Robotitega toetatud õppimine kui narratiivne pedagoogika
20. märtsil viidi Tallinna ülikooli Erasmuse vahetusüliõpilaste robootikakursus läbi Zoomi virtuaalses keskkonnas.
Kursusel osalesid Erasmuse tudengid, kes olid valinud TLÜ-s õppides endale üheks õppeaineks robotitega toetatud õppimise lasteaias ja algkoolis. Kokku oli selles õpperühmas 12 välistudengit kümnest riigist.
Koolitus läks ladusalt, ehkki toimus teletunnina Zoomi keskkonnas. Janika Leoste tõi õnnestumise ühe põhjusena välja, et ta oli jõudnud nendesamade tudengitega enne viiruse tulekut üks kord ka päris laboris kokku saada ja robotitega natuke katseid teha. Teiseks oli igal tudengil teisel pool arvutiekraani oma päris robot programmeerimiseks ja katsete tegemiseks käepärast.
Osalesin nii sellel koolitusel Zoomi suures auditooriumis, kus kõik tudengid olid koos, aga ka väiksemas töötoas, kus olime neljakesi ja täitsime meie rühmale antud konkreetset ülesannet – õppida selgeks Edisoni programmeerimine. Rühmajuht oli meil Noelia Hispaaniast ja tema eestvedamisel õppisimegi programmeerimise selgeks. Kõige efektsem hetk oli, kui Noelia pani meie töötoa lõpus väikse Edisoni roboti oma ühiselamu köögis põrandale ja see hakkas mööda etteantud marsruuti liikuma. Tõsi, algul pidi Noelia robotile sõrmega väikse nipsu andma, et see liikuma hakkaks. Teised ütlesid selle peale, et Edisoni on vaja kalibreerida. Pärast ülesande täitmist jäi meie rühmas paar minutit aega muud juttu ka rääkida ja nii saime teda, et TLÜ ühiselamud on jäänud tudengitest üsna tühjaks, et Belgia on kogu maailmast üle 300 Erasmuse tudengi kodumaale tagasi toonud jms. Seejärel suundus meie rühm tagasi suurde auditooriumi, kus töö jätkus Janika Leoste taktikepi all.
Zoomi platvorm tundus kõigile sobivat. Esiteks sai seal tudengeid eraldi rühmadesse iseseivalt tööle panna. Teiseks sai seal valgele tahvlile vajalikke tekste, fotosid ja jooniseid välja panna ning need suurelt ekraanile kuvada. Kolmandaks said kõik tahvlil nähtut kirjalikult või suuliselt kommenteerida. Kui keegi esines suuliselt liiga kiiresti, siis sai vajutada nuppu Go slower, kui aga liiga aeglaselt, siis Go faster. Kirjalikud küsimused ja kommentaarid olid suulistest paremad, sest mõne tudengi arvutimikrofon krõbises.
Narratiivne pedagoogika
Koolituse algul analüüsisid Erasmuse tudengid Pelin Yukseli ja Bernard R. Robini artiklit digitaalsete lugude jutustamisest maailmas. Artiklis rõhutati, et õpilane peaks saama õppida nii, et oma õppimisest saaks ka lugusid rääkida. Roboti endale kuuletuma panemise käigus tekib õpilastel rohkesti lugusid, mida on hea teistele jutustada. Leoste on loonud koos Hispaania kolleegidega Juan Carlose ülikoolist robotitega seotud digitaalsete õpilugude jutustamise üldisema raamistiku.
Janika Leoste: „Kui toome õppimise roboti või mänguklotside abil põrandale, või sensorite abil õue jne, siis hakkavad tekkima igasugused õppimise lood, kus suhestuvad elus ja eluta keskkond, tõsielu ja fantaasia, õnnestumine ja ebaõnnestumine, rõõm ja pettumus. Õppetunnid järgnevad ja lood liituvad. Praegust viirusest põhjustatud kriisi vaadates näeme, kui ohtralt tekib nüüd õpetajatel õpetamisega seostuvaid lugusid. Just need huvitavad lood aitavad nii õpetajatel endil kui ka õpilastel ja nende vanematel välja tulla virtuaalsest maailmast, kus aega ei eksisteeri, et olla jälle tagasi päris maailmas, kus päike tõuseb ja talv annab kevadele järele. Ja õpetajad, kui nad vaatavad sellele väga uudsele ja raskele nädalale tagasi, võivad uhkusega oma loo kirja panna.“
Artikkel narratiivsest pedagoogikast:
https://www.schooleducationgateway.eu/et/pub/viewpoints/experts/narrative-pedagogy-teacher-pd.htm