„Sõnajalaõis“ paneb naerdes õppima

Mare Kitsnik on üle kümne eesti keele kui teise keele õppematerjali autor või kaasautor. Temalt on hiljuti ilmunud uus õpik ja töövihik „Sõnajalaõis“, mida sirvides võib avastada palju põnevat.

Mis on „Sõnajalaõies“ uut võrreldes teie loodud varasemate õppematerjalidega?

Usun, et kõik varasemad on olnud omal ajal uudsed ning eesti keele õpet arendanud süsteemsemaks, huvitavamaks ja rõõmsamaks. Mul on hea meel, et oma suurest kogemusest hoolimata arenen ka ise edasi ja „Sõnajalaõis“ ongi järjekordselt uudne õppekomplekt.

Kui töötasin kolm aastat gümnaasiumis eesti keele kui teise keele õpetajana, sain aru, et noored vajavad ägedamat ja lõbusamat eesti keele õpet, kui on tavalises koolitunnis. Otsisin mitmesuguseid meetodeid, käisin koolitustel ja jõudsin improvisatsiooni ja mängustamiseni. Siinkohal tänan Aleksei Razinit, improteater Ruutu 10-t, Foorumteatrit ja keelekümblusprogrammi draamakoolitusi, kes on mind kõige enam inspireerinud uusi ideid otsima, katsetama ja ülesandeid looma.

„Sõnajalaõis“ on varasematest õppekomplektidest aktiivsem, improvisatsioonilisem ja mängulisem, kaotamata elulisust, huvitavust, süsteemsust ja loogilisust. Õpikus on suur rõhk eri tüüpi rääkimisülesannetel. Enamasti räägivad õpilased korraga paarides või väikestes rühmades, mida pidevalt vahetatakse. See tõstab igaühe kõnelemisaega ja arendab rääkimiseks ülivajalikku automaatsust. Palju tehakse „Sõnajalaõies“ tööd ka sõnavaraga, sest B2-tasemele jõudmiseks on võrreldes B1-tasemega vaja sõnavaralist hüpet. Sõnu harjutatakse improdialoogides või -juttudes, mis lisavad tundidesse nalja ja naeru, ning käivitavad ka neid, kes eesti keele õppimisest eriti ei innustu.

Grammatikat õpitakse „Sõnajalaõies“ väiksemate juppide kaupa, korrates sama teemat mõne aja pärast uuesti. Grammatikaharjutused on suulised ja nõuavad sageli pantomiime või mõistatamist. Uudne on ka see, et kolmandik õpikust on pühendatud filmile: telesarjale „Nullpunkt“, mille juures on osaoskuseid arendavad ülesanded.

Mida eeldab selle komplekti kasutamine õpetajalt ja mis on talle uut?

Uus ongi suurem aktiivsus. Selle komplekti järgi õppides ei istuta kogu aeg oma kohal, lugedes tekste, vastates küsimustele ja tehes kirjalikke harjutusi. Õpikus on läbivalt kasutatud aktiivõpet kõigi osaoskuste ning grammatika ja sõnavara arendamisel. Tasakaaluks on töövihiku harjutused traditsioonilisemad, kinnistades aktiivses suhtlemises õpitut.

Õpetajalt nõuab see komplekt eelkõige soovi viia läbi kaasahaaravaid tunde, mis arendavad õpilastes julgust ja tahet eesti keelt kasutada. Õpetaja peab uskuma, et keeleoskus areneb tõhusalt, kui õpilastel on võimalus palju kuulda-näha endale huvipakkuvaid tekste ning eesti keelt kaasahaaravates ja elulistes ülesannetes palju kasutada. Ülesannetel on põhjalikud samm-sammulised tööjuhendid, mille järgi peaks ka uudsemat tüüpi ülesanded tundides kenasti õnnestuma.

Õpetajale tulevad kasuks ka teadmised teise keele oskuse loomuliku arengu kohta tasemete kaupa. Ta peaks teadma, milline keelekasutus on mis tasemel loomulik ning milliste keelevigadega mis tasemel tegelda. Õpetajal on vaja oskust gruppi juhtida, aktiivõppeks vajalikku energiat luua, kontrollida ning õpilasi targalt toetada. Ja muidugi peaks õpetaja olema valmis õpilastega kaasa naerma ja nende loovust õhutama.

Mida „Sõnajalaõies“ kõige olulisemaks peate?

Et keeleõpe oleks tõhus, on eelkõige vaja energiat ja kaasahaaratust. Seda annab liikumine, rõõm, nali, ootamatus ja muud mängustamise elemendid, mis on ülesannetesse põimitud. Seetõttu julgustan õpetajaid tegema läbi kõik ülesanded ja laskma kõigil õpilastel korraga rääkida. Et suuta rääkida, ei piisa tekstide kuulamisest ja lugemisest ning mõne lause ütlemisest. Rääkida on vaja palju, muidu ei kujune välja selleks vajalik automaatsus.

Grammatika õpetamist on vaja, kuid teisel viisil, kui sageli levinud. Esiteks peab õppijaile mitmeid asju seletama hoopis teistmoodi kui eesti keelt emakeelena kõnelejaile. Teiseks on grammatika õppimisel vaja arvestada keele loomulikku arengut, keskendudes igal tasemel sel etapil vajalikele, jõukohastele ja veaohtlikele teemadele. Ja kolmandaks – rohkem kui seletada, on vaja harjutada – suheldes ja lõbusalt.

„Sõnajalaõis“ ei ole lihtsalt toredate tegevuste kogumik. Õpikus on kindel süsteem ja ülesanded on järjestatud teadlikult, muutudes järk-järgult nõudlikumaks ning toetudes eespool läbitule. Õpikus ei keskenduta eksamitüüpi ülesannete drillile, kuid selle järgi õppides saab kindlasti ka hästi eksamiks valmistuda. Kinnitan oma kogemuse näitel: kui töötasin eesti keele kui teise keele õpetajana EBS-i gümnaasiumis, tegi minu väike õpperühm ühe aastaga suure edasimineku ja saavutas Eesti parima keskmise riigieksami tulemuse.

Kui oluline on mängustatud suhtlemises vigade parandamine?

Tänapäevased keeleomandamise seisukohad ütlevad, et keel ei koosne eraldi sõnadest ja grammatikareeglitest, vaid pigem keelekonstruktsioonidest ehk sõnade ja grammatika ühenditest, näiteks lähme koju või tahaksin öelda. Kui keeleõppija mingit konstruktsiooni sageli kuuleb, siis jääb see talle meelde ja ta hakkab seda kasutama. Seejärel hakkab ta analoogia põhjal samasuguseid konstruktsioone looma. Näiteks, kui talle on meelde jäänud lähme koju, võib ta öelda: lähme parku. Uuringud on näidanud, et alles siis, kui inimene on mingit konstruktsiooni ise piisavalt sageli kasutanud, muutub see täpsemaks ja stabiilsemaks. Ainult kirjalikud grammatikaharjutused ei aita siin palju kaasa.

„Sõnajalaõies“ on ka eri tüüpi harjutusi. Kui drillitakse mänguliselt mingit veaohtlikku konstruktsiooni, siis sel juhul tuleks vigu parandada. Sageli on need ülesanded nii koostatud, et õppijatel on endal õiged vormid, mille abil vastastikku üksteist kontrollida ja parandada. Kui parandada eri asju korraga ja segiläbi, tekitab see pigem segadust ja rääkimishirmu.

Suhtlusmängudes polegi üldjuhul vaja vigu parandada – see takistab mõtte edasiandmist ja rikub keelekasutusrõõmu. Õpetaja peab loomulikult rühma arengut jälgima, kavandama teemade seletamise ja harjutamise. Näiteks algajatele pole vaja liiga palju sihitise kasutamist õpetada, see ei ole neile jõukohane. Üldiselt on aga usk parandamise kasusse ülearu suur. Mina usun, et parandamine ei aita keeleoskuse arengule palju kaasa. Aitab keele sage kuulmine ja kasutamine.

Kuidas õpetaja peaks hindama paaris- ja rühmatööd või kas üldse peaks suhtlemist hindama?

Koolis kiputakse kõike liiga palju hindama. Õpilane ei pea iga liigutuse eest hinnet saama – see toobki kaasa hinnete pärast õppimise. Inimesed õpivad väljaspool kooli, näiteks kursustel ilma hinneteta vägagi tõhusalt. Et koolitraditsioon siiski hindeid nõuab, soovitaksin hinnata ka tunnis aktiivset kaasalöömist, vajalike ülesannete tegemist, loovust ja iseseisvust vmt. Teatud aja järel võiks aga teha arengut mõõtvaid teste, mille tulemused oleksid punktides või protsentides ja annaksid objektiivsemat tagasisidet kui hinded.

Eesti keele õpetaja, kes „Sõnajalaõie“ järgi õpetab, ütles, et ei saa enam õpilastele halbu hindeid panna, sest kõik töötavad kogu aeg kaasa, ka need, kes midagi teha ei tahtnud või ei suutnud. See on parim näide, kuidas kaasahaarava õpetamise puhul kaob vajadus hinnetega tööle sundida.

Olete soovitanud grammatikat õpetada olukordi mängides ja suheldes. Palun kommenteerige.

Jah, grammatikaoskus areneb ka suhtluses. Isegi grammatikamängud, mida on „Sõnajalaõies“, ei too kaasa grammatika tegelikku omandamist. Näiteks drillime sihitise kasutust pantomiimidega. Päris omandamine toimub siis, kui õpilased hakkavad eri tüüpi improülesannetes ise sihitise tüüpe teadlikumalt kasutama. Siis jõuab nendeni selle tegelik arusaam ja sügavam sisu. Grammatikat drillivad mängud aitavad omandamisele kaasa.

On ülioluline, et õppijaile oleks eesti keelt õppida mõnus ja lahe. Et eesti keele grammatikagi oleks neile sõber, mitte koll. Et nad ei peaks tundma end rumalate ja abitutena, kui ei suuda grammatikanähtusi kohe veatult omandada. Hea õpetamine on selline, mis muudab eesti keele õppijaile lihtsaks, loob tunde, et nad saavad kõigega hakkama, et nende räägitu on huvitav ja nendega tahetakse suhelda. Et eesti keele kursus annab palju positiivseid emotsioone ja tekitab hasarti seda kasutada.

Kas võiks sama õpik sobida ka täiskasvanud õppijatele?

Need meetodid sobivad hästi ka täiskasvanute õpetamiseks. Oleme koos Aleksei Raziniga töötanud välja eesti keele mängustatud B1-taseme suhtluskursuse, mida viin läbi neljandat aastat. See paneb inimesed rääkima ning annab rõõmu suhtlemisest.

Kas on tulemas järgmine osa?

Uus osa on retsensentide käes lugemisel. Tase on ikka B2.1, Metoodika on sama, kuid õpik on esimesest nõudlikum.

KOMMENTAAR

Erinev varasematest õpikutest

Monika Sooalu, Lasnamäe gümnaasiumi õpetaja:

Retsenseerides Mare Kitsniku uut õpikut „Sõnajalaõis“, tekkis kohe soov seda oma õpilastega katsetada, sest see erines oluliselt eelnevatest põhikooli- ja gümnaasiumiõpikutest oma loogilise ülesehituse, nüüdisaegse ja mitmekesise õppemetoodika poolest.

Olen õpiku katsetamisega jõudnud peaaegu lõpuni ning võin julgelt väita, et mitmekesised ülesanded keele osaoskuste – kuulamise, rääkimise, kirjutamise, lugemise – arendamiseks on pannud eri keeleoskustasemel õppijaid tunnis aktiivselt osalema, sest ülesanded on ehitatud üles metoodiliselt nii, et ka kehvema keeleoskusega õpilane saab hakkama. Tugevamatel õpilastel ei ole samuti igav, sest õppematerjal omandatakse üksteist toetavas keskkonnas.

Õpitud on tihedas koostöös, kirja- ja kõnekeel omandatud mänguliselt, minnes järk-järgult keerulisemaks. Häid tulemusi on andnud õpitu kordamine põnevaid ülesandeid tehes. Uudne on grammatika õppimine suuliste grammatikamängudega.

Eesti keele tunnis õpilasi jälgides on tunda, et sel viisil ei ole õppetöö muutunud õppijatele tüütuks, nad tunnevad end turvaliselt: julgevad vastata, teha vigu, on rõõmsad ja aktiivsed. Palju elevust on tekitanud improsõnavara ülesanded, mida ei ole varasemates õpikutes olnud.

Õppijate tagasiside on olnud väga positiivne: „Huvitav, sest see on naljakas!“, „Meeldib, et saan ise osaleda!“, „Vahva on olla teises rollis!“

Aktiivõppemeetodil põhinevaid ülesandetüüpe saab edukalt kasutada teistes põhikooli- ja gümnaasiumiastme aine- ja keeleõppetundides.