Professor Helle Metslang soovib lugejatele rõõmsaid hetki eesti keelega

Tänavune Wiedemanni keeleauhinna laureaat, Tartu ülikooli professor Helle Metslang meenutab oma teed eesti filoloogia juurde: „Nagu mitmed kursusekaaslased, astusin ka mina ülikooli sooviga ajakirjandust õppida. Sel ajal oli ajakirjandus üks eesti filoloogia eriharudest.“

Metslang tunnistab, et koolis oli tema lemmikaine hoopis matemaatika, aga miskipärast ei riskinud ta seda õppima minna. „Õppisin Paide keskkoolis, mõtlen tänutundega emakeeleõpetajale Mai Hiiemäele, kes suhtus terve mõistusega tolleaegsete kooliõpikute ülipõhjalikku grammatikakäsitlusse, ja matemaatikaõpetajale Benita Aimlale, kes mu matemaatikahuvi innustas,“ märgib keeleteadlane. „Ajakirjanduse mõte sündis küll täiesti mu enda peas, loominguhuvi olin kodust kaasa saanud. Ülikoolis sain natuke proovida tööd ülikooli lehe juures, aga esimese kursuse jooksul jõudsin selgusele, et ajakirjanikusoont mul ikka ei ole, küll aga huvitavad mind uued suunad keeleuurimises, ja mind võeti pesamunaks uurimisrühma GGG (generatiivse grammatika grupp).

Eestis on emakeelepäev Kristjan Jaak Petersoni sünnipäev. Mis te arvate, kas saaksite Petersoniga jutud aetud? Mis tasemel?

Arvan, et Petersoniga saaks jutud aetud sujuvamalt kui mõne hilisema 19. sajandi eesti soost kirjamehega. Petersoni tekstide keel ei ole mingi 19. sajandi haritlaste kange saksapärane eesti keel, nagu me seda kirjalikest allikatest tunneme, vaid pigem ojana vulisev 20. sajandi keel.

20. sajandi alguskümnenditel toodi ta looming avalikkuse ette, teda nimetati esimeseks nooreestlaseks. Petersoniga seostuvad kaks paradoksi. Esiteks: tema sünnipäeva tähistame emakeelepäevana, aga tegelikult oli eesti keel hoopis ta isa keel. Kristjan Jaagu ema rahvust täpselt ei teata, on oletatud läti, leedu või poola päritolu, ta suri varakult. Kirikuteenrist isa oli see, kes Riias elades pere eestikeelsena hoidis.

Teiseks võib öelda, et Kristjan Jaagust sai maarahva laulja tänu sellele, et ta oli Eestist ära. Ta elas vabas eesti peres, sai Riia kubermangugümnaasiumis hea klassikalise hariduse. Oma laia silmaringi ja keelteoskusega (16 keelt) oli ta vaba Eesti ala saksa keskkonna kütkeist, kandis Tartus studioosusena eesti mehe musta kuube, demonstreerides, et eestlane olla on uhke ja hää sel ajal, kui eestlased veel seisuseühiskonna alamkihiks olid.

Järgneva 200 aasta jooksul on eesti keelde lisandunud väga palju sõnu ja uusi mõisteid, kuid sõnavara ja struktuuri tuumosa on püsinud – igihaljastel teemadel suhtleks kindlasti.

Kuidas on infotehnoloogia ja internet mõjutanud eesti keelt nii kõnes kui kirjas?

Tekkinud on uut tüüpi suhtluskanal ja sellega koos ka uus register, netikeel, millel on nii suulise kui kirjaliku keele jooni. Suhelda saab vabalt ja vahetult, kuid samas tuleb sõnumid sisse tippida. Tippimise aega ja vaeva aitavad vähendada lühendid ja emotikonid, need jälle hakkavad elama oma elu, näiteks emotikonid asendavad ühelt poolt sõnalisi tundeväljendusi, teiselt poolt lauselõpumärke, täht w või v märgib või/vä-küsimust.

Repliigid suhtluses võivad olla minimaalsed, süstemaatiline on olema-verbi ärajäämine (Ma kodus). Netikeelt ühe registrina on tutvustanud Tiit Hennoste raamatus „Eesti keele allkeeled“. Oleme töörühmaga uurinud suhtumismarkerite kasutust eri registrites ja täheldanud, et netikeel jääb selles osas suulise keele ja kirjakeele registrite (ilukirjandus, ajakirjandus) vahele – suulise keele kõrval paikneb vahetu suhtlus nagu MSN, kirjaliku keele kõrval aga avalikud postitused nagu kommentaarid ja foorumid.

