Vihjeid koolielust 3: Maailmaparandajad, parim osa inimkonnast

Eestis pole õpetajaametiga midagi olemuslikult katki, toimub lihtsalt kohanemine muutunud oludega.

Eestis teenib õpetamisega leiba Viljandi linna jagu inimesi. Tegemist on meie ajaloo ühe väärikama ametiga, samas pole õpetamine elukutse ja eneseteostusena praegu kuigi populaarne. Kuidas õpetajatöö õpetajate enda silme läbi paistab? Kus on rõõmud ja kus pingekohad? Vaatame seda, toetudes Tallinna ülikooli 2019. aasta kooliuurimusele (osales 2195 õpetajat üle Eesti, vt ka ÕpL, 21.02.2020) ning 2018. aastal tehtud rahvusvahelisele õpetajauuringule TALIS, mis on OECD rahvusvaheline õppimise ja õpetamise uuring, kus muuhulgas analüüsitakse õpetajate tööd ja enesetunnet. TALIS-e 2018. aasta uuringus osalesid 31 riigi koolid ja õpetajad.

Distsipliin

Pool koolitunnist kulub laste käitumisprobleemide klaarimiseks, koolis käib ropendamine ja õpetajate mõnitamine, pärast Donaldi ema õelutsevat postitust on õpetajal vererõhk laes – sedalaadi sõnumid jõuavad meedia vahendusel regulaarselt meie pähe ja hinge. On need ülespuhutud üksikjuhtumid või Eesti kooli igapäev? Mida õpetajad ise koolis valitsevast õhustikust ning sealsest korrast või korralagedusest arvavad?

Distsipliinist koolitunnis on saanud rahvusvaheline mureteema, ega muidu oleks ka TALIS seda mõõtma hakanud. TALIS 2018 andmetel on distsipliiniga tõsisemaid probleeme ca viiendikul Eesti õpetajatest. Siiski pole pinged Eesti koolitunnis sedavõrd laialdased, et need õppetööd kõrvale suruksid. Kui TALIS-e uuringus osalenud riikides kulub keskmiselt 78% õppetunni ajast õppimisele (ülejäänud aeg läheb distsipliiniprobleemide lahendamisele ja korralduslike küsimustega tegelemisele), siis Eestis on „kasuliku ajakulutuse“ osakaal 85%. See on uuritud riikide hulgas üks kõrgemaid näitajaid, näiteks Prantsusmaal läheb igast koolitunnist lausa veerand õppetöövälisele toimetamisele.

Meie 2019. aasta kooliuuringu põhjal on distsipliinimurelikke õpetajaid Eestis mõnevõrra rohkem – eri viisil väljendas seda ca kolmandik osalenud õpetajatest. Seda, et korra hoidmine võtab talt palju aega ja energiat, väitis 27% uurimuses osalenud õpetajatest. Et distsiplineerimatud lapsed segavad tihti õppetööd, väitis veidi üle kolmandiku küsitletutest.

Kolmandik distsipliinimurelikke – on seda palju või vähe? Kuigi kaks kolmandikku õpetajatest saab suhete ja distsipliini ohjamisega hakkama, tähendab ka kolmandik tuhandeid stressis õpetajaid ning kümneid tuhandeid mõttetutele kemplemistele kulunud tunde. Probleem on olemas, sellest mööda vaadata oleks lapsik.

Distsipliinimurelikke õpetajaid „lokaliseerida“ polnud lihtne, sest neid on nii nooremate kui eakamate õpetajate hulgas, nii linna- kui maakoolides, suuremates ja väiksemates koolides. Kõige selgemini grupeerusid distsipliinimurelikud koolide kaupa – on koole, kus neid on üksikuid või pole üldse, samas ka koole, kus enamik õpetajatest on korra ja suhetega hädas. Distsipliinimurelikkus tundub johtuvat koolikultuurist. Töise ja üksteisest lugupidava käitumismustri kehtestamine on mõnes koolis paremini õnnestunud, teisal tuleb see kehvemini välja.

Kui jagame õpetajad distsipliinimurelikeks ja distsipliiniohjajateks – need, kelle jaoks distsipliin pole mureteema, kus klassiruumis toimuv on kindlates kätes –, siis erinevusi nende kahe rühma vahel illustreerib ülal olev joonis. Erinevused on märkimisväärsed. Distsipliinimurelike õpetajate aja- ja energiakulu on mitu korda suurem nagu ka valmisolek koolist lahkuda. Karta on, et avalikkuse ette jõudvad hirmujutud koolis toimuvast kirjeldavad just distsipliinimureliku kolmandiku üleelamisi.

Õpetajate poolt kooliuurimuse raames antud vastustest ilmnes veel üks pingeallikas – suhted lastevanematega. Lastevanemate sekkumine õpetajat ründaval või ka alandaval viisil pole õnneks väga levinud, kuid siiski vaikselt kasvav suundumus. Loodetavasti pakub TALIS oma järgmistes lainetes meile selles osas ka rahvusvahelist võrdluspilti.

Töö ja palk

Kooliuurimustes palusime õpetajatel kirja panna, mis nende arvates peaks Eesti koolis lähiaastatel kindlasti muutuma. Võrreldes 2016. ja 2019. aasta soove, on tugevas tõusutrendis töökoormusega seotud ettepanekud. Koormust hinnatakse ülemäära suureks, ühe õpetaja sõnul „õpetaja ei ole sidrun, mida võib lõputult pigistada ja pressida“ (vt ka ÕpL, 10.05.2019). Eesti õpetajate tundides mõõdetav töökoormus (kontakttunnid pluss tundide ettevalmistamine ja asjaajamine) on TALIS-e andmetel küll veidi kõrgem OECD riikide keskmisest, kuid mitte märkimisväärselt, see on suhteliselt sarnane näiteks Soome õpetajate koormusega. Lisades siia maailma ühe pikima koolivaheaja, peaks Eesti õpetajate summaarne töötundide arv aastas jääma siiski talutavatesse piiridesse.

Mitmetes vastustes seostub tajutud (üle)koormus HEV-õpilaste, aga ka teisest kultuurikontekstist pärit õpilaste tõttu lisanduvate tööülesannetega. Samas on TALIS-e andmetel HEV- või muukeelseid õpilasi klassis suhteliselt vähestel Eesti õpetajatel. HEV-klassidega – klassid, kus on vähemalt 10% HEV-õpilasi – töötab 14% Eesti õpetajatest. Paljudes riikides on see näitaja märksa kõrgem, Hollandis näiteks 46%, USA-s töötab selliste klassidega üle poole õpetajatest. Klassidega, kus on rohkem kui 10% muukeelsetest peredest pärit õpilasi, töötab vaid 13% Eesti õpetajatest. Paljude hariduslikus lemmikriigis Singapuris on selliseid õpetajaid 58%, lähedal asuvas Rootsis 41%. Arvestades meie ühiskondliku debati innukust teemal „HEV- ja muukeelsed õpilased tavaklassis“, tunduvad TALIS-e näitajad ülemäära madalad. See tasub üle kontrollida.

Palk on teema, mis õpetajaameti populaarsuse üle käivates aruteludes on pikka aega seisnud keskpunktis. Tundub, et viimastel aastatel on palgateema teravus veidi järele andnud. Meie 2019. aasta kooliuurimuses osalenud õpetajatest pidasid täpselt pooled saadavat töötasu tehtava töö mahtu arvestades õiglaseks. Samas pole tõusnud palgatase suutnud hakata lahendama Eesti kooli suuri probleeme – mehed kooli ja rohkem noori õpetajaid. Hambad ristis, aga lähiajal tuleb Eestis kätte saada Mehhiko ja Türgi õpetajate palgatase.

Distsipliinimuredest, karmist koormusest ja vaevaliselt suurenevast palgast hoolimata on enamik Eesti õpetajatest oma elu ja tööga rahul. 90%-le õpetajatest meeldib oma tööd teha ning õpetamine pakub neile rahuldust. 80% uurimuses osalenud õpetajatest usub, et nende töö muudab maailma paremaks, ning vaid 5% mõtleb õpetajaametist loobumisele. Koolielu pole meelakkumine, aga ega mett laku ka Eesti põllumehed, arstid ega politseinikud.

