuhid kokku saavad, on üheks jututeemaks ikka see, et õpilaste motivatsioon on kadunud, õppekava on ajale jalgu jäänud. Püütakse jõumeetoditega lahendada põhjuseta puudumiste probleemi, tundidest äraminemist. Kooliukse lukku keeramine pole lahendus. Tegelik probleem on ju õppekavas, see on nii vana ja aegunud, mahukas ja liiga faktipõhine.
Vanemad vaatavad koolipäeva algusaja muutust oma aspektist: et neil oleks lihtsam lapsi kooli tuua, nad ei mõtle laste vajadustele. Kui palju peaks kool arvestama nende arvamusega?
Marjeta Venno: Algul tegime selle vea, et küsisime, mida vanemad tahavad ja milline kellaaeg tundub neile mõistlik. Nad lähtusid oma kogemusest. Vanemad võivad olla spetsialistid oma lapse tundmises, kuid kindlasti pole nad eksperdid haridusküsimustes. Nemad ei näe uniseid, õpivõimetuid lapsi esimeses tunnis, mis panigi meid muudatusi tegema. Aruteludes kutsusime neid üles usaldama kooli ja õpetajaid. Usaldus algul kergelt kõikus, aga kui oli juba aastane kogemus, kinnitasid nii tagasisideküsitlused kui vestlused, et laps ja kogu pere on muudatusest võitnud.
Meie innustame ka teisi koole proovima ja mitte kartma vastuseisu. Mida suurem laev, seda raskem on seda pöörata, aga lahendus peitub kasude-kahjude kaalumises. Vanematelt tulebki küsida, milline kasu võiks muutusest lapsele olla, kui tunnid algavad kell üheksa, ja milline on kahju, kui tunnid algavad kell kaheksa. Kahjude ritta ei tule midagi. Kuidas sa selle muutuse siis tegemata jätad!
Enn Ööpik: Vanemaid tuleb kaasata, arutleda, kuulata. Meie pole küsimust veel nendega arutanud. Praegu on kuulda vaid väga tugevaid poolt- ja väga tugevaid vastuhääli.
Kristi Aavakivi: Tartu linn soosib kodulähedases koolis käimist ja seepärast ei saa me vanemate arvamusest sõltumata väga suuri muudatusi teha. Peame enne kaaluma.
Tiia Lepik: Paljud õhtupoolses vahetuses õppivate laste vanemad ütlevad, et neile meeldib, kui laps saab tulla hiljem kooli. Tegemist on ülelinnaliste klassidega ja nad on ise selle valiku teinud. Hommikusse vahetusse minevate laste vanemad ütlevad, et lastel on raske tulla kella kaheksaks kooli. Kui otsustame muuta aja hilisemaks, siis tõenäoliselt enam tagasipöördumist pole. Meil on vanematega hea koostöö, nad usaldavad kooli, julgevad oma arvamuse välja öelda ja toetavad meie otsuseid.
Oleme mitu aastat ka päevakava muutuse üle arutlenud, tahtnud teha õuevahetunni. Kuidas mahutada kõik ära täistsüklikoolis, kus on nii eesti- kui ingliskeelne õpe, on paras peavalu. Kas muutus tuleb järgmisel või ülejärgmisel aastal, ei oska öelda. Meil on väga koostöine hoolekogu, koos nendega teeme otsuse.
Ehk peaks riiklikult sekkuma ja küsimuse lahendama, kui sotsiaalministeerium on juba soovitanud?
Tiia Lepik: Meie hoolekogu ütleski, et ootame ja vaatame, mida riik soovitab. Ka lisavaheaajaga oli niimoodi, et tegime algul oma koolis ja pärast kehtestas ka riik täiendava vaheaja.
Tartu koolide kvaliteedikokkuleppe raames oleme hindamise paika saanud. Äkki olekski koolipäeva alguse muutmise otsus hea linna tasandil vastu võtta? See oleks abi ka neile koolidele, kus vanemad ei rutta uuendustega kaasa minema.