Eks iseloomulikud jooned kanduvad üle registripiiride mõlemas suunas. On märgatud näiteks mittetäielikke ja lõpetamata lauseid, fraase lause asemel üliõpilastööde tekstides.

Paradoksaalsel moel käib netisuhtlus keeletüpoloogilises plaanis ühte jalga keelekorraldusega, mis on viimase sajandi jooksul sihikindlalt taotlenud lühemat ja kompaktsemat väljendusviisi (meenutagem Johannes Aaviku näidet halvemast paremani: täht, millel on saba – sabaga täht – sabatäht – komeet). Tavakeeles on aga tendents analüütilisele, mitmesõnalisele väljendusviisile, näiteks lauset tervikuks organiseerivad verbid moodustavad ühendeid nagu ära hoidma, tööd tegema, riidesse panema, sporti tegema, iluuisutamist harrastama, kuumalt suitsutama, keelt toimetama, kepikõndi tegema. Lühemat, sünteetilist väljendusviisi esindavad nii lihtverbid vältima, töötama, riietama, sportima kui liitsed verbid iluuisutama, kuumsuitsutama, keeletoimetama, kepikõndima. Just viimast tüüpi verbe on viimase poole sajandi ÕS-idesse lisandunud, ja tasapisi on nad hakanud kasutusele tulema ka argisemasse kõnepruuki: keeletoimetan artiklit, käin kepikõndimas.

Just netisuhtlus, kus on vaja kompaktselt väljenduda ja lause rütmi muutumine ei tule niivõrd esile (võrreldagu siinkohal näiteks lausete „Igal õhtul ma teen kepikõndi“ ja „Igal õhtul ma kepikõnnin“ rütmi) loob soodsa pinnase liitsete verbide levikuks vabas suhtluses, sealt edasi toob keelde ühe nihke analüütilisusest sünteetilisuse suunas.

Marju Kõivupuu kirjutab Õpetajate Lehes (21.02.2020), et pealekasvavate põlvkondade funktsionaalne lugemis- ja üldistusoskus astub kindla sammuga mööda allakäigutreppi, kuna ümberjutustuse traditsioon on koolist kadunud. Noortel puudub oskus loetut ja kirjutatut oma sõnadega ümber jutustada, uurimistööd lõigatakse kokku tsitaatide valimikena …  Kas see on infotehnoloogia leviku tulemus ja üldine asjade kulg üle ilma või eestlaste spetsiifiline probleem?

Küllap see on infoühiskonna üldine probleem, mis tuleneb meid uputavast lühikeste infoannuste virvarrist. PISA tulemustest võib järeldada, et mujal maailmas on lood samamoodi ja veel palju kehvemini.

Usun, et õpetaja saab siin palju ära teha, ka uurimistöid juhendades, kus võõra teksti määr ei saa olla piiramatu. Tsitaadina vormistamata võõras tekst oleks aga juba plagiaat. Tuletan siinkohal meelde ka iga-aastast kokkuvõttevõistlust „Tuum“, milles osalemine arendab teksti mõtte tabamise ja üldistamise oskust – soovitan osaleda veel aktiivsemalt, kui seda seni on tehtud.

Kas meie praeguses koolisüsteemis on piisavalt aega keele- ja kirjandustundideks?

Eesti keele ja kirjanduse tundide maht on püsinud viimastel aastatel stabiilsena, ja et õpetajatel on tänapäeva koolis üsna suur vabadus valida ja otsustada, kuidas ta nõutud väljunditeni jõuab, siis võiks sellest tunnimahust piisata – kuigi vahel võib võõrkeele ja emakeele proportsioon olla emakeele kahjuks. Paraku saab ühe aine mahtu suurendada ainult mõne teise aine arvelt, mis oleks keeruline. Küll aga tasub eesti keele kasutusele tähelepanu pöörata ka teistes ainetes.

Tõhusamat tööd, kõigi õpilaste eneseväljenduse ja esinemisjulguse arendamist võimaldaks kindlasti töötamine mitte terve suure klassiga, vaid väiksema rühmaga nagu võõrkeelte puhul. Eesti keele õpet rühmades korraldada on soovitanud ka „Eesti keele arengukava 2011–2017“, mis kehtib ka praegu. Arengukava on näinud ette mitmeid tegevusi eestikeelse hariduse toeks.