Maailmaparandajad

Tööotsad lühemaks ja pööratud karjäär, osaajaga töö ja ampsumajandus – need laiemad tööelu hoovused jõuavad paratamatult ka kooli. Neid noori, kes suunduvad kohe pärast bakalaureusekraadi omandamist õpetajakoolituse magistriõppesse, jääb vähemaks. Samas kasvab nende hulk, kellel kõrgharidus ja töökogemus mõnes muus valdkonnas juba olemas ning kes soovivad oma karjääri õpetajana jätkata. Meil on maailmaparandaja geenidega tipptegijad eri eluvaldkondadest, kelle keskealisse hinge on saabunud soov oma tarkust ja kogemust nooretele jagada. Osaajaga töötavate õpetajate arv kasvab, paljud käivad õpetamas mõne teise töö kõrvalt. Vaadates „Tagasi kooli“ ja asendusõpetajate programmi populaarsust, on see ilmselt üks tuleviku suundumusi. Pole võimatu, et lähikümnenditel astuvad õpetajate ametiühingusse ka esimesed robotid. Esimesed robotõpetajatega tehtud uuringud vihjavad, et mõne sihtrühma puhul (näit osa autismispektriga lastest) on robotil suhtluspartnerina inimese ees isegi eeliseid.

Stress

Meie koolielu üks kõige kuumemaid kartuleid tundub praegu olevat õpetaja-õpilase-lapsevanema suhetes perioodiliselt tekkivad konfliktipuntrad, mis söövad ära nii osapoolte närvid kui ka õpetamiseks ettenähtud aja. Kolmandik distsipliinistressis õpetajaid on maailma parima kooli jaoks liiga palju. Suure tõenäosusega tuleb just siit otsida põhjuseid, miks õpetajatöö maine pole jõudnud tõusta samale kõrgusele, kui on Eesti õpetajate töö tulemused.

Õppimise ja õpetamisega seotud stressipuntrad tahavad lahendamist. Üksinda ja omaette on õpetajal nendega raske toime tulla. Parim kaitsevall agressiivsete õpilaste ja ninakate lastevanemate vastu on koolikultuur. Kindel ja kõigini jõudnud teadmine, et siin majas öeldakse üksteisele tere, süüakse noa ja kahvliga ning koheldakse võrdse väärikusega nii hallipäist torumeest kui ka ratastooliga liikuvat kolmanda klassi juntsut. Kindel teadmine, et lame kõnepruuk ja rusikaõigus koolis kaubaks ei lähe, ka siis, kui kodus ja tänaval ollakse mõlemaga harjunud. Paljud Eesti koolid on suutnud positiivse suhtemustri oma majas normiks muuta. Eneseväljendamist ropendamise, kiusamise ja kaklemise kaudu käsitatakse seal kahetsusväärse puudena (mida see ju ongi!), aidates rusikakangelastel sellest sõbraliku, aga kindla survega vabaneda.

Koolid, kes sellise kultuuri suunas alles liiguvad, vajavad nii abi kui ka omapoolset pingutamist. Koolisisese pingutuse algpunkt paikneb koolijuhi kabinetis. Eestis istub selles kabinetis arenenud maade kõige pikema juhistaažiga (TALIS-e andmetel keskmiselt 14 aastat!) direktor. Kultuurinihkeks vajalikku kogemust peaks kabinetis jätkuma.

Tegelikult pole Eestis õpetajaametiga midagi olemuslikult katki, lihtsalt kohanetakse muutunud oludega. Endiselt on õpetamine üks kõige rohkem eneseteostust ja tegemisrõõmu pakkuvaid ameteid üldse. Kõige tõhusam maailmaparandamine käib jätkuvalt klassiruumi kaudu. Maailmaparandajad, parim osa inimkonnast, on kooli teretulnud.