Noor õpetaja leidis Mooste mõisakoolist salapärase hygge
Mooste mõisakooli õpetajad läbisid talvel HITSA loodud „DigiKiirendi“ programmi. Riik tunnustas kooli ja õpetajad said väga heal tasemel koolituse, mille peale ongi nüüd kogu kaugõpetamine üles ehitatud. „Sellega läks meil tõesti hästi,“ ütleb inglise keele õpetaja Hardi Rosumovski. „Aga ega kaugõpe nüüd veel valmis ole. Asi alles hakkab pihta. Kogu aeg õpin juurde. Iga nädal on õppetunde täis nii mulle kui lastele.“
Õigupoolest on tihedalt õppetunde täis olnud ka karantiinieelne aeg – algas ju Hardi Rosumovski õpetajatee augusti lõpus, kui ta programmi „Noored kooli“ saadikuna Mooste mõisakooli saabus.
„On olnud õnne ja õnnestumisi, raskusi ja pettumusi. Ootamatuid ootamatusi ja kindla peale minekuid,“ mõtiskleb Rosumovski. „Vahel on aeg veninud ja vahel läinud hoopis kiiresti. Üldiselt olen teinud roppu moodi tööd. Mitte ainult klassis, vaid ka endaga. Sellist asja nagu muhe vaba aeg on olnud mõne nädala tagant, aga üldiselt ei ole ettevõetud ülesanne kerge. Eks sellepärast saigi õpetajaamet valitud. Puhkust ei ole olnud.“
Nii Tallinna kui ka Edinburghi ülikoolis sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiat õppinud Hardi Rosumovski on oma haridusteel ikka ainult ülespoole liikunud. Nüüd on olnud tükk tööd, et sealt allapoole tagasi tulla, eriti töös kõige noorematega.
„Minu õpetamise ja kasvatamise stiil on pigem iseseisvusest lähtuv,“ ütleb Rosumovski. „Eks nüüd distantsilt õpetades hakkab alles koitma, kui abitud on lapsed, ka eestikeelsete tekstide lugemisel. Ei piisa info etteandmisest ‒ see tuleb teha neile kohaseks.“
Rosumovski annab inglise keelt kokku 65 õpilasele. 65 indiviidi tähendab ka 65 erinevat suhtumist. Tore oleks õpetajal öelda, et kõik tahavad õppida. Õpilase suhtumine õppimisse määrab tema õpiedukuse ka inglise keeles. Paraku on neid, kes väga tahavad just inglise keelt õppida, siiski väiksem osa.
Liigne rangus ei tule kasuks
„Motivatsioon ja sundimine on koolis keeruline teema,“ arutleb Hardi Rosumovski. „Kestvat motivatsiooni ei saa kuidagi väliselt tekitada, see tuleb inimese seest. Kui laps ei tule õpetaja mänguga kaasa, on kusagil mingi kala sees. Milline laps ei armastaks mängida! Kui ta kaasa ei tule, on tihtilugu tegemist suhtumuslike, psühholoogiliste, arenguliste või kasvatuslike probleemidega. Selliste keeruliste probleemide puhul võib väga ranget joont hoidev õpetaja rohkem liiga kui kasu teha. Eriti kui õpetaja on ereroheline ja algaja nagu mina! Pigem üritan lepitada olukordi ja hoida mõistlikke suhteid. Muuks pole tunnis väga palju aega ega ka pädevust.“
Rosumovski valik langes inglise keele õpetamise kasuks seepärast, et see keel on temaga kaasas käinud terve elu. Esimesed inglise keele kursused läbis ta juba lasteaias ja ka Tallinna ülikoolis õppides oli enamik aineid ja erialakirjandust inglise keeles. Nii suutis ta oma täiusliku keeleoskusega Edinburghiski muljet avaldada. Teisi kultuure õppinuna tunneb Rosumovski, et inglise keel on ideaalne õppeaine, millega tutvustada noortele laiemat maailma.
Pärast Suurbritannias tudeerimist liikus Rosumovski mõneks kuuks veel Belgiasse. Miks naasis maailmarändur aga Eestisse ja valis just väikese maakoha järgmiseks elu- ja tööetapiks?
„Eestisse tagasi tulemine on alati olnud osa plaanist välismaale minnes,“ vastab Hardi Rosumovski. „Usun sellesse, et kõik vajalik on siin juba olemas. Välismaal on huvitav käia kogemusi omandamas ning silmaringi laiendamas. Kui üldse väljaspool omade ringi ei käi, jääb maailm ikka väga kummaliseks kohaks. Eriti tänapäeval, kui välismaised mõjutused on kultuuris ja meedias tugevalt esindatud. Alati lähen selleks, et tulla tagasi.“
Linnaelu pole õnne toonud
Rosumovski on elanud kuusteist aastat Tallinnas, kuid sündinud ja lapsepõlve veetnud Põlvas ja alati pidanud Põlvat südamelähedaseks ja lapsepõlvekoduks. Ja nüüd saabki ta seal uuesti elada.
Mooste mõisakooli kasuks langes valik kohe pärast esimest külastust.
