Vihjeid koolielust 2: Igihaljas kooliuuendus

Pinge uuendajate ja traditsioonihoidjate vahel, nii koolis kui kogu ühiskonnas, on alati olnud. Kuigi paljudes Eesti koolides domineerib praegu traditsioon, on õppimise ja õpetamise uuenduslikud praktikad kasvamas.

Enamik kooliuuenduse sildi all üles kerkivaid teemasid pole praegu tekkinud, need on õppimis- ja õpetamissituatsioonile igiomased ja seetõttu ajatud. Olgu näiteks tasakaalu otsimine aineteadmiste ja üldpädevuste vahel. Seda on eri aegadel rõhutanud pea kõik pedagoogikakorüfeed, kohalikest ehk kõige kõvahäälsemalt Johannes Käis ja Heino Liimets, manades ainekesksust ning rõhutades inimese tervikliku arengu tähtsust. Nügimised teemal ainetark vs. tubli inimene on laual nii praegu kui ka tulevikus.

Samavõrra igihaljad on püüdlused leida klassiruumis tasakaalupunkte õppurile suunatud välise kontrolli ja tema sisemise aktiivsuse vahel, tänapäeva terminoloogias struktuuri pakkumise ja autonoomia võimaldamise vahel. Lugedes Johannes Käisi pea sajand tagasi kirjapandut, jääb mulje, et ta on selle maha kirjutanud 2014. aastal vastu võetud Eesti elukestva õppe strateegiast. Käis ütleb: „… on kindel tõsiasi, et ka tänapäeva koolis, iseäranis aga gümnaasiumides ei ole veel küllaldaselt isetegevust ja õpilased jäävad õppetundides suuremalt jaolt passiivseks. Koolis valitsevad vanast pedagoogikast pärinevad primitiivsed õppeviisid – õpetaja jutustus, ettenäitamine, küsimine-kostmine, raamatust õppimine jne. Uue pedagoogika saavutusi kas ei tunta või taheta vaevuda nende kasutamiseks koolitöös.“

Pika ajalooga on ka tehnoloogia sissetung klassiruumi. Kõigepealt õlilamp ja orel, siis elekter ja telefon, edasi kinoaparaat ja Juku arvutid. Entusiastid tervitasid, skeptikud rääkisid hirmujutte.

Elulähedus, autonoomiataotlus, koostöisus

Kool on kogu oma ajaloo vältel kohanenud nii ühiskonnamuutuste kui ka tehnilise edenemisega. Teemad on igihaljad, lahendused ajastuspetsiifilised. Toetudes 2016.–2019. aastatel läbi viidud kooliuurimustele (vt ÕpL 21.02), uurime järgnevalt paari viimasel ajal teemaks tõusnud muutuste valdkonda, tehes seda nii õpetaja kui õppuri pilgu läbi.

Kuivõrd traditsiooniline või uuenduslik on praegune Eesti kool? Arvestades meie koolimaastiku kirevust, on sellisele küsimusele kõikehaaravalt võimatu vastata. Kuna suurt pilti haarata ei saa, siis võtame vaatluse alla kolm konkreetset praktikat, mida traditsiooni-uuenduse debatt on puudutanud ning mille vajalikkuse ja otstarbekuse osas kooliinimeste arusaamad ja eelistused lahknevad.

• Esiteks – elulähedus (praktilisus) ehk küsimus sellest, mil määral tuleks õpitavat seostada igapäevaeluga, kui palju suunata õpilasi praktilisi probleeme lahendama jms.
• Teiseks – autonoomiatoetus (õpilaskesksus) ehk mil määral peaks õpetaja pakkuma õppuritele otsustusõigust ja vastutust, suunama üksteiselt õppima, iseseisvalt edasi uurima jms.
• Kolmandaks – koostöisus ehk mil määral peaksid õpetajad tiimina töötama, üksteise tunde külastama, koosõpetamist katsetama jms.

Kooliuurimustes palusime kolmanda kooliastme ja gümnaasiumiastme õpetajatel hinnata kirjeldatud kolme praktika kasutamise määra oma igapäevatöös. Sedasama palusime teha uurimuses osalenud koolide õpilastel, soovides teada, kuivõrd õpilased tajuvad õppetööd elulähedase ja autonoomiat toetavana ning millisena paistab neile õpetajate omavaheline koostöö.

Mõõtmine toimus nn õpikäsituse skaala abil, mis oli ühesugune nii õpilaste kui õpetajate jaoks. Joonisel on toodud õpetajate osakaal (%), kelle õpetamisviisi sai antud vastuste põhjal klassifitseerida elulähedase, autonoomiat toetava ja koostöisena. Lisaks õppurite osakaal, kes hindasid oma klassiruumi kogemust elulähedaseks ja õppuri autonoomiat toetavaks ning õpetajate tegevust koostöiseks.

Jooniselt saame välja lugeda kahte liiki vihjeid õpetajate õpetamispraktikate kohta ning ka selle kohta, kuidas õpilased neid praktikaid tajuvad.

Esiteks – oma õpetamisviisi pidas elulähedaseks ja õpilaskeskseks ligi pool õpetajatest ja koostöiseks ligi veerand. Viimane tulemus on üllatav. Et õpetajad üksteise tunde külastavad (see oli üks koostöisuse viiest indikaatorist), väitis 15% õpetajatest, ent seda oli tähele pannud vaid 5% õpilastest. Enamikus uuritud koolidest domineerib nn üksiku hundi mudel, kus iga õpetaja ajab oma asja, tiimipõhist tegutsemist on vähe. Ehk paistab siit üks Eesti kooli kasutamata ressurss.

Teiseks – kõigi kolme õpetamispraktika osas on õpetajate (enese)hinnangu ja õpilaste tajutu vahel suured käärid. Õpetajad hindavad oma õpetamisviisi oluliselt elulähedasemaks, õpilaskesksemaks ja koostöisemaks, kui see õpilastele välja paistab. Seletuseks võiks ehk olla õpilaste suuremad (mõnikord isegi ebareaalsed) ootused kogu kolmiku suhtes – õpilased „tahavad rohkem“, õpetaja arvab, et „piisab küll“.

Uurides vaatluse all olnud kolmiku – elulähedus, autonoomiataotlus, koostöisus – levikut koolide kaupa, ilmnes vaadeldud kolme praktika vastastikune sümpaatia. Koolides, kus on rohkem õpilaskesksust, on ka rohkem elulähedust ja koostöisust.

U-koolid ja T-koolid

Kooliuurimustes osalenud koolide hulgast saab välja noppida ja võrrelda kahte liiki koole. Ühelt poolt U-koolid ehk need, kus on eluläheduse, autonoomiatoetuse ja koostöisuse kolmik tugevalt esindatud. Teisalt saab esile tuua T-koolid, kus eluläheduse, autonoomia ja koostöisuse taotlus on suhteliselt madal.

Huvitav on see, et need kaks koolide rühma erinevad teineteisest ennekõike õppurite ja õpetajate enesetunde poolest. U-koolide õppuritel on oluliselt vähem koolistressi ning rohkem huvi ja innukust, õpetajatel vähem läbipõlemist ning rohkem oma igapäevatöö nautimist. Samale asjaolule, et õpilaste koolirõõm on suurem koolides, kus õpetajad ennast hästi tunnevad, osutas Kristi Rumma oma kooliuuringutele toetuvas artiklis (ÕpL, 13.04.2017).

Samas õpitulemuste osas U- ja T-koolide vahel olulisi erinevusi ei ilmnenud.

Klassiruumi praktika ehk see, kuidas toimub igapäevane õppimine ja õpetamine, on seotud õppurite koolitööst haaratuse ning õpetajate silmasäraga. Ei ole kosmoseteadus, aga oluline vihje siiski. Nii õpetajate läbipõlemine kui ka õppurite koolistress on siinmail laialt tajutud mured. Kui Käisi kirjeldatud „vanast pedagoogikast“ (senini kestev) eemaldumine võiks selle vastu rohtu pakkuda, tasub enesetundeteemalisi vihjeid tõsiselt võtta.

