Muutuv õppimine: esimesed kaugõppepäevad venisid pikaks ja külvasid segadust

27. märts 2020 Tiia Lepik Miina Härma gümnaasiumi arendusjuht, direktori asetäitja - Kommenteeri artiklit
Tiia Lepik.

12. märts – riiklikult on otsus tehtud, esmaspäevast lähevad kõik koolid kinni. Õpilased on viimastel koolipäevadel justkui kevadvaheaja ootuses, täiskasvanud pigem teadmatusest pinges. Ebamäärane koroonainfo võtab Eestis konkreetsemaid tegutsemisvorme.

Keegi meist ei taju, mis järgmisel nädalal juhtuma hakkab; millisesse tulevikku uus elukorraldus ja isoleeritus meid viivad.

Nädalavahetus – kooliinimeste erinevad emotsioonid ja tegemised. Õpetajatena töötame kogu nädalavahetuse, et viia end veebis pakutavate võimalustega kurssi, et ümber mängida tunde ja töid, mis on ette valmistatud klassiruumis õppivatele õpilastele. Kriisiinfot juhtinud inimesed on reede õhtuks vaimselt väga väsinud. Kaks nädalat on töötatud suure pinge all, vahendades infot kogukonnale ja meediale, ennetades paanika tekitamist.

Uus nädal – oleme juhtkonnaga pidevas ühenduses, helistame, kirjutame ja viime arutelusid läbi eri keskkondades, erinevate inimestega. Jagame infot. Suuremad ja otsuseid nõudvad nõupidamised toimuvad Zoomis. Kogume tagasisidet nii õpetajatelt, õpilastelt kui lastevanematelt.

Reede – tagasiside põhjal selgub, et õpetajate töömaht on tohutult suurenenud. Kiidetakse veebikeskkondi ja kirjastusi, kes on oma tasulised teenused tasuta kättesaadavaks teinud. Kriisi ajal kerkivad ka meie koolis esile inimesed, kes pakuvad kolleegidele veebipõhiseid koolitusi ja nõustamist, palju tehakse koostööd. Kõige keerulisem ongi õpetaja jaoks tajuda õppetöö mahtu ja e-õppe keskkondade haldamisoskusi, mis õpilastele sobiksid. Tagasisidest on suur abi. Planeerime koostööd klassijuhatajatega, tugistruktuur teeb veebinõustamisi.

Pühapäev – teen kokkuvõtte lastevanemate ja õpilaste tagasisidest. Ka meie koolis tundub kõige raskem olema nendel lastevanematel, kellel on mitu last ja kelle lapsed õpivad algklassides. Aga vanem käib samal ajal kas tööl või töötab kodukontoris.

Pisikestel pole veel kujunenud iseseisva töö harjumust, nad jäävad hätta päris mitmes asjas. Eelkõige puudub neil interneti ja nutiseadmete kasutamise oskus, nad ei tule toime veebikeskkondade haldamise, pildistamise ja filmimisega, ka nende vanemad ei pruugi sellega kohe hakkama saada ja peavad esmalt ise õppima. Esimesed kaugõppe päevad kujunevad pikaks ja tekitavad segadust.

Ärevus paisub

Vanemaid üllatab laste vastutustundlikkus ja iseseisvus. Kodukoolis nauditakse oma lastega koosolemist, võimalust aega paindlikult kasutada ja vahepeal sportlikke pause teha. Need, kes on kodus n-ö abiõpetaja rolli sattunud, saadavad õpetajatele tänusõnu, sest mõistavad, kui suur on õpetajate töökoormus ja kui oluline roll on õpetajatel laste elus. Vanemad kirjutavad, et lapsed ei ole nii väsinud kui tavaliselt ja nende tuju on hea. Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste vanemad näevad laste sooritusärevust, ei olda kindlad, kas ikka saadakse asjadest õigesti aru.

Õpilastele teeb kõige rohkem muret uue materjali omandamise kvaliteet ja liigne kodutööde maht. Nädala algul ajab segadusse õpetajate erinev lähenemine tööülesannete vormistamisele. Stuudiumis kasutatakse nii tunnikirjeldusi, kodutöid, sõnumeid, aga ka failiga lisatavaid töölehti, kus ülesanne koos tähtajaga kirjas.

Samuti tekitab segadust hindeliste tööde tegemine, justkui ei peaks, aga mõnes aines need siiski toimuvad. Palju on arvuti taga istumist. Ärevus paisub, sest tundub, et kõike ei jõua märgata ja õigeks ajaks ära teha. Ka pole kohe kellegi käest küsida. Tehakse ettepanek õpetada vaikuseminutite harjutusi ja see õppetöö osana edastada. Kõige rohkem soovitakse videotunde matemaatikas, füüsikas ja võõrkeeltes.

Positiivse poole pealt toovad õpilased välja, et väga meeldib ise oma aja juhtimine, võimalus end välja magada. Saab rohkem perega olla ja sportida. Õppetükid on huvitavad. Tundub, et õpilaste seas ongi kaks kategooriat: ühed on hästi ennastjuhtivad, kes naudivad iseõppimist, teised aga vajavad sotsiaalset keskkonda, neil on kodus raske motivatsiooni leida. Kõlama jääb igatsus kooli ja klassikaaslaste järele.

Saame hakkama

Teisele e-õppe nädalale liigume vastu targemana. Koostame oma õpetajatele uued juhised, jagame infot ja tagasisidet ka oma õpilaste ja lastevanematega. Saame hakkama, sest meile meeldivad uued olukorrad ja väljakutsed, me hoiame kokku ja aitame üksteist. Ka vanemad ja õpilased kinnitavad seda.

Aga enamik meist igatseb oma klassikaaslaste ja kolleegidega kokkusaamist ja koos toimetamist. Uueks väljakutseks saab huvitöö ja kooli ürituste korraldamine veebis, samuti õpilastele klassikogukonna virtuaalse kogunemise ja suhtlemise võimaldamine.

Kuulates ja lugedes seda kõike, mõtisklen, milliseid õppetunde me homsesse kaasa saame võtta. Kas rakendame hilisemat koolipäeva algust, kus tuleme näiteks neljaks tunniks koolimajja sotsiaalsetesse tegevustesse, konsultatsioonidesse ja praktikaid sooritama ning ülesandeid lahendama, aga ülejäänud tunnid teeme e-õppena? Kas jätkame liikumislustiga iga päev liikumispäevikut täites? Mis muutub õppematerjalide koostamises ja tegelikus praktilises õppetöös? Mis teemad pärast kriisi juhtide lauale tulevad ja kuivõrd hakkab murenema klammerdumine vanadesse õppevormidesse?


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!