„Valisin Mooste selle tunde pärast, mis seal tekkis. Skandinaavlastel on selline kontseptsioon nagu hygge. Mingi sügavam äratundmine ja rahu. Tundsin, et selline muutus ootab mind siin ees. Ideaalne keskkond oma väiksuse, südamlikkuse ja inimlikkusega! Isiklikkus ja teatav süütus, mida suuremates kohtades aja tikutulega taga.“
Milline on erinevus suurlinna ja maaelu vahel, kas midagi on ka ühist?
Hardi Rosumovski: „Elu suurlinnas on ikkagi elu sõprade ja lähedastega, nagu maalgi. Erinevus on selles, kui tihti näed lähedasi ja mis tingimustes. Ma olen linnatänavatest alati mõelnud kui ülima vabaduse ja võõranduse nähtustest. Tänav on mõeldud läbimiseks, mitte olemiseks. Paigalseisja jääb ette. Kondaja on tüütu. Linnad ei suuda paigal olla, sest siis nad sureks. Paari päevaga. See kõik mõjutab ja kujundab tasa neid elutuid keskkondi, kus inimesed liiguvad, ja lõpuks ka neid inimesi kes seal siis elavad. Tõenäoliselt on mul linnadest liiga pessimistlik arusaam, aga seal elamine pole mulle õnne toonud.“
Rosumovski tunneb, et on Moostes töötatud kuude jooksul oma kolleegidega väga lähedaseks saanud. Mõisakooli kollektiiv on teda kogu aeg hoidnud ning kohelnud naeratuse, hea sõna ja soojusega.
Õpetajaks kujunemise teel on suur abi „Noored kooli“ lennukaaslastest, kellega Rosumovski selle hulljulge õpetajaks saamise programmi ette võttis.
„Nad toetavad kõiges,“ ütleb noor õpetaja.
Kas on tulnud kogeda ka väsimust ja läbipõlemisohtu nagu paljud algajad õpetajad?
„Kindlasti! Aga mitte nii kõvasti kui varem oma elu jooksul,“ nendib Rosumovski. „Olen korra varem läbi põlenud. Nüüd olen kõvasti ettevaatlikum ja oskan end hoida. Vahel tundub isekas anda endast vähem kui 110% või teha miinimum ülesandeist, mida antakse ülikoolis. Kuid eks läbi raskuste õpimegi.“
Üleväsimusest on päästnud ka oma keha eest hoolitsemine. Enne isolatsiooniaega käis Rosumovski nädalas vähemalt üheksa korda trennis.
Ta mõtiskleb vahel oma õpilaste üle ja kujutab ette, mis neist tulevikus saab või kuidas neljandikud kunagi üheksanda klassi lõpetavad ja kas ta ka veel siis Moostes on. Praegu ei näe Rosumovski veel end Mooste mõisakoolist järgmisel kevadel lahkumas pärast „kohustuslikku“ „Noored kooli“ programmi.
„Järgmisel kevadel on loodetavasti COVID-19 ravim olemas ning saab juba reisidagi!“ unistab reisisellist õpetaja.
Hardi Rosumovski CV
Sündinud 8. oktoobril 1993 Põlva sünnitusmajas
Hariduskäik
- 2001‒2013 Tallinna tehnikagümnaasium
- 2013‒2017 Tallina ülikool, sotsiaal- ja kultuurantropoloogia
- 2014‒2015 Edinburghi ülikool, sotsiaalantropoloogia
Töökogemus
- Alates 2019 august – Mooste mõisakool, õpetaja
- Varem töötanud klienditeenindajana, kassapidajana, müügitoena, baristana, abitõlkijana, laotöölisena, tooteesitlejana. Osalenud vabatahtlikuna festivalide korraldamisel.
ARVAMUS
Ave Kikas, Mooste mõisakooli direktor:
Hardi tuli sügisel kooli ja tõi endaga kaasa justkui värsket õhku.
Ta oli väga suhtlemisaldis ja sõbralik ning sai palju nii õpilaste, õpetajate kui ka ajakirjanduse tähelepanu, sest noor mees koolis pole tänapäeval väga tavaline.
Minule tegi heameelt näha, et Hardi rääkis oma tundides õpilastele, kuidas tema oma elus sihte seab ja milliseid põhimõtteid oluliseks peab. Mulle tundub, et tema võimalus õpilaste elusid ja arengut mõjutada on palju suurem kui lihtsalt inglise keele õpetamine, sest tunnis saabki tegeleda ka iga päev ette tulevate päevakajaliste teemadega ning õpilaste jaoks oluliste küsimustega. Lihtsalt inglise keeles ja ise eeskujuks olles.
Esimene aasta nõuab kõikidelt alustavatelt õpetajatelt palju energiat ja on raskem kui kõik järgmised. Seetõttu on hea näha, et Hardil on aeg planeeritud ja ta peab endale seatud eesmärkidest kinni.
Kui praegu on seoses distantsõppega saanud kõik õpetajad teistmoodi kogemuse ning pidanud pingutama rohkem kui tavaliselt, siis algaja jaoks on olukord kindlasti veel raskem, sest tal pole ettekujutust, kui kaua võtab õpilasel iseseisvalt kirjalikest tööjuhenditest arusaamine aega. Õpilase arengut toetav hindamine ning positiivne kogemