Priit Põhjala keelekultuuriline vestmik

Priit Põhjala veerukirjutused liigituvad vesteteks, need on mõnusad vahelugemised. Äratuntav on Põhjala kirjanduslik anne.

Ühel eesti tuntuimal keelemehel Henn Saaril (1924–1999), kellele Priit Põhjala ka mitmes kohas viitab (muide, raamat vajanuks nimeregistrit!), oli Eesti Raadios kakskümmend viis aastat (1969–1994) oma saatesari „Keeleminutid“ kokku 329 saatega. Sametise baritonihäälega kommenteeris Saari eesti keeleelu argipäeva, leidusid ja kaotusi, õnnestumisi ja vääratusi, tehes seda truuduspüüdega õigekeelsusele – seda tunnistab enda puhul Põhjalagi –, aga seejuures langemata ortodoksiasse.

Raamatuks koondatud Õpetajate Lehes aastatel 2014–2019 ilmunud Põhjala sadakonda keelekultuurilist vestet üle lugedes kumises kõrvus mõnigi kord Saari hääl: probleemsete olukordade täheldamisi, veidi irooniat, mängulisust, seoste loomist, korrigeerimisi, didaktikat, puändiks moraliseeriv žest.

Aga mida see tähendab – „keelekultuuriline“ –, kui keel märgisüsteemina ise kujutabki endast kultuuri tuumstruktuuri? Priit Põhjala on kõrgesti koolitatud semiootik ja teab ning rõhutabki, et keeles ning keelekasutuses pole midagi väljaspool tähendusloomet. Iga väikseimgi semiosfääri osis – „monaad“, ütleks Leibnizilt laenatuna meie otseselt või kaudselt ühine õpetaja Juri Lotman – kõneldud ja kirja pandud verbaalsusest kannab või muudab tähendust. Nii kirjavahemärgid, mille üle arutlused juhatavad sisse kogumiku, kui ka tühikud; nii väikesed kui ka suured algustähed; kõnelemata sõnavarast, sõnade järjestusest lausetes, pärisnimedeks saanud sõnadest ja sõnadest ehitatud keelekujunditest – kõik see ilmestab keelekultuuri.

Keelekultuuril on nii vertikaalne kui ka horisontaalne mõõde – keele aegruum. Suulisest keelekasutusest kirjakeeleni. Murretest ühiskeeleni. Keelenormingutest nende rikkumise või õgvendamiseni. Grammatikast retoorikani. Erialakeeltest registriteni. Põhjala läheneb keele aegruumi monaadidele kord keeletoimetajana – erakordselt hinnatav, kuigi mõnegi kirjatsura silmis põlastusväärne amet! („See pagana toimetaja“, lk 216–217) –, kord eesti keele ja kirjanduse õpetajana, kellest vägagi palju sõltub uute põlvkondade istutamine eesti keelekultuuri ja seal oskuslik orienteerumine.

Kujukaks näiteks on raamatu pealkirjaks tõstetud veerukirjutuste pealkiri „Keelekaste“, mis omakorda on laenatud prantsuse olulisima päevalehe Le Monde keeletoimetajate keeleteemalisest blogist (lk 158). Milline mänguliste ja avastuslike tõlgendusvõimaluste pillerkaar! Keel kui maitsmise ja toidu manustamise organ. Aga keel ka kui kõne (resp. häälikute) moodustamises osalev organ. Keel kui märgisüsteem, tegelikkuse teadvustamise ja kodeerimise vahend, kujundite ja sümbolite ammendamatu varasalv. Ja – last but not least – mitmesuguste loomade ja lindude keeled kui kulinaarsed objektid. Ja vähemalt ühest kalast, merikeelest valmistatud roog viib keele alla! Keeltest valmistatud kastmeid peetakse hõrgutisteks. Samas, kastme ehk sousti kõrval on olemas ka pärast ööjahedust suvehommikute päikeses pärlendav kaste, nagu ka kõik see, mis langeb vihmana või jõuab taimedeni meie kastekannust või kastmisvoolikust. See on nagu maa ristimine. Soomekeelse verbi „kastaa“ tõlkevaste eesti keeles ongi „ristida“.

Peatusin sellel keelekultuurilisel monaadil pikemalt põhjusel, et Põhjala peab teksti pealkirja mistahes žanris loodava teose (lühivormidest romaanini) oluliseks elemendiks. Prantsuse strukturalistlik kirjandusteadlane Gérald Genette (1930–2018), kelle esseekogumik „Tekstist teoseni“ (2018) on Antti Saare tõlkes loetav eesti keeleski, on kirjutanud teose järelsõnastaja Märt Väljataga sõnul „elegantse etüüdi“ „Sissejuhatus arhiteksti“. Lugesin seda ingliskeelses tõlkes 1990-ndate algul („The Architext. An Introduction“, 1992). Selle essee keskne kategooria on „transtekstuaalsus“, mis jaguneb intertekstuaalsuseks (tsitaatidest vihjeteni), arhitekstuaalsuseks (teksti kuuluvus teatud žanri), meta-, hüper- ja paratekstuaalsuseks. Neid meta- ja hüpertekstuaalsusi siinkohal lähemalt iseloomustamata esitleksin vaid parateksti. Genette nimetab paratekstideks kõiki tekstielemente, mis ümbritsevad põhiteksti ning omavad abistavat toimet, alates autorinimest, pealkirjast, motost, pühendusest ja lõpetades reklaamiga, milleks on näiteks kirjed raamatu kaaneümbrisel (nn lakatekstid) või köite seljal.

Erinevalt Genette’ist on Põhjala nii pealkirja, moto, pühenduse kui ka teose alguslause tähenduslikkust tõstnud mitme kraadi võrra. Need on kaugel abistavast toimest. Tsiteerin Põhjala essee „Ja koledaima pealkirja auhinna saab …“ alguslõiku: „Pealkirja ei tohiks alahinnata. Pealkiri, see on tervitus, käeviibe, teksti ja lugeja esimene kokkupuut. Sild, mida mööda jõuab looduni. Silt, mis tekitab esmaseid assotsiatsioone ja meelestab tuleva suhtes. Võti, mis avab ukse mõistmisele ja ühtlasi suleb teksti kindlasse ruumi, piiritledes selle tähendust ja tõlgendust. Pealkiri on püsiv vihje lugeja kujutlusvõimele, kutse ja väljakutse, lubadus ja hoiatus“ (lk 220). Edasi järgnevad näited pealkirja panemise piinadest, lugejat eksitavatest-narritavatest juhtumitest, aga ka peamiselt kollast ajakirjandust iseloomustavatest pealkirjasoperdistest. „Erialasest kirest igasuguste keeles avalduvate väärastuste vastu sumpan selles mülkas päris tihti,“ pihib autor (lk 221).

Essees „Ja veidrama pealkirja auhinna saab …“ võetakse aga vaatluse alla kummastavad pealkirjad, millele jagatakse Frankfurdi raamatumessil lausa Diagrami-nimelist auhinda. Aastal 2012 olevat selle auhinna saamiseks esitatud ka üks eesti raamat „Eesti sokikirjad ilmalaande laiali“ („Estonian Sock Patterns All Around the World“)(lk 232). Nagu pealkirjad, niisama olulised on teoste alguslausedki. Põhjala tsiteerib kinnituseks Ameerika Ühendriikides elava juudi päritolu vene kirjaniku, esseisti ja kirjanduskriitiku Alexander Genise raamatu „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“ (Loomingu Raamatukogu, 2016, tlk Toomas Kall) – milline pealkiri seegi! – üht lõiku alguslausetele pühendatud peatükist: „Esimene lause on meile tähtsam kui viimane. Kui te olete jõudnud raamatu lõppu, siis ei pääse see raamat teie eest enam kuskile, kuid algus võib osutuda autoriga suhtlemisele saatuslikuks“ (lk 237). Põhjala jätkab küll mööndustega, aga lõpetab siiski järeldusega: „Sest mida õnnestunum on algus, seda suurem rahulolu valdab autorit ka siis, kui ta kirjutab paberile viimased sõnad ja ütleb kergendatult ohates lõpp.“ Millele järgnebki raamatut peaaegu puänteeriv „LÕPP“.

Priit Põhjala veerukirjutused liigituvad vesteteks. Tohiks isegi öelda, et need on mõnusad vahelugemised (niisuguse pealkirja „Vahelugemised“ pani Jaan Kross kunagi oma esseekogumike sarjale). Esssede endi pealkirjades on mängulist alliteratsiooni. Autor ei edvista oma teoreetiliste teadmiste ega erialalis-terminoloogilise ekvilibristikaga, mis ei tähenda, et ta seda ei valdaks. Äratuntav on Põhjala kirjanduslik anne. Ta on avaldanud ka mitu ilukirjandusteost. Põhjala on pälvinud õigustatud tunnustust nii lastekirjaniku kui ka teadusartikli(te) autorina. Kuna Põhjala on kirjutanud nimedest ja pärisnimedest ning esseekogumikus endas on sellele pühendatud lausa omaette peatükk, siis seda lugedes tabas mind mõte, et autor võiks mänguilu huvides dekonstrueerida omaendagi nime, nii ees- kui ka pere- ehk liignime. Priit muidugi viitab mugandunud Friedrichile ja sealt edasi Lauluisa Kreutzwaldile. „Põhjala“ on aga kogu meie boreaalse piirkonna kaunis sünonüüm, võrreldav paradiisliku Kungla, aga ka Koidulaga, st kohaga, kus on koidu kodu. Ja kohe assotsieerub ka Aleksander Suumani luulekogu „Meil siin Hüperboreas“ (1980).

Tõenäoliselt on Põhjala puhul tegemist eestistatud nimega, nii nagu siinkirjutaja ema neiupõlve ning ka mu enda perekonnanimi oli enne Veidemanniks adopteerimist Koitla (1946–1958). Nii et selle passuse lisamisega tahan öelda kolleegile: jätkaku keele kastmist! Aga juba ilmunud kogumiku eest – „tähh!“ („Aitümast tähhini“, lk 143–144).