Eesti ühiskond toimib eesti keeles, eesti keel on üks ühiskonna sidususe vahendeid. Kool peab inimesele selleks põhja kaasa andma. See tähendab, et eesti keelel on eriline roll ja ta väärib muude õppeainetega võrreldes suuremat tähelepanu. Arengukavas on veel näiteks soovitatud luua eesti keele õpetajatele nn vaba semestri võimalus, nagu on kõrgkooli õppejõududel.

Kohustuslik ja soovituslik kirjandus gümnaasiumis. Noored otsivad kirjandusest elamust, ka meelelahutust, samas jääb tekstidest arusaamist ja filosofeerimist järjest vähemaks. Kuidas juhatada noori klassikute juurde?

Või kas koolis peab olema lõbus ja vahva? 1990. aastate Soomes üllatas mind Helsingin Sanomate kooliteemalisi arutelusid läbiv seisukoht, et koolis peab olema hauska (tore, lõbus). Eesti kool on olnud õppimise kool ja on seda ikka edasi, sellega meil üldiselt arvestatakse. Raamatutega harjumine ja nende üle arutlemine peaks algama kodust, koolil peaks olema, millele toetuda. Kui noor kirjandusklassikat võõristab, võiks aidata üheskoos alustamine, mõne tekstiosa koos läbilugemine ja arutamine.

Ehk tasub vahel alustada samal teosel põhinevast muu kunsti teosest, nagu näitas filmijärgne huvi „Tõe ja õiguse“ vastu. Nüüdisajal ju ei ole ka päris kohustuslikku kirjandust kindlate raamatute nimekirja näol, nagu paljud meist oma kooliajast mäletavad – siingi valib õpetaja loendist läbitöötatavad teosed.

Alternatiiv teoste läbitöötamisele on kirjanduse õppimine valitud katkendite varal, selle kohta on näiteid rahvusvaheliste koolide programmidest. Kui suundumus on sinnapoole, võib paraku tekkida ka kirjanduse õpetuses kitsas ja lai variant, viimane pigem humanitaarklasside ja süvaõppega koolide jaoks.

Kuidas äratada noortes suuremat lugupidamist eesti keele vastu? Kas teie arvates on see üldse probleem?

Laiemalt on küsimus selles, kuivõrd keelt tajutakse osana rahvuslikust identiteedist ja kuivõrd vahendina suhtluseks ja mõtetele vormi andmiseks. Keelt hinnatakse vajalikkuse vaatenurgast just siis, kui pööratakse tähelepanu teisele, instrumentaalsele funktsioonile. Identiteeti ei pruugita teadvustada – nagu Eestimaa loodus, nii ka eesti keel on meil kogu aeg loomulikult olemas, kuni oleme siin kodumaal. Inglise keel tänapäeva lingua franca’na on aga oluline instrument maailmast osa saamiseks. Hea keelteoskus on väärtus, Euroopa keelepoliitika soovitab osata vähemalt kahte keelt lisaks emakeelele.

Aga emakeelest lugupidamise küsimusele tuleks mu meelest läheneda osade kaupa. Ühelt poolt tuleks teadvustada emakeelt kui vahendit mitmesugusteks põnevateks loomingulisteks, mängulisteks jne tegevusteks, avastada keeles peituvat ajalugu, kujundlikkust, süsteemi, stiile, sarnasusi ja erinevusi võrreldes teiste keeltega. Vaja on ka keeleteemalisi nutirakendusi.

Teiselt poolt peaks aitama märgata ka seda, et eesti keel on osa tervikust, kuhu kuulub Eesti riik ja rahvas, maa, loodus, ajalugu, kirjandus, kunst, kirjakeel ja eestikeelne haridus. Kuigi noorte vähene isamaalisus võib muret teha, tundub mulle, et Eesti riigi ja eesti keele kui riigikeele sajandi tähistamine tõi paljude noorte jaoks identiteedi esile. Eesti keele aasta üks tippsündmusi oli jalgsimatk Kristjan Jaagu jälgedes Riiast Tartusse juunis 2019, selle põhitegijad olid gümnaasiumiõpilased, õpilaste tööna valmis ka film keeleretkest. Põltsamaa gümnaasium algatas loomevõistluse „Ood eesti keelele“, selle tulemusena on meil palju leidlikke videovormis eesti keelt väärtustavaid lugusid.

