Tuleristsetest saadi väärt kogemus

27. märts 2020 Silja Aavik - Tuleristsetest saadi väärt kogemus kommenteerimine on välja lülitatud

Käesoleval õppeaastal tutvustame oma lugejatele, millest kirjutab põhjanaabrite õpetajate ajakiri Opettaja. Artiklid valib ja tõlgib Silja Aavik, kes on töötanud kakskümmend aastat õpetajana Helsingi eesti koolis. Valides püüab ta märgata teemasid, mis on päevakorral ka Eestimaa koolides. Ülevaated ilmuvad iga kuu viimases lehenumbris.


Tuleristsetest saadi väärt kogemus

Emakeeleõpetajad Maarit ja Päivi otsustasid üheks õppeaastaks oma töökohad ära vahetada: üks läks tööle algkooli ja teine keskastme (7.–9. kl) õpetajaks. Vaevatasuks saadi veelgi põhjalikumalt aru õppimise ja õpetamise järjepidevuse tähendusest. Õpetajate kogemusi vahendab Tiina Tikkanen.

Päivi oli selleks ajaks üle kümne aasta õpetanud soome keelt teise keelena väikestes algklassirühmades, kuid hing igatses õpetada soome kirjandust ja meediaoskusi. Ta uuris keskastme õppekava ja vaimustus oma tulevasest tööst sedavõrd, et valmistas õppematerjale ette ka suvepuhkuse ajal.

Kui algkoolilapsed on uue õppimisel alati elevil, siis keskastmes tuli õpilasi meelitada ja teha vigurit, et nad püsiksid aktiivsena tunniteema juures. Päivi kasutas keskastmes ka palju mängu elemente. Alguses olid õpilased teda kahtlevalt piielnud, et mida see tädi nüüd neilt tahab, kuid osalesid siiski viisakalt ja mõni õpilane ütles tunni lõpus isegi aitäh.

Vahetusaasta jooksul käis Päivi oma uute õpilastega mitmel korral raamatukogus ja seal toimunud õppetunnid innustasid mitmeid keskastme õpilasi raamatuid lugema ja esseesid kirjutama. Päivi hakkas mõistma võimalusi, mida emakeel kui õppeaine pakkuda suudab, aga ka seda, et kolmekümne õpilasega klassis pole seatud eesmärkideni jõuda lihtne.

Esimene poolaasta väsitas Päivit niivõrd, et jõulude paiku peeti koos vahetuskooli direktoriga nõu, kuidas seada kevadperioodiks reaalsemaid sihte. Päivi loobus ka tundide ülipõhjalikust ettevalmistamisest.

Vanale töökohale naasmine lõi Päivile väga koduse tunde. Ta oli aasta jooksul mõistnud, kui hea on töötada väikse klassiga. Päivi söandas endale tunnistada, et vahetusaasta tuleristsed tegid temast parema õpetaja.

Maaritil oli õpetajakogemust 20 aastat, kui ta sai uueks klassiks väikse õpperühma lastest, kel erinev kodukeel. Maarit õpetas vahetusaasta jooksul Hiinast, Poolast, Venemaalt ja Lõuna-Ameerikast pärit lapsi.

Väikeses klassis oli meeldiv töörahu, lapsed käisid sageli õpetajat kallistamas, suhtlemine oli palju elavam ja vahetum kui Maariti eelmises klassis. Sageli küsiti ka Päivi järele ja oodati tema tagasitulekut. Pikapeale harjuti. Maaritile meeldisid algkooli rõõmsad õpikud ja tagasi tulles tajus ta, kui järsult kaovad keskastme õpikutest mängulised elemendid. Maariti meelest on keskastme õpilased emotsionaalselt veel üsnagi lapselikud ja neilt pole oodata sügavaid tekstianalüüse.

Kõige olulisem ühine kogemus sellest vahetusaastast oli selgem teadmine, milliselt tasemelt õpilased soome keele õppimist alustavad ja millised oskused neil peaksid olema, kui nad algkoolist keskastmesse siirduvad. Kolleegides tekitas töökaaslaste julgustükk aukartust, imetlust ja huvi.


