Uus aineühenduste koostöövõrgustik
28. veebruaril toimus riigikogu Jaan Tõnissoni saalis õpetajate aineühenduste töökoosolek, kus analüüsiti praegust hariduspoliitikat, hinnati haridusstrateegiat 2035 ja tehti edasisi plaane.
Töökoosoleku arutelust tuli üsna selgelt välja, et õpetajate aineühendused ei ole praeguse hariduspoliitikaga kuigi rahul. Näiteks märgiti, et erivajadustega last ei peaks õpetama tavakoolis. Samuti leiti, et põhikooli riiklik lõpueksam peab jääma. Lõpueksami asendamist tasemetööga, ammugi mitte elektroonilise tasemetööga ei peetud õigeks. Õpilase isiklike õpiradade kohta öeldi kriitiliselt, et liiga palju valikuid tekitab lapsel stressi. Õndsaks saab õppimise, mitte valikute läbi, kõlas üks lause.
Töökoosolekul küsitigi, miks on mindud hariduspoliitikas seda teed, mida õpetajad ei poolda. Miks ei ole kogemustega õpetajate arvamust küsitud? Või kui on küsitud, siis miks ei ole sellega arvestatud? Ja kui ei ole arvestatud, siis miks ei ole arvestamata jätmist põhjendatud? „Kui tahame õpetajate häält kuuldavamaks teha, siis peame poliitikutega kontakti hoidma, lähtudes hea kaasamise tavast ja ootustest heale valitsemisele,“ ütles riigikogus toimunud töökoosoleku korraldaja ning kõnejuht Madis Somelar.
Riigikogu kultuurikomisjoni liige Helle-Moonika Helme toetas õpetajate algatust riigikogu liikmetega koostööd teha. Ta märkis, et kultuurikomisjonis HTM-i inimestega kohtudes on jäänud mulje, et ministeerium mõistab õpetajate kaasamise vajadust, kuid aineühendusi kuulates tundub, et neid siiski ei kaasata. Kuskil toimub katkestus. „Leidke üles need poliitikud, kes mõistavad teid poole sõna pealt,“ kutsus Helme õpetajaid üles.
Värske kontakt riigikogu liikmetega on nüüd siis loodud. Aineühenduste töökoosolekul osalesid Liina Kersna (Reformierakond), Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa), Helle-Moonika Helme (EKRE). EKRE kultuuritoimkond oli koosolekul esindatud koguni viie inimesega.
Sisuliselt rääkisid õpetajad poliitikutele meie hariduselu tegelikest probleemidest ning riigikogu liikmed andsid õpetajatele ülevaate, missuguseid haridusküsimusi lähiajal riigikogus arutatakse ning keda kaasatakse. Koosolekul osalenud HTM-i hariduskorralduse osakonna peaekspert Aivi Jürgenson teavitas, et ka ministeeriumi tööplaan on täiesti avalik ja selle leiab HTM-i kodulehelt otsisõnaga „tööplaan“.
Koostöövõrgustiku plaanid
Niisiis tekkis 28. veebruaril õpetajate aineühenduste uus võrgustik. See on mitteametlik ühendus, mida MTÜ-na ega muul kujul ametlikult ei vormistata. Tehakse lihtsalt koostööd. Teadlikult välditi enda kohta määratlust „surverühm“ ja eelistati „huvirühma“, kasutati ka väljendit „vabatahtlik töö“. Lepiti kokku, et järgmine kord saab aineühenduste koostöövõrgustik kokku mais ja igal aastal kohtutakse kaks-kolm korda.
Käidi välja ka kaks konstruktiivset ideed. Esiteks on võrgustikul kavas hakata välja andma metoodilist haridusajakirja, mis ilmuks üheksa korda aastas ja mille iga numbri paneks kokku eri aineühendus. Teiseks on võrgustikul kavas korraldada eeloleval sügisel õpetajate kongress, mille teemaks on õpetajate järelkasv, täpsemini selle puudumine. Õpetajate järelkasvu probleem oligi sel koosolekul õpetajate üks suuremaid muresid, mille juurde korduvalt tagasi pöörduti.
Ent vaatame lähemalt, missuguseid konkreetseid muresid õpetajate aineühendused riigikogu töökoosolekul esile tõid ja kuidas neid selgitasid.
Ühtlase tasemega klass õpib paremini
Õpetajate üks suur mure – õpetajate järelkasvu järel – oli kaasav haridus. Leiti, et erivajadustega laps ei peaks õppima tavalises koolis. Väideti, et erivajadustega laps viib klassi aineteadmised alla, ühtlane klass saavutab paremaid tulemusi. Lisaks ei tunne erivajadustega laps end võimekamatega koos õppides hästi, sest tajub oma mahajäämust. Kui klassis on viis erivajadustega last, on õpetaja kohustatud tegelema selle viiega, aga mis saab ülejäänud 25-st, küsiti retooriliselt. Kinnitati, et kõige parem on lapsel õppida omasuguste hulgas ehk erikoolis. Viidati ka hollandi rehabilitatsioonispetsialistile Frits Wichersile, kes kirjutas Eesti Päevalehes (17.06.2019), et Holland peaks tegema erivajadustega laste õpetamisel U-pöörde.
Helle-Moonika Helme tunnustas aineühendusi, et nad julgevad erivajadustega laste probleemi nii selgelt esile tõsta. Varem pole seda julgetud. Helme lisas, et tavaklassis õppimine peaks olema erivajadustega lapse õigus, mitte kohustus. Ta küsis, kas õpetajad ei peaks peavoolule vastu seismiseks kaasava hariduse kohta veenvaid argumente koguma. Üks argument, mis koosolekul välja pakuti, oli spetsialistide nappus. Meil on erivajadustega lastega tegelevaid spetsialiste vähe ja igale koolile neid lihtsalt ei jätku. Ei ole vaja panna igasse klassis Aspergeri sündroomiga last, kui keegi teda seal aidata ei suuda.
Täielikku üksmeelt HEV-laste tagasi erikooli viimise osas siiski ei leitud. Näiteks õpetajate ühenduste koostöökoja esindaja Krista Saadoja märkis, et Eestis on vähe perekondi, kellel on võimalik lapsele sobivat erikooli otsides kuhugi mujale elama kolida.
Haridustöötajate liidu juhatuse esimees Reemo Voltri aga osutas, et tänapäeva lapsevanem tahab, et tema erivajadustega laps õpiks tavakoolis. Kui kool ei taha seda teha, on vaja muuta põhiseadust ehk lapsevanemalt tuleb võtta ära õigus oma lapsele ise kooli valida.
Ühtsed nõuded tekitavad lapsel kindlustunde
Individuaalsed õpirajad oli teine teema, mis õpetajatel vastakaid arvamusi tekitas. Prantsuse lütseumi kaasava hariduse koordinaator Liis Reier ütles, et kõigepealt peab laps õppima kuuletuma, sest valikuvõimalused tekitavad tal stressi. Koolis on vaja keskenduda sellele ühele, millest me kõik ühtmoodi aru saame, valikuvõimalused tulevad aastate jooksul, lisas ta.
Reier rõhutas, et ennekõike vajab HEV-laps turvatunnet, ja seda saab pakkuda tugiisik, keda laps usaldab. Üks ühele suhe on see, mis lapse arengut toetab, toonitas Reier. Paraku pakutakse tänases Eesti koolis erivajadustega lapsele turvatunde asemel logopeedi, psühholoogi, psühhiaatri, sotsiaalpedagoogi teenuseid. Tagajärjeks on lapse täiesti killustatud maailm.
Liis Reier lisas, et üks ühele suhe peaks lapsel olema kodus, kuid kuna riik perekondadele kohustusi anda ei saa, aga koolidele saab, peavad erivajadustega lastega tegelema koolid. Miks ei panusta riik pigem lastevanemate haridusse?
