Silmapaistvate inimeste iseloomuomadused

Stanfordi psühholoog Catharine Cox on koostanud kataloogi väga edukate inimeste iseloomuomadustest ja avaldas oma töö tulemused juba 1926. aastal. Ta analüüsis 301 erakordselt eduka ajaloolise isiku elulooandmeid. Nende seas oli luuletajaid, tähtsaid poliitikuid ja usuliidreid, teadlasi, sõjaväelasi, filosoofe, kunstnikke ja muusikuid.

Nende kõigi elu- ja surmaaeg langes ajavahemikku, mis piirnes eelnenud nelja sajandiga. Nende kõigi saavutused on dokumenteeritud kuues populaarses entsüklopeedias, kirjutab Angela Duckworth oma raamatus „Südikus“.

Uurija algne eesmärk oli hinnata, kui targad need inimesed olid. Seda nii üksteise kui kogu ülejäänud inimkonnaga võrreldes. Uurija otsis märke intellektuaalsest varaküpsusest. Vanuse ja dokumenteeritud saavutuste taseme põhjal tuletas ta lapseea IQ. Uuringu kokkuvõte sai üle 800 lehekülje paks.

Coxi hinnangul oli selle seltskonna kõig targem inimene filosoof John Stuart Mill, kelle lapseea IQ hindas uurija olevat 190. Mill õppis kolmeaastaselt kreeka keelt, pani kuueaastasena kirja Rooma ajaloo ja aitas kaheteistkümneselt oma isal parandada India ajaloo käsikirja.

Kõige vähem intelligentsete geeniuste hulka, kelle lapseea IQ oli hinnanguliselt 100–110, kuulusid Coxi hinnangu järgi Mikolaj Kopernik, Michael Faraday ja Miguel de Cervantes. Isaac Newton jäi oma 130 punktiga kusagile keskele. Tänapäeval on see miinimumkünnis, mille lapsed peavad saavutama, et pääseda USA-s mitmesugustesse andekate laste programmidesse.

Kõige ootamatum oli tähelepanek, kuivõrd väikest rolli mängis IQ kõige rohkem ja kõige vähem edukate ajalooliste geeniuste eristamisel. Coxi esikümnesse kuulujate lapseea IQ keskmine oli 146, lõpukümnesse kuulujatel aga 143. Vahe on tühine. Teisisõnu, intelligentsuse ja silmapaistvuse seos oli tema valimi puhul ääretult väike.

Uurides pingsalt tuhandete lehekülgede kaupa eluloolisi andmeid, hindas Coxi uurijate grupp sajast geeniusest koosnevat valimit, võttes aluseks 67 iseloomuomadust. Ta valis meelega välja erinevad omadused, kusjuures tehtud valik hõlmas skaalat, mida psühholoogid ka tänapäeval oluliseks peavad.

Enamiku 67 näitaja puhul ei olnud geeniuste ja tavainimeste vahel olulisi erinevusi. Näiteks ei olnud silmapaistvus üldse seotud ekstravertsuse, rõõmsameelsuse ega huumorimeelega. Ja mitte kõik geeniused ei saanud koolis häid hindeid. Neid eristas ülejäänud elanikkonnast neli ühtekoondunud iseloomuomadust. On tähelepanuväärne, et needsamad neli omadust eristasid ka esikümmet lõpukümnest. Cox koondas need ühte ja andis neile nimetuse „motiivide püsivus“ (persistence of motive):

• tegutsemine kaugemaid eesmärke silmas pidades, aktiivne valmistumine edasiseks eluks,
• ei mingit „vahelduse otsimist“ ega püüdlemist „ uudsema“ poole,
• vaikne otsusekindlus jääda valitud kursil püsima (tahtejõud ja visadus),
• takistustest ülesaamine (sihikindlus ja kangekaelsus).

Kokkuvõttes märgib Cox: „Suur, ent mitte suurim intelligentsus koos maksimaalse visadusega annab tulemuseks suurema silmapaistvuse kui suurim intelligentsus koos mõnevõrra väiksema visadusega.“

Angela Duckworth kirjutab kümnetele pikaajalistele uuringutele toetudes, et kõige visamad on ligi 70-aastased inimesed ja kõige vähem visadust on kahekümneaastastel. Enamik inimesi muutub elukogemuste mõjul kohusetundlikumaks, enesekindlamaks, hoolivamaks ja rahulikumaks. Need andmed on tõestus sellele, mida arengupsühholoogid nimetavad küpsemise põhimõtteks (maturity principle). Pidevalt ühe ala juurest teise juurde tormamine ei too kaasa häid tulemusi. Tõeliselt hea tulemuse saavutamiseks tuleb ennast ületada.

Coxi esikümne silmapaistvaimad geeniused

• Sir Francis Bacon
• Napoleon Bonaparte
• Edmund Burke
• Johann Wolfgang Goethe
• Martin Luther
• John Milton
• Isaac Newton
• William Pit
• Voltaire
• George Washington