Ka eesti keele õpetajate väärtustamine toetab nende aine väärtustamist, tänuväärne oli Tallinna linna vastuvõtt eesti keele aasta tähistamiseks kõigi linna koolide eesti keele õpetajatele lauluväljakul. Emakeele selts korraldas kümme maakondlikku keelepäeva, kus õpilasi leidus nii esinejate kui osalejate seas. Selts korraldab ka koolinoorte keelelaagreid, mis on saanud populaarseks, soovijaid on rohkem, kui suudame vastu võtta.

Koolinoored on olnud aktiivsed ja edukad osalejad ka keeleteo konkursil, paaril viimasel aastal on võitnud rahvaauhinna just koolinoorte keeleteod.

Kas teiste ainete õpetajad võiksid pöörata rohkem tähelepanu korrektsele ja mitmekülgsele keelekasutusele?

Ma ei arva, et teiste ainete õpetajad peaksid hakkama lausa vigu parandama, aga eeskuju anda, korrektset keelekasutust tunnustada ja probleemsele keelekasutusele tähelepanu juhtida võiksid nad küll. Ainetundides pannakse ju alus keele kasutamisele eri valdkondades edaspidises elus. Ka eesti keele arengukava annab sellesuunalisi soovitusi.

Soovin Õpetajate Lehele ja kõigile kooliperedele head emakeelepäeva ja rõõmsaid hetki eesti keelega.

MIKS EMAKEEL?

Õpetajate Leht uuris emakeelepäeva eel mitmelt eesti keele ja kirjanduse õpetajalt, kes või mis innustas neid ülikooli eesti keelt õppima minema ning kuidas tekitada noortes suuremat huvi ja lugupidamist eesti keele vastu?

Karin Aanja, Aruküla põhikooli õpetaja:

Mind innustas Veera Saar, kes oli samuti emakeeleõpetaja. Teine valik oli õppida kunstiõpetajaks, sest minu mõlemad vanemad on olnud selle valdkonnaga seotud ja õppisin ka ise kunstigümnaasiumis. Isa ütles midagi sellist, et kunstnik olla, see tähendab kuulsalt nälgida, ning osalt ka seetõttu otsustasin eesti keele õppimise kasuks.

Emakeeleõpetaja tööni jõudsin huvist grammatika vastu. Kooliajal ei läinud mul sellega eriti hästi, kuid tänu ülikooliajale sain aru, et piisavalt asjaga tegeldes on võimalik omandada soovitud oskused – alles lõputöö kirjutamise ajal tundsin, et enam pole väljendusraskusi ja ka komad jooksevad ise õige koha peal pastakast välja.

Ei saa öelda, et õpilastel huvi emakeele vastu puudub, nad väärtustavad seda kui vahendit, mille abil nad end kõige paremini väljendada oskavad. Pigem on probleem üleüldine pinnapealsus ja vähene võime süveneda.

Anu Kell, Tallinna reaalkooli ja Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja:

Kui mina gümnaasiumi lõpetasin, polnud ülikooli minek sugugi nii loomulik valik kui tänapäeval. Samas minu jaoks oli see ainuvõimalik otsus, sest olen oma peres kolmanda põlve naisharitlane. Minu vanaisa ja ema olid arstid, seega kõikusin terve gümnaasiumis õppimise aja kahe vahel: kas jätkata õpinguid arstiteaduskonnas või eesti filoloogias. Lõpuks pani juhus asjad paika ja minust sai siiski eesti filoloog. Ja kahetsenud pole ma oma valikut kordagi.

Ülikooli ajal nautisin väga filoloogilisi mänge keele ja grammatikaga, aga ka lugesin nagu meeletu, kirjanduse võlumaailma avastasin juba väga noorelt. Ega ma ülikooliõpingute alguses ennast õpetajana küll ette ei kujutanud – seda, et õpetajatöö võib tore olla, tajusin alles neljandal kursusel gümnaasiumiklassides praktikatunde andes. Siis mõtlesin esmakordselt: aga äkki võikski saada õpetajaks! Ja lõpuks nii läkski. Õpetajana on erakordselt tore töötada, see on väga emotsionaalne amet ja praegu ei kujuta ma enam ennast küll üheski teises ametis ettegi.

Tänapäeva noori on mitmesuguseid, on sellised, keda ei huvita miski, aga õnneks on siiski palju ka neid, kes loevad samasuguse vaimustusega nagu mina ja väärtustavad ka emakeelt. Olen õnnelik õpetaja – minu elus on üsna palju selliseid vaimustavaid õpilasi olnud, kelle õpetamine on ainult rõõm olnud, kes tahavad vabatahtlikult teha lisatööd, osaleda kirjutamisvõistlustel ja etluskonkurssidel.

Kui vaadata laiemat pilti, siis on küll kurvastavalt palju neid noori, kes oma mõtteid väga hästi sõnadesse vormida ei oska. Eesti keele riigieksami pikaajalise parandajana üllatab mind igal aastal, kui palju on siiski noori inimesi, kes ei oska mõtteid väljendada, või veel kurvem, kelle silmaring on nii väike, et tal polegi millestki kirjutada.

Iga õpetaja saab õpilasi innustada armastuse ja kirega oma töö vastu – kui õpetaja vaimustub sellest, mida te teeb, suudab ta innustada ka õpilasi lugema ja arutlema. Tänapäeva noortel on palju nn tähelepanuhäirijaid ümberringi (nutitelefon, internet), aga see on pealiskaudne, raamatutesse peab süvenema, aga seda nii väga enam teha ei viitsita. Noor inimene on enamasti ka oma kodu peegel – kui laps tuleb kodust, kus väärtustatakse lugemist ja kultuuri, on õpetajatöö väga lihtne.

Ingrid Oksaar, Kohila gümnaasiumi ja Rapla täiskasvanute gümnaasiumi õpetaja:

Lõpetasin keskkooli 1988. aastal, tol ajal oli edasiõppimisvõimalusi vähem kui praegu, aga juba keskkooli alguses teadsin, et soovin minna õppima eesti keelt ja kirjandust. Põhjus oli ilmselge – minu kirjanduse õpetaja Siiri Kõiva. Tema innustunud ja hingestatud lähenemine kirjandusele pani mind seda sügavalt armastama.

Pärast tunde käisime klassikaaslastega õpetaja juures koos luulet lugemas. Siiani on peas Betti Alveri kaunimad luuletused. Ta oli meile, neidudele, igati eeskujuks. Teadsime tema maitsekaid kostüüme ja isikupäraseid ehteid ning ootasime kirjanduse tunde alati soojuse ja lugupidamisega.

Keel saab elada vaid kasutuses olles, pidevalt muutudes. Noorte keelekasutus on vanemate omast ikka erinev. Lugupidamine oma emakeele vastu saab alguse kodust, suhtumisest oma kodumaasse ning rahvusesse, olles selle identiteedi hoidja. Keele sõnavara on seotud lugemusega. Iga pere saab vaadata, kui palju on kodus raamatuid, kui palju loetakse, et olla lastele eeskujuks.

Triin Toome-Hosman, Rocca al Mare kooli Vodja individuaalõppekeskuse õpetaja:

Eeskujuks ja innustajaks oli põhikooli- ja gümnaasiumiaegne emakeeleõpetaja. Tema tundidest meenub palju eredaid ja emotsionaalseid seiku, eelkõige aga süsteemsus, millega ta keeleteadmisi jagas, ja kirg, millega ta eesti kirjandusest rääkis.

Humanitaarklassis õppides oli tavaline olukord, kus 90-minutiline paaristund lõppes siis, kui arutelu sai lõpuks hoo sisse ja romaanitegelased hakkasid silme ees kuju võtma. Seegi tundus tavapärane, et tunnis üllatuslikult etteütlust kirjutasime. Ja kas peakski seda nädala jagu ette teadma? Kui õpetaja aeg-ajalt mõnd mu kirjandit klassile luges, ei olnud sugugi meeldiv kuulata. Kippus olema ikka nii, et enda arvates õnnestunud kirjutis sai üsna kriitilise hinnangu, samas kui need tekstid, mida õpetajalegi lugeda anda ei tahtnud, tunnustust leidsid.

Kõigis kogemustes kokku oli midagi, mis suunas mind eesti keele õpinguid ülikoolis jätkama.

Praegused noored suhtuvad eesti keelde sama varieeruvalt kui mitu aastakümmet tagasi. On keelehoidjaid, on huvilisi, on ükskõikseid. Muutunud on keskkond, kus keelt kasutatakse, kus noor seda kuuleb ja kõneleb. Noor on kõigepealt laps. Laps kuuleb esmalt, kuidas ta ema keelt kasutab. Emakeelest lugupidamine algab lapsepõlvekodust.

