Vilde väärib uut avastamist

Tänasel teatripäeval on põhjust rääkida Eesti moodsa proosa ja näitekirjanduse alusepanijast Eduard Vildest (1865–1933), kelle sünnist möödus 4. märtsil 155 aastat. Vilde on jätnud meie kirjandus- ja kultuurilukku sügava jälje: teda võib pidada Eesti esimeseks ajaloo-, krimi-, nalja-, reisi- ja romaanikirjanikuks, samuti teatri- ja kirjanduskriitika alusepanijaks, kelle looming on kõnekas ka tänapäeval.

Eduard Vilde muuseumi juhtivkuraator Kadi Kesküla, kui hästi praegusel ajal Eduard Vilde loomingut tuntakse?

Arvan, et tuntakse liiga vähe. Muuseumi tööle tulles oli minu jaoks üllatus, kui alahinnatud ja vähe väärtustatud on olnud Vilde looming juba aastaid. Vilde oli ju äärmiselt mitmekülgne, laia haardega ja viljakas kirjanik, kelle sulest on ilmunud romaane, näidendeid, jutustusi, reisikirju, nalja- ja põnevusjutte, artikleid. Lisaks oli ta ajakirjanik, kes töötas pea kõigi tolleaegsete ajalehtede toimetustes, põnev keeleuuendaja, Eesti esimene suursaadik ja diplomaat, arvamusliider. Vilde põhjendamatul kõrvalejäetusel on oma põhjus, nimelt jäi talle Nõukogude ajal külge kriitilise realismi tempel ning koolisüsteemis käsitleti teda väga ühekülgselt. Sellega tehti Vildele kui loojale tohutu karuteene ning sellest kuvandist tahakski välja murda. Juubeliaasta annab võimaluse Vilde elust ja loomingust rohkem rääkida.

Mida ütlete neile, kes leiavad, et Vilde looming on igav ja aegunud?

Ma ei ole sellega üldse nõus. Täpselt vastupidi, Vilde on väga tänapäevane autor, keda täiesti vabalt võiks praegustele noortele tutvustada kui hipster-Vildet. Kui lugeda tema artikleid, kirju ja arvamusavaldusi, mõjuvad need praeguses ajas äärmiselt värskelt ja ajakohaselt. Vilde tõi kirjandusse sellised sotsiaalsed teemad nagu ühiskondlik ebavõrdsus, naiste õigused, linnastumine, moraaliprobleemid. Ta käsitles oma aja kohta julgelt erootilisi teemasid ja naise kehaga seotut, oli võrdõiguslikkuse ja vähemuste eest seisja. Vilde julges sekkuda ja öelda, vajadusel ka terav olla, teades, et tema väljaütlemised ei pruugi paljudele meeldida. Tema julgus ja haare on imetlusväärne.

Lisaks oli tema enda elu niivõrd värvikas, mitmekesine ja huvitav, et väärib lausa seiklusfilmi. Vilde reisis palju ja veetiski paarkümmend aastat oma elust välismaal. 1905. aastal tuli tal sotsiaaldemokraatlike vaadete tõttu kümneks aastaks pagulusse minna. Hiljem oli ta Eesti suursaadik Kopenhaagenis ja Berliinis. Vilde oli esimene avalikkusele tuntud inimene Eestis, kes astus oma armastatu Linda Jürmanniga vabaabiellu. Vilde kaasaegsed on meenutanud teda kui teravmeelset ja hea huumorimeelega suhtlejat, kes oli alati seltskonda oodatud. Vilde oli džentelmen, kes oskas igas olukorras galantseks jääda, ta oli oma aja kohta trendikas, hoolitses enda välimuse eest ning tema jaoks oli tähtis šikk välja näha.

Vilde on üks neist kirjanikest, kellel on oma muuseum.

Jah, Eesti riik otsustas Vildele tema kirjandusliku ja diplomaatilise tegevuse eest kinkida 60. juubelisünnipäevaks maja. Seda maja otsiti mitu aastat, kuni lõpuks leiti Kadrioru lossikompleksi kuuluvas kastellaanimajas kuuetoaline korter, kuhu kirjanik koos abikaasa ja ämmaga 1927. aastal kolis. Selles korteris elas kirjanik oma elu viimased kuus aastat, redigeeris ja toimetas seal oma „Kogutud teoseid“, kirjutas novellikogumiku „Casanova jätab jumalaga“ ning alustas romaani „Rahva sulased“, mis jäi lõpetamata.

Kui Vilde 1933. aastal suri, pidi Linda Vilde korterist välja kolima, kuid 1946. aastal, kui Vilde muuseum avati, oli ta selle sisustamisel suureks abiks ning kinkis muuseumile palju Vilde isiklikke esemeid ja mööblit. Korteri 1920. aastate autentne interjöör annab hea ettekujutuse, kuidas kirjanik elas ja töötas ning milline oli elu esimese Eesti Vabariigi ajal.

Kuidas muuseumil on kavas Vilde 155. sünniaastapäeva tähistada?

Mõtteid on palju ja me tähistame seda läbi kogu aasta. Juba aasta alguses sündis kirjanikumuuseumide ühine filmiprojekt „Staarese“, mis tõstab igas muuseumis fookusesse ühe kirjanikku iseloomustava eseme, millega on seotud oma lugu. Vilde puhul on see ese punane sokk, mis on ka muuseumis eksponeeritud.

Vilde õiget sünnipäeva 4. märtsil tähistasime tema lemmikveini esitlusega. Vilde jõi nimelt ainult üht veini, veinitootja Luscher & Matieseni portveini nr 24, mis õnnestus tema tähtpäevaks välja tuua.

Aprilli lõpuni saab Tammsaare pargis näha mahukat välinäitust Eduard Vildest, kus on väljas tema eluloolisi fakte, tsitaate ja arhiivifotosid.

Üks tore ja kauaoodatud projekt on seotud teatriga. Nimelt kirjutas ja lavastas Urmas Vadi Eesti Draamateatri näitlejatega Vilde elu ja loomingu põhjal näidendi „Millest tekivad triibud?“, mida hakataksegi mängima Vilde muuseumis. Esietendus, mis oli kavandatud emakeelepäevaks, 14. märtsiks, on praeguse eriolukorra tõttu edasi lükatud. Samuti lükkub edasi kastellaanimaja teise korruse kunstigaleriisse kavandatud Eesti maalikunstnike liidu näitus „Park sinu südames“.

Enne suve peaks kirjanike majas toimuma Vilde 155. sünniaastapäevale pühendatud konverents „Seks ja linn. Vaateid Eduard Vilde loomingule“, kus püüame avada Vilde mitmekülgset loomingut ja arutleda selle üle, millised aspektid tema loomingust tänapäeva lugejat kõnetavad.

Sügisel tahame alustada muuseumis renoveerimistöödega, uuendada väljapanekut ja tulla välja uue majaraamatuga. Aasta lõpus on tulemas kogu maja hõlmav näitus Linda Vildest, mille paneb kokku kunstnik Liina Siib. Linda Vilde oli andekas, silmapaistev, nüüdisaegsete vaadetega naine, kellel oli Eduard Vilde elus ja loomingus oluline roll, kuid keda on kahetsusväärselt vähe uuritud ja tutvustatud. Et augustis on Linda Vilde 140. sünniaastapäev, soovime selle lünga täita.

Kas ootate kõiki ka Vilde muuseumi?

Kindlasti. Loodan väga, et praegune üleilmne ärev eriolukord mõne aja pärast siiski võimalikult valutult möödub ja ehk on pärast ärevaid aegu just õige aeg tulla meie ajastuhõngulisse muuseumi, mis on ju igasuguseid aegu üle elanud. Kõige parem ongi kirjanikku ja tema loomingut tutvustada keskkonnas, kus ta elas ja töötas: näha tema kirjutuslauda, sulepead ja tindipotti, joonlauda, mida ta järjehoidjana kasutas, ja teisi talle kuulunud esemeid. Soovitan õpetajatel enne aprilli lõppu ära käia Tammsaare pargis näitusel, et siis, kui kool jälle pihta hakkab, tulla õpilastega muuseumi kirjandustundi läbi viima. Meil on eri vanuseastmetele terve hulk toredaid ja mängulisi muuseumiprogramme, mis püüavad Vildet kui värvikat inimest ja loojat ka värvikalt tutvustada. Muuseum ootab õpetajaid ka ilma õpilasteta inspiratsiooni saama ja töörutiinist välja tulema. Sügisel, kui muuseum on terake uuenenud, oleme mõelnud kutsuda õpetajad meile külla, et tutvustada Vilde tegemisi ja loomingut just tänapäevases võtmes, et teda meie koolikirjandusse rohkem ja värskemalt tagasi tuua ning panna õpilased uuesti Vilde loomingut avastama. Vilde väärib seda.

Milliseid Vilde teoseid kirjandustundides käsitletakse?

Kirjandusõpetajaid küsitledes selgus, et kõige rohkem käsitlevad õpetajad Vilde teostest romaani „Mäeküla piimamees“ (1916), komöödiat „Pisuhänd“(1913) ning jutustusi „Musta mantliga mees“(1886) ja „Minu esimesed triibulised“(1902). Üsna palju loetakse ka romaani „Külmale maale“(1896).

Seevastu „Mahtra sõda“(1902), mida on peetud Vilde üheks peateoseks, ei kõneta õpetajate arvates enam tänapäeva õpilasi, mistõttu paljud piirduvad katkendiga õpikust. On ka neid õpetajaid, kes Vilde teoseid lugeda ei anna, tuues põhjuseks õpilaste aja- ja huvipuuduse ning vähenenud kirjandustundide arvu.

Anu Kušvid, Tallinna saksa gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Mina käsitlesin hiljuti 11. klassis psühholoogilise realismi näitena „Mäeküla piimameest“. Olen seda romaani alati võtnud, nii Nõukogude ajal kui ka praegu. Selle romaani põhjal on hästi näha, kuidas väärtused ajas muutuvad. Kui aastakümneid tagasi oli klassi kõigil tüdrukutel Mari saatusest kahju, siis praegu küsib nii mõnigi, mis seal halba on, et Mari mõisahärra juures käis, ja leiab, et parema järje peale saamise nimel võib moraalsetele tõekspidamistele ka läbi sõrmede vaadata. Vaatame alati ka Leida Laiuse 1965. aastal romaani põhjal tehtud filmi, mis on kuldaväärt materjal ja aitab tolleaegset elu visualiseerida. Ilma selleta oleks tänapäeva õpilastel üsna raske ennast sellesse aega sisse mõelda.

Üheksanda klassiga loeme romaani „Külmale maale“, mille põhjal saab arutleda vaesuse ja ausaks jäämise teemal. See raamat lummab õpilasi, sest Väljaotsa Jaan on romaanis nendega umbes ühevanune, aga peab juba peret toitma ja suurte muredega silmitsi seisma. Vilde näidenditest olen ikka püüdnud käsitleda „Pisuhända“, aga eelmisel aastal ei jäänud selleks kahjuks aega.

Vilde puhul rõhutan eriti just tema varasemate teostega seoses õpilastele alati, et Vilde oli autor, kes õpetas eesti rahva lugema. Kui isa linnast laadalt tulles perele valget timpsaia kaasa tõi, küsisid kodused kohe, kas ta mõne härra Vilde raamatu ka ostis. Vilde ise hiljem küll natuke häbenes oma algusperioodi teoseid, aga maainimesed lugesid neid seikluslikke lugusid põnevusega ja nii tekkis lugemisharjumus.

Et Vilde tänapäeva last kõnetaks, tuleb õpetajal teha eeltööd ning rääkida nii autorist endast kui ka elust esimese Eesti Vabariigi ajal. Palju olenebki sellest, kui palju õpetaja tahab ja oskab tausta avada ning huvitavaid seoseid luua.

Kuna meie kool käib tihti Saksamaal, osutame alati ka sellele, et Eesti saatkond Berliinis tegutseb praeguseni samas majas, mille seal diplomaadina töötanud Vilde kunagi välja valis.

Jaan Õispuu, Tallinna Õismäe gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

2015. aastal, kui oli Vilde 150. sünniaastapäev, pühendasime koolis talle terve emakeelenädala, teemaks oli „Tossutäkk ja triibulised ehk Igaühele midagi“. Et Vildet iseloomustab huvitav sõnakasutus, toimus kirjaniku sõnavara tundmise peale nutiviktoriin ja kuna Vilde oli ka suur rändaja, pidid õpilased kontuurkaardil ära märkima punktid, kus ta Euroopas ära käis.

Õpetan peamiselt gümnaasiumiklassides, aga sel aastal esmakordselt ka kahes kaheksandas klassis. Kaheksandikega käsitlesime krimikirjanduse teema juures Vilde „Musta mantliga meest“. „Pisuhända“ loevad meie kooli õpilased samuti, iga õpetaja ise otsustab, mis klassis ta seda võtab. Gümnaasiumiga on kavas Vilde elu ja loomingu käsitlus ning tervikteosena „Mäeküla piimamees“. Näitan alati ka filmi, mis on romaanile küllalt lähedane. Teoses on probleeme, mis on ka praegusel ajal aktuaalsed. Näiteks naiste koht ühiskonnas. Arne Merilai on „Mäeküla piimameest“ nimetanud meie esimeseks erootiliseks romaaniks, raskusi selle käsitlemine ei valmista. Oleme katkendeid lugenud ka Vilde ajaloolistest romaanidest. „Külmale maale“ on teos, mida annab siduda aususe ja vaesuse teemaga, „Mahtra sõda“ aga jääb praegustele õpilastele kaugeks.

Minul endal tekkis kooliajal Vilde loomingu vastu huvi just „Musta mantliga meest“ lugedes. Põhikooli viimases klassis lugesin läbi Vilde „Kogutud teoste“ kõik 33 köidet ning tundsin, et sain üledoosi, ilmselt ei olnud kõigi raamatute lugemiseks veel õige aeg. Olen ka õpilastele öelnud, et iga teost tuleb lugeda õigel ajal.

Vildet saaks rohkem käsitleda, kui oleks rohkem kirjandustunde. Põhikoolis on kõigil koolidel kaks kirjanduse tundi nädalas, gümnaasiumiosas saab kool ise otsustada. Ametlikult on gümnaasiumis viis kirjanduskursust, aga meie kool on kultuuri ja keelte suuna õpilastele lisanud 11. ja 12. klassis kummaski ühe kirjanduse kursuse, kokku kaks kirjanduse kursust lisaks. Ühe neist saabki eesti kirjandusele pühendada, kusjuures alati käsitleme ka Vildet.