Vana pedagoogika

Vanast pedagoogikast eemalduda, aga kuhu? Ühtset ja selget lõppjaama ei ole, kooliuuenduslike initsiatiivide bukett on väga kirju. Siinkirjeldatud kolm praktikat – elulähedus, autonoomiatoetus ja koostöisus – on vaid näited väga paljudest võimalikest liikumissuundadest.

Otsimine ja katsetamine käib kogu maailmas, taustaks tahtmine kohandada õppimine ja õpetamine muutunud suhtemustritega ühiskonnas, digitehnoloogiliste tormidega, arengutega töömaailmas. Lisaks surve tasakaalustada õppuri iseseisvust vastutuse ja normi järgimisega ning ainetarkust pehmete oskustega. Sõnades ilus, praktikas tõeliselt karm väljakutse, oluliselt keerulisem kui kosmoseteadus.

Otsivad ja katsetavad ka Eesti õpetajad. Vastustes kooliuurimuste raames esitatud küsimusele „Mis on kõige olulisem muutus, mis peaks Eesti koolis lähiajal toimuma“ kerkis nii õpetajate kui eriti õpilaste tulevikusoovides esikohale seesama klassiruumi praktika, viis, kuidas igapäevane õppimine ja õpetamine toimub (vt selle kohta ka ÕpL 24.03.2017 ja ÕpL 10.05.2019). Kuigi praegu domineerivad Eesti koolimaastikul T-tüüpi koolid, on soov ja innukus U-suunas liikuda tuntav.

U-kool ei tähenda pelgalt uudse metoodika või didaktilise lähenemise kasutuselevõttu – see on muutunud koolikultuur. Selle uue kultuuri selgroog on kogu kooliperet otsimisele ja katsetamisele julgustav koolijuhtimine, millega kaasneb muutuste sihi ja tähenduse jagatud tajumine kooliperes. Tulemuseks on organisatsioonikultuur, kus õpetaja pole mutter masinas, vaid iseseisev otsija ja katsetaja, kelle tähelepanekuid ja seisukohti võetakse tõsiselt ning kes on veendunud oma toimetamiste maailmaparanduslikus mõttekuses ja asjakohasuses.

Kultuurimuutust ei saa koolile väljastpoolt peale suruda, see suur muutus peab koolist endast välja kasvama. Kooliuurimustest kostev sõnum ütleb nii: maailmas ringi jalutavast tuhandest uuenduslikust ideest jäävad koolis X püsima need, mille mõistlikkusest ja vajalikkusest kogu koolipere aru saab.

Hea kooliuuendus on rohujuure protsess, mitte tsentraalselt ohjatud ja kõigi suhtes sarnaselt rakendatud käsulaud. Väljastpoolt saab pakkuda ideid ja toetust, mitte muutusi läbi viia. Eesti autonoomselt toimetavate koolide „ökosüsteemis“ oleks väljastpoolt juhtimine lootusetu ettevõtmine.

Õpirada ja elurada

Koolide jagamine U- ja T-koolideks ei tähenda, et ühed on head ja teised halvad. Lihtsalt mõnel pool eksperimenteeritakse innukamalt, teisal on elu ettevaatlikum ja alalhoidlikum. Aeg näitab, milline mõtteviis osutub tulemuslikumaks, milline suudab õppuritele pakkuda mitte ainult individuaalsemaid õpiradu, vaid ka piisavat võimekust ja vastutust kogu oma eluraja kujundamisel.

Sisukas elurada ajuti napakaks kippuvas maailmas on tõsine väljakutse. PISA-protsessi eestvedaja Andreas Schleicheri sõnul saavad kool ja kogu haridussüsteem rajavalikut parimal viisil toetada, pakkudes „… õppijatele mõtestatud eesmärke ja võimekust neid saavutada, pakkudes oskusi selleks, et väärikalt kujundada iseenda elu ning panustada meie kõigi ühiste eesmärkide saavutamisse“.