Tampere ülikooli emeriitprofessor Jorma Merikoski. Foto: Emilia Kangasluoma / Opettaja

Nõutavate oskuste tase langeb iga uue õppekavaga

Niimoodi arvab Tampere ülikooli emeriitprofessor Jorma Merikoski, kes on osalenud matemaatikaõpikute koostamise töörühmas alates 1970. aastast. Ta soovib oma neljakümne aasta jooksul tehtud tähelepanekuid jagada just sellest vaatenurgast, kuidas iga uus matemaatika õppekava on nõudmiste taset alandanud, kirjutab Anna-Sofia Nieminen.

Jorma Merikoski: „Minu esimene õpik ilmus 1974. aastal ja viimased digimaterjalid tegin gümnaasiumiastmele neli aastat tagasi. Kõik õpikud-töövihikud on valminud kollektiivselt. Kui 70- ja 80-ndatel pidasime tihedasti koosolekuid, siis viimase õppematerjali koostamise aegu suhtlesime meili teel ja kokku saime äärmiselt harva. Lust ja rõõm olid kokkusaamistelt kadunud ja asendunud kiire elutempo ning asjaliku tõsidusega.

Ka õppematerjalide sisu on jõuliselt muutunud. Õppekava põhimõtteid uuendatakse umbes kümne aasta tagant ja iga korraga on tehtud järeleandmisi matemaatikateadmistes nõutavas tasemes. Tänapäeva koolilapsed ei saaks 1970.–1980. aastate õpikutega enam hakkama, välja arvatud väike hulk kõige andekamaid.

Haridusametnikel on alati olnud mingi oma kinnisidee, mida õppematerjalide tegemisel pidi arvestama. 70-ndatel satuti hasarti nn uuest matemaatikast. Järgmisena asuti õhinal tegelema probleemülesannete ja mudeldamisega. Nüüd on ametnikud üliväga innustunud digiõppimisest.

Matemaatika õpetamisel algas digiteerimine juba 70-ndatel, kui hakati kasutama elektroonilisi kalkulaatoreid. On tõesti mõistlik, et tüütuid mehaanilisi arvutusi ei pea tegema käsitsi. Paraku on see viinud olukorda, et enam ei õpita isegi korratabelit pähe ja paljudel puudubki elementaarne peastarvutamise oskus!”

Silja Aaviku kommentaar: „Oma 20 aasta pikkuse töökogemuse põhjal Soome koolis võin ainult kinnitada J. Merikoski mõtteid. Iga uus matemaatika õppekomplekt, mida kool kasutusele võttis, oli pisut lihtsam kui eelnev õpik. Vähem oli harjutamiseks mõeldud ülesandeid ja tunniteema juurde mõeldud kodutööde maht oli tõesti väike. Samas teadsin, et ettepanekud uute õppekavade koostamiseks tulevad koolist, tegevõpetajatelt. Järeleandmiste tegemiseks oli eluline vajadus – õpilased ei saanud enam hakkama! Ja nii see järg-järguline allakäik toimubki. Igapäevases koolitöös on olukord olnud parem, sest õppekomplekti kuulub ka abiraamat õpetajatele, kus on piisaval hulgal eri raskusastmega töölehti nii nõrgematele kui ka nutikatele. Nii sai tunde läbi viia vahel isegi kolmes raskusastmes ja selline töökorraldus andis väga häid tulemusi.“


Opettaja ajakirjas on ka rubriik „Lugeja arvamus“.
Mõned nopped viimastest väljaannetest.

Diplomite odav väljamüük

Helsingi ülikooli endine kantsler Kari Raivio kirjutas Helsingi Sõnumites tähtsal teemal „Soome ülikoole vaevab keskpärasus“. Ta on üle hulga aja esimene, kes arutleb teadustööde taseme kõrval ka õpetamise kvaliteedi üle.

Soome kõrgkoolides on ühe õppejõu juhendada rohkem üliõpilasi kui mujal. Individuaalselt juhendada pole aega. Õpetamist suunatakse e-õppesse, hoolimata tudengite vastuseisust. Õppejõud peab läbi laskma ka nigelaid õppureid, kuna satub muidu ise raskustesse, sest ei produtseeri piisavalt ainepunkte. Olukord vaid halveneb, kuna õppekohti luuakse juurde, aga rahastust ei suurendata.