Enn Ööpik: Kas see on ikka ilmtingimata kõigile tarvilik? Rõhutatakse, et see on uuringutega tõestatud, aga kõike on võimalik tõestada selles suunas, kuhu tahad. Alati on võimalik välja noppida artiklid, mis sinu argumenti kinnitavad. Ma ei taha öelda, et mul oleks tagataskust võtta artikleid, mis selle ümber lükkavad.
Marjeta Venno: Välisvaatlus kinnitab ju hilisema kellaaja kasulikkust.
Üks aspekt on, millal kool algab, ja teine see, millal algab õppimine. Hommikusel ajal võivad olla väikestele liikumisega seotud tegevused, aga teismeline ei peaks varasel kellaajal üldse kooliuksest sisse astuma. Kaalusime nende puhul lausa poole kümnest alustamist kunagi.
Lõpetuseks palun teil nimetada ühe poolt- ja ühe vastuargumendi koolipäeva hilisemaks tõstmiseks.
Marjeta Venno: Ei oska miinuseid öelda. Suurim pluss on see, et kell üheksa on lapsed õppimis- ja tegutsemisvõimelised. Õpetajad ka! Päevakava reform on toonud uuenduslikke teismelise arengu vajadusi toetavaid võimalusi.
Enn Ööpik: Pluss on see, et saab kauem magada ja uneaeg pikeneb. Miinused tekivad, kui kogu koolipäeva ümber ei vaadata ja päev pikeneb, võimatu on ka jätkata samas mahus huvitegevust. Peame minema selle kallale, et tund on kindlasti 45 minutit. Kui see kõik on põhjendatud, siis mina alustaks kell 11. Ja miks ei võiks kool kell kuus lõppeda?
Kristi Aavakivi: Suurim pluss on see, et lapsed saavad minna kooli, kui nad jaksavad juba mõelda. Saavad kodus korralikult süüa, tekib aeg enne koolipäeva algust.
Esimese-teise klassi lastel, kes tuuakse hommikul ikkagi varem kohale, peaks kool korraldama ära ooteaja. Koolialguse muutus mõjutab ka lasteaedade tööd, sealgi tuleks laste hilisema või pigem erineval ajal saabumisega arvestada, et vanemad saaksid lapsed korraga kodunt ära viia.
Tiia Lepik: Olen eelkõnelejatega nõus. Lisan veel ühe hea asja neile, kes armastavad vara ärgata – nad saavad enne kooli hommikuse trenni ära teha.
Kui palju peavad lapsed magama?
Väljaandes Journal of Clinical Sleep Medicine avaldati 2016. a uuring, mis toob välja, kui palju peavad teatud vanuses lapsed regulaarselt magama, et unepuudus ei kahjustaks nende arengut. Uuringu tulemused on ametlikud Ameerika unemeditsiini akadeemia soovitused.
- 4–12-kuused imikud: 12–16 tundi
- 1–2-aastased lapsed: 11–14 tundi
- 3–5-aastased lapsed: 10–13 tundi
- 6–12-aastased lapsed: 9–12 tundi
- 13–18-aastased teismelised: 8–10 tundi
Laps, kes on jäänud magama kell 22 ja ärkab kell 7 hommikul, on saanud magada 9 tundi. Selleks, et magada 11 tundi, peaks ta minema voodisse kella 19.30 paiku.
Aga mitu tundi on maganud teismeline, kelle uinumine on nihkunud füsioloogiliselt hilisemale?
Allikas: Dr Krista Kruuv-Käo ettekanne Tartu haridusjuhtide ümarlaual
KÜSIMUS JA VASTUS
Mis kell algab teie koolis päev ja kas on olnud plaanis muuta koolipäeva algust hilisemaks?
Siiri Rahn, Laiuse Jaan Poska põhikooli direktor:
Laiuse Jaan Poska põhikoolis algab koolipäev jätkuvalt kell 8. Praegu see meile muret ei tee ja vabatahtlikult seda muuta plaanis ei ole. Miks? Selle taga või ka selle toetuseks on mitu aspekti.
- Praeguse alguse kellaaeg kattub vanemate tööpäeva algusega. Ehk siis vanem saab lapse rahulikult kooli saata. Ei ole vaja hilisemat järelevalvet.