Eksam paneb lapse õppima
Töökoosolekut juhtinud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse seltsi juhatuse esimees ja Tallinna reaalkooli õppealajuhataja Madis Somelar pakkus, et 90% Eesti õpetajatest toetab ühtsete ülesannetega standardiseeritud põhikooli lõpueksamit, kuid üle õpetajate pea tehti poliitiline otsus see eksam siiski ära kaotada. Nüüd on jõutud kompromissini, et lõpueksam jääb, kuid eksamil saadud punkte kooli lõpetunnistuse väljaandmisel arvesse ei võeta – laps lõpetab põhikooli mistahes hinnetega. Küsiti, mis motiveerib õpilast pingutama, kui läbikukkumist pole karta. Leiti, et põhikooli lõpueksamil peab olema lävend ja see võiks olla 50 punkti 100-st. Kes saab vähem, see kooli ei lõpeta. Vastasel juhul ei ole eksamil mingit mõtet.
Aga mida teha nendega, kes eksamil läbi kukuvad? Seni on nad teinud mõne päeva pärast eksami uuesti ja saanud siis rahuldava või isegi hea hinde. Arvati, et sellised õpilased võiksid saada põhikooli lõputunnistuse oma vanemate avalduse alusel. Nii kinnitab lapsevanem üle, et ta on nõus sellega, et tema laps lõpetab kooli puudulike teadmistega.
Lõpueksami asendamisele elektrooniliste testidega oldi töökoosolekul kindlalt vastu. Esiteks märgiti, et elektrooniline test mõõdab suurel määral õpilase arvutioskust, mitte aine valdamist. Teiseks on need testid lihtsakoelised, sest koosnevad põhiliselt valikvastustega ülesannetest, mis analüüsioskust ei eelda.
Tegelikult ei saavutanud aineühendused ka põhikooli lõpueksamite küsimuses lõplikku üksmeelt. Näiteks selgus, et Eesti kõige suurem haridustöötajate organisatsioon EHL pooldas kompromissvarianti, mille puhul õpilased teevad põhikooli lõpueksami, kuid kooli lõpetamine saavutatud punktide arvust ei sõltu. Selgus ka, et mõned aineühendused on lõpueksami küsimuses erapooletud, kuna neil oli eksamite kaotamise pooldajaid ja vastaseid võrdselt. Sellest hoolimata küsis Madis Somelar töökoosolekult mandaati riiklike lõpueksamite edasiseks kaitsmiseks ja keegi polnud selle vastu. Somelar ütles muuhulgas, et vaja on õiguskantslerilt küsida, kas õigus õppida ei tähenda ühtlasi vastutust midagi ka teada.
Ajast maha jäänud arutelu?
Kohati tekkis küll tunne, et peetakse eilse päeva arutelu, sest erivajadustega laste tavaklassis õpetamise probleemid vaieldi esimest korda ja väga põhjalikult läbi juba paarkümmend aastat tagasi. Niisamuti vaieldi juba aastaid tagasi gümnaasiumi riigieksami ühepunktise lävendi teemal. Miks peab seda kõike siis uuesti läbi vaidlema? Vastus on lihtne: kuni mingi teema õpetajaid puudutab, seni on seda vaja arutada, selle üle vaielda ning lahendusi otsida.
Pakuti välja idee, et erivajadusega laste õpetamine peab toimuma erikoolis. Statistika näitab, et umbes 20-25% tavakooli lastest vajab ajutist või pidevat täiendavat tuge. Hmmm..
Tänane reaalsus on see, et tavakoolis õpib teiste seas ka erivajadusega lapsi. Vahest vähem mõtleme selle peale, et ka tavakooli õpetajate seas on erivajadusega inimesi. Kas sundkorras võiks ka nemad suunata erikooli õpetama? Kui laiemalt mõelda, on erivajadusega inimesi kindlasti palju ka lapsevanemate seas, kogukonnas, ühiskonnas. Ja muide, erivajadusega inimesi on ka riigikogu saadikute seas. Minu jaoks on see OK. Teen uue aineühenduste koostöövõrgustiku säravatele tähtedele ja riigiesindajatele ettepaneku- mõelge järgmisel kogunemisel ka oma hoiakute ja sõnumite laiema mõju peale.