Võimaluste paljusus, edukultus, kasule orienteeritus võtavad teinekord aastaid elust, enne kui inimene oma keelekoju tagasi jõuab. Mõni ei jõuagi, jääb keelekodutuks. Kahtlemata saavad õpetajad noori suunata, kuid mitte kasvatada põhimõtteid, harjumusi, sh lugupidamist keele vastu – need sünnivad kodus. Noored, kes suhtuvad emakeelde leigelt, suhtuvad leigelt ka omakultuuri. Ja selle puuduse all kannatame edaspidi sedavõrd, kuivõrd neistsamadest noortest saavad täiskasvanud ja lapsevanemad. Seega toimub kõige tähtsam kohtumine eesti keelega kodus. Kui vanemad austavad eesti keelt, kui nad kõnelevad lapsega eesti keeles ja loevad eestikeelseid raamatuid, ei näe ma probleemi. Koolipingis saab õpetaja sel moel äratatud austust hoida ja kasvatada.

Mare Viks, Tamsalu gümnaasiumi õpetaja:

Konkreetselt keegi ei innustanudki. Ma tahtsin minna inglise keelt õppima, aga nemad mind ei tahtnud, natuke jäi punkte puudu. Eesti keel oli teine valik. Kirjutada ma vähemalt enda arvates oskasin, mistõttu seda, et eesti keelde sisse ei saa, ma ei kartnud.

Mulle meeldib väga raamatuid lugeda, püüan ka õpilasi seda tegema õhutada. Eesti keele grammatika mulle hullupööra just ei meeldinud. Kummaline on aga see (vähemalt ma ise arvan nii), et õpetan ma parema meelega keelt kui kirjandust. Mõni teema on kirjanduses ka muidugi nii põnev, et unustan ennast sellest rääkima.

Ma ei ole kindel, kas eesti keele püsimajäämine on kõigi jaoks mõistlik põhjus eesti keelest lugu pidada, seda õppida ja ennast selles keeles õigesti ja kaunilt väljendada. Minu meelest on osal õpilastel meie emakeelde see suhtumine, et ah, ma oskan seda ju niikuinii, milleks ma seda õpin. Päris nii aga ei ole – ei nad oska midagi nii hästi, nagu arvavad.

Tiina Õunapuu, Elva gümnaasiumi õpetaja:

Huvi kirjanduse vastu sai alguse kodust. See, et igaüks oli kuskil oma nurgas ja luges raamatut, oli tavapärane – eks nii sai kasvatud, lugemine oli elu loomulik osa ja iseenesestmõistetav tegevus aja viitmiseks. Huvi sõnade ja raamatu vastu on minuga alati kaasas käinud.

Koolis käies tundusid kirjandus- ja keeletunnid kuidagi omased, kõik käsitletud teemad pakkusid huvi. Ei saa öelda, et eelistasin üht teisele. Mõlemad maailmad pakkusid lõputult avastusretki. Eesti keele ja kirjanduse tunnid olid kõige sütitavamad. Seda kindlasti ka tänu headele õpetajatele, kelle käe all oli rõõm õppida.

Noortele peab aeg-ajalt meelde tuletama, millistele keerukatele olukordadele vaatamata on meie esivanemad eesti keelt elus hoidnud. Ehk küsida neilt poetess Kristiina Ehini värsiga: „Kas me keel on uhke või siiski määratud on hukule?” See on koputus meist igaühe südametunnistusele. Ajal, mil inglise keel on ajanud oma kombitsad interneti kaudu pea et igasse keelde, tuleb olla valvas.

Jah keel muutub, see on alati nii olnud, ent lihtsalt keele risustamist lubada ei saa. Mõtlen selle all eelkõige seda, kui kasutatakse põhjuseta ingliskeelseid sõnu ja väljendeid. Paraku on see igapäevane, et kuulen kedagi õpilastest ütlemas, et talle ei meenu see sõna eesti keeles. Viimane kokkupuude oli sõnaga „kaldkriips“, mida gümnaasiumiõpilane kutsus slash’iks, eesti omasõna talle meelde ei tulnudki. Mu 11-aastase lapse eakaaslaste kingitud sünnipäevakaartidel turritavad segakeelsed laused „Sa oled the best, palju õnne! Free hugs!“. Hiljuti kuulsin kaupluses üht tüdrukut teisele ütlemas: „I really hate seda värvi riideid“ Loomulikult on ka keeleteadlikuid noori – eks see ole eelkõige koduse kasvatuse vili.