- Meil on väga palju bussitransporti, nii vallasiseseid liine kui õpilastransporti kasutavaid õpilasi. Logistiliselt on bussiliinid sobival kellaajal, neid muuta ei ole alati lihtne. (Kolmandal inimesel on seda lihtne mõelda ja rääkida.)
- Koolis on õpilastele palju huviringe. Pea pooled lõpevad ca kell 15.30 või 16. Koolipäeva hilisem algus nihutaks ka päeva lõpu liiga hiliseks.
Ka meie koolis arutasime pea aasta tagasi põgusalt sotsiaalministri eelnõu, et koolipäeva algus tõstetakse kella üheksa peale. Sealt koorusid välja ka eespool toodud põhjused, miks see meile ei sobi. Suurlinnades algab päris paljudel lastevanematel tööpäev kell 9 või on see hoopis n-ö libisev. Maal see nii ei ole. Hilisem tundide algus oleks lastevanematele murekoht. Samas leidsime üsna üksmeelselt, et õpilane, kes on kl 8 liialt unine, on seda tõenäoliselt ka kl 9, ega jaga seda arvamust, et lapsed on kannatajad või et kannatab laste tervis.
Margit Kagadze, Kärdla põhikooli direktor:
Kärdla põhikoolis algavad tunnid kell 8 ja minu teada on see alati nii olnud. Hilisemat tundide algust on küll arutatud nii õpetajate kui lastevanematega, kuid ühise seisukohani ei ole jõutud. Pooltargumendid tuginevad kasvatusteadlaste ja uneuurijate väidetele, kelle sõnul annab pikem uni parema õpivõime ja aitab ennetada ka vaimse tervise probleeme. Vastuargumentidest kõlavad kõhklused, et laste päev venib sel juhul liiga pikaks, neil ei ole enam nii palju vaba aega ning huvitegevus lükkub hilistele tundidele. Samuti tuntakse muret, kas lapsevanem saab hommikul varem tööle minnes lapse üksi koju jätta või bussiliiklus toetab koolijõudmist. Skeptikud väidavad veel, et koolipäeva hilisem algus lubab lapsel justkui kauem magada ja siis ei saavutata ikkagi eesmärki.
Isiklikult usaldan teadlasi ja mulle tundub, et kõik takistused on ületatavad, kui paneme esikohale lapse heaolu. Näiteks koolimaja võibki olla varem avatud, kuid enne tunde saaksid õpilased omavahel suhelda, nautida kooli hommikuputru, käia konsultatsioonides, vestelda klassijuhatajaga, käia mõnes huvitunnis, vaiksemas nurgas lugeda ja korrata või saaks korraldada koolipere ühiseid kogunemisi. Lisaks koolipäeva hilisemale algusele tuleks mõelda aga veel kord läbi kodutööde maht ja sisu. Kui lapsed on koolis puhanumad, siis saab ka koolipäeva jooksul rohkem tehtud ning hiljem lõppev koolipäev ei oleks probleem. Päris ilma kodutöödeta muidugi ei saa, kuid need peaksid olema hästi läbimõeldud ja võimalusel tuleb neile läheneda individuaalselt.
Marika Karo, Kambja põhikooli direktor:
Kambja põhikoolis algab koolipäev kell 8.15. Meil ei ole plaanis koolipäeva algust hilisemaks nihutada, kuna maakooli elukorraldus sõltub väga palju transpordist. Kooli teeninduspiirkond on päris suur ja väga paljud lapsed sõidavad kooli ja koju koolibussiga. Koolibussid teenindavad lisaks meie koolile ka Kuuste kooli, kus koolipäev algab busside sõidugraafiku tõttu kell 8.45. Kui meie koolipäeva alguse hilisemaks muudaksime, mõjutaks see paratamatult ka nende elu.
Koolipäeva hilisem algus tähendaks ka seda, et tunnid lõpevad hiljem. Meil on koolis päris palju õpilasi, kes käivad Tartu linnas trennis, kunstikoolis, tantsukoolis jne. Neil oleks sellisel juhul väga keeruline õigeks ajaks kohale jõuda, sest bussi lihtsalt ei lähe – maakonnaliinide graafik on pärastlõunasel ajal suhteliselt hõre.