Kaks aastat tagasi võrreldi Soome ülikoolide arstiteaduskondade põhiõpet. Aruandest selgus, et pole ühtset arusaama sellest, mida Soome arst peaks ülikooli lõpetamisel oskama. Sama olukord ilmnes ka muudes valdkondades, millel puudub riiklik õppekava. Kõrgkoolidele antud õigus otsustada õppekavade sisu üle koos peamiselt kvantitatiivsetele mõõdikutele toetuva rahastusmudeliga võib kaasa tuua probleeme hariduse tasemes. Nii võibki juhtuda, et nõudmisi lihtsustatakse ja ainepunkte ning diplomeid saab „toota“ piisaval hulgal, et saavutada edu kõrgkoolide rahastuse nullsummamängus.

On äärmiselt vajalik riiklikult määratleda nõutav minimaalne oskuste tase ülikoolidiplomitele. See tagaks taseme ka juhul, kui kõrgkoolisisene kvaliteedikontroll ei toimi. Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui Soome diplomid satuksid akadeemilise odavmüügi tõttu naerualuseks, nagu 1980-ndatel räägiti halvustavalt Uppsala ökonomistidest.

Ulla Kaukola, rakenduskõrgkooli õpetaja

Tervitus mineviku jäänukilt

Ajalehtede arvamusrubriigis arutletakse õpetaja elukutse populaarsuse languse ja austuse vähenemise üle.

Minu meelest on olulisimad õpetaja elukutsega seotud mõisted kutsumus ja kogemus. Eriti tahan rõhutada kutsumust. Olen töötanud õpetajana 1983. aastast ja elanud üle nii paremaid kui ka halvemaid aegu. Rõõmu olen siiski rohkem tunda saanud.

Kui oma tööga alustasin, polnud keegi koolides arvutitest ja nutitelefonidest kuulnudki. Ma ei lubanud õpilastele kõiki võimalikke elamusi maa ja taeva vahel, aga sain tööga hakkama ja saan senini.

Aga mis siis praegu toimub? Me upume igapäevasesse teabetulva. Tahaksin olla kogu hingega oma töö juures, olla ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja, kuid ei! Pidevalt saabub uusi projekte, ka uusi koolitusi ja viise õpilastega arvestamiseks. Tänapäeval ei saa olla lihtsalt õpetaja, vaid pead pidevalt püüdma olla õpilaste ja nende vanemate meele järele.

Esindan koolielus ja õpetajate toas „kadunud maailma“, ja seda mitte ainult oma õppeaine, vaid ka õpetamismeetoditega. Õpilastele meeldivad nii mu kogemustest rikastatutud vanaaegne õpetamisstiil kui ka päris elu tundmine.

Usun, et tulevikus pole õpetajatest puudus. Tuleks vaid silmas pidada, et kutsumus oleks õpetaja elukutset valides esikohal. Tööd tehes lisanduvad kogemused, mis kunagi ei vanane. Mulle endale on oluline olla kõigele lisaks oma õpilastele nii autoriteet kui mingil määral ka väärikas „jäänuk“ minevikust.

Juha Javanainen, ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja, Tampere

Kui räägiks rohkem millestki heast?

Olen viimastel aastatel hakanud vähem lugema ajakirja Opettaja. Teisisõnu, pärast ajakirja lehitsemist panen selle ära vanapaberisse. Tegelikult mulle meeldib, et seda ajakirja välja antakse, ja tunnen ametiuhkust, kui Opettaja mulle postkasti saabub.

Aga ma ei taha pidevalt lugeda ebameeldivustest, mida ajakiri esile toob. Sama kordub pea kõigis koolielu aruteludes. Nendes tuuakse välja palju ebakõlasid, nt õpetajate palk on vilets, õppekavad on kehvad, digi on paha ja nähtusõpetus halb. Aga kas kõik ikka on nii halvasti? Võib-olla palk on tegelikult täitsa korralik, õppekava senistest parim, digi võib olla isegi lõbus ning nähtusõpetuselgi piisavalt häid külgi?!

Seega sooviksin lugeda ja teada saada, mis meil on hästi. Kui keskendume heale ja toimivale, saame ka ise kindlust juurde. Arvan, et tuues esile kiiduväärset, hakkavad murekohad tasapisi vähenema. Kahtlemata on ajakirjas tunnustavaid ning eluterveid sõnavõtte. Aitäh nende eest!

Edaspidiselt ootan, et juhtkirjades, följetonides ja seisukohavõttudes oleks sagedamini lugeda toetavatest kogemustest meie koolielu puudutavatel teemadel.

Anna Vehkala-Peltola, klassiõpetaja, Tampere