Oh ma vaene eesti keel …
Seoses koolide distantsõppele üleminekuga tuleb jälle esile üks kurb tõsiasi – eesti keele õigekirja ja grammatikareeglite harjutamiseks pole välja töötatud korralikku interaktiivsete ülesannetega programmi.
Matemaatika on palju paremas olukorras. Näiteks peastarvutamist saavad lapsed harjutada pranglimisega. Seal ütleb arvuti lapsele otsekohe, kas vastus oli õige või vale. Lapsed saavad pranglimises ka võistelda – oma klassis, teiste klassidega, teiste riikidega. Matemaatika abivalemeid saab laps iseseisvalt harjutada nutispordiga, geomeetriat jms Foxcademy interaktiivsete ülesannete abil.
Jälgisin pühapäeva õhtul veebilehel „Koduõpe tehnoloogia toel“ toimuvaid mõttevahetusi. Eesti keele õpetajad kirjutasid, kuidas nad nägid terve pühapäeva vaeva, et esmaspäevaks distantsõppe tunnid välja mõtelda. Esmaspäeval selgus, et pooled tunnid läksid ikkagi aia taha. Üks õpetaja püüdis siis teiste moraali kõrgel hoida ja kirjutas, et eesti keele kaitseks peabki pingutama.
Muidugi peab eesti keelt kaitsma. Aga miks peavad õpetajad ise kaitsevahendeid välja nuputama? Kas ise koostatud ülesanne ei ole nagu omatehtud vibu? Ja kas vibust tõesti piisab tänapäeval eesti keele kaitsmiseks? Kas ei lähe vaja siiski kõrgtehnoloogilises tehases valmistatud kaitsevahendeid?
Võtame näiteks keelefirma Lingvist, mille toel saab õppida võõrkeele selgeks tavalisest neli korda kiiremini. Kus on niisama efektiivsed lahendused eesti keele õppimiseks ja õpetamiseks? Ja ärgem unustagem, et eesti keele õigekirja iseseisva treenimise programmi vajavad ka meie vene koolide õpilased, samuti Eestis elavad välismaalased.
USA-s on väga populaarsed sõnade õigesti kirjutamise võistlused (spelling bee contest). Õpilased saavad nendeks valmistuda näiteks rakenduse Simplex Spelling Phonics abil. Seda saab kasutada nutitelefonis, see maksab ca viis dollarit, kuid analoogilisi lahendusi saab ka tasuta. Need tähthaaval veerimise rakendused on kooskõlas USA kooli inglise keele ainekavaga. Veel enamgi – nad on töötatud välja koostöös psühholingvistide ja logopeedidega ning toetavad ka düsleksia või düsgraafiaga õpilaste kõne ja kirja arengut. Tegelikult õpivad aga kõik õpilased tänu veerimise programmidele õigekirja kiiremini selgeks ja hakkavad ka kiiremini lugema.
Miks ei võiks niisugune kõrgtehnoloogiline keeleprogramm olla ka meie eesti keele õpetajate käsutuses? Praeguse distantsõppe ajal oleks ju tore öelda oma klassile, et õigekirjas nõrgemad peavad jõudma kahe nädalaga kolmandale tasemele, keskmised neljandale, tugevad aga viiendale või kuuendale tasemele. Ja las harjutavad!