Nii et jah – maal elamine tähendab tihtipeale sõltumist ühistranspordist.
Aavo Palo, Viljandi Paalalinna kooli direktor:
Paalalinna koolis algab iga koolipäev ca 15 minutit kestva klassijuhataja infoga kell 8.05.
Tundide hilisem algus on meil arutusel olnud. Peamiseks vastuargumendiks on olnud ajasurve huvikoolidele ning sellega seoses laste päeva õhtune pikenemine. Teise puudusena nähakse ohtu selles, et kui vanemad lähevad ca kell 8 tööle, ei pruugi mõned lapsed õigeks ajaks kooli jõuda.
Peter Pedak, Tallinna prantsuse lütseumi direktor:
Lütseumis on alates kooli taastamisest 1992. aastal alanud koolipäev kell 8.45. Mulle tundub, et teadlaste seas on praeguseks juba konsensus, et kell 8 on meie laiuskraadil liiga vara. Tulevikus võiks kaaluda ka seda, et algusaeg oleks talveajal hilisem kui suveajal. Praegune eriolukord on ilmekalt välja toonud, et tööstusühiskonnast pärit kooli- ja töökorraldus (koos kellast kellani asjaajamisega) hakkab ehk aegade hämarusse vajuma …
HTM: kool valib ise sobivaima koolipäeva alguse aja
Kuna sotsiaalministeerium ja TAI on tähelepanu juhtinud meie õpilaste suurele unevaegusele ja soovitanud koolipäeva alustada kella üheksast või hiljem, kas siis võiks tulla küsimus ka riiklikule kaalumisele? Sotsiaalministeeriumi vastav eelnõu kadus eelmisel aastal millegipärast ära.
Pille Liblik, HTM-i üldharidusosakonna nõunik: Koolidel on juba praegu võimalus valida tundide alguseks sobivaim aeg. Seadus ei nõua, et koolipäev peaks algama kell 8.15. Sotsiaalministeeriumi määrus nr 36 „Tervisenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele“ ei luba õppetunde alustada enne kella kaheksat, ent see ei tähenda, et neid ei võiks alustada näiteks pärast kella üheksat.
Osa koole on muutnud koolialguse hilisemaks ja läinud üle 80 minuti pikkustele tundidele. Kümme minutit oleks justkui ära kadunud, kuid nagu näitavad kogemused, ei kulu enam aega tunni organiseerimisele ja sisse-välja juhatamisele ja teemasid saab süvendatult käsitleda. Kas sama teed võiksid minna teisedki koolid, kes hakkavad oma päevakava üle vaatama ja muutma?
Koolid võivad kujundada oma päevakava nii, nagu nad parimaks peavad ja kuidas nende õppekorraldusega kõige paremini sobib. Meil on koole, kus tunnid kestavad 75 minutit, ja ka selliseid, kus õppetund kestab 30 minutit. Sealjuures võiks õpilastel olla iga arvestusliku 45 õpitunni minuti kohta vähemalt kümneminutine paus. Kui tund kestab nt 80 minutit, siis on õigustatud paus 15–20 minutit. Kui tund kestab 30 minutit, siis on arvestuslik paus viis minutit. See on kirjas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses § 24 lõikes 5.
Seda tasub meeles pidada ka praegu: nii nagu koolimajas õppides, peab ka kodukoolis õppetööga tegeldes pidama silmas, et oluline on hoida töö ja puhkus tasakaalus.
Hilisem koolipäeva algus tähendab ka selle hilisemat lõppu. See tähendab omakorda hilisemaid trenne-ringe ja kodutöid. Seega lükkub edasi magamamineku aeg.
Kui õhtul õigel (ja igal päeval samal) ajal magama minna, ei teki unevõlga.
Kõige tervislikum on elada nii, et aastaringselt kasutatakse maksimaalselt ära valget aega. Keskpäev on valge aja keskel ja kesköö pimeda aja keskel. Millegipärast oleme ühiskonnas tervikuna oma päevad järjest rohkem öö poole nihutanud. Kesköö pole enam ammu keset ööd ehk siis uneaja keskel. Miks?
Õige päevarežiim on harjutatav ka kõige veendunumatel öökullidel. Sõjaväes õpivad noormehed mõne nädalaga õhtul normaalsel ajal magama minema.
Soovitan kõigil lugeda neuroteadlase Matthew Walkeri raamatut “Why we sleep”, peale mille lugemist ei ole minul enam mingit kahtlust, et hilisem kooli algusag on vägagi vajalik. Teismelise sisemine kell on nooremate lastega ja ka täiskavanutega võrreldes paari tunni võrra nihkes – neil on raske magama jääda kell 22.00, isegi kui seda soovivad. Vähene uni ei mõjuta ainult õpivõimet, vaid oluliselt ka mälu, meie immuunsust ja sooritust spordis. M.Walkeri raamat kirjeldab teadusuuringuid ja katseid, mida ta on aastate jooksul läbi viinud ning mille tulemused näitavad ilmselgelt, et uni on meie vaimse ja füüsilise tervise üks olulisemaid komponente. Raamat võiks olla kohustuslik kirjandus kõigile, kelle jaoks enda ja teiste tervis korda läheb.
Minu arvates on hilisem koolipäeva algus vägagi põhjendatud ja vajalik. Olles olnud õpilane, tudeng, seejärel õpetaja ja nüüd lapsevanem kinnitan, et ega enne üheksat väga produktiivset õpet ei ole toimunud. Teismelisest on suisa kahju. Maailm on pidevas muutumises ning nn halli massi tootmine on jäänud minevikku. Sõdurid tõesti on hirmu ja jõuga suudetud režiimi ajada aga neilt ei oodata ka iseseisvat mõtlemist pigem kui käsuliini täitmist.Täna ootab maailm ikkagi enamjaolt leidlikke, mõtlevaid ja isikupäraseid maailmakodanikke, kel on olnud aega kujuneda ja tugevdada oma eeldusi ja vähendada puudujääke. Kui esitada küsimus, kas laps on kooli jaoks või kool lapse jaoks siis seades lapse esikohale leiduvad ka lahendused ebamugavustele nagu bussigraafikute ümbersättimine, huviringide korraldus, vanemate tööle jõudmine jne. Parem on ikka rääkida sellest, kuidas saab, mitte kuidas EI saa.
Teadlaste poolt tõestatu kohta küsiksin, et keda me veel siis usaldame kui mitte neid, kes on meie õppeprotsessi tipud ja kes on teemaga laiemalt väga põhjalikult tegelenud.
Siin vaidlevad kaks täiesti erinevat õpikäsitust. Ühe arvates räägime mehaanilisest nihutamisest, mistõttu nihkub kogu päev lihtsalt edasi ja küsimus on logistikas. Teine poolt räägib õppimise kui ajus toimuva protsessi optimaalsest korraldamisest. Saan aru sellest, et koole ja koolijuhte on erinevaid, aga riiklik haridusstrateegia võiks ju üks olla. Ja mis muu peaks selle keskmes olema kui mitte õppimise kui neuroloogilise protsessi soodustamine…? Hernestel me näiteks enam ei põlvita.
Kaasmaalased ja kolleegid,
kuhu me oleme nüüd ikka jõudnud – elutähtsaid probleeme lahendame iseenese tarkusest või loeme samasuguseid (KOMMERTSLIKKE) ameerika “teadlasi”. Täna hommikul esines (resp. sogas) Vikerraadios inimene, keda nimetati seejuures isegi psühholoogiks -?
Unega seotud probleemid (eriti nn kellakeeramine) lahendati juba sadakond aastat tagasi neurofüsioloogi Ivan Pavlovi laboratoorsetes uuringutes. Vene nimi ajad aga osa inimesi “närviliseks”… Kui lisan, et Pavlov (Nobeli preemia 1904, Tartu ülikooli audoktor 1924) on kogu aeg olnud populaarne Ameerikas(!), siis tõmbutakse tagasi… Lähemalt oma viimastes TEADUSPÕHISTES raamatutes “À propos …” ja “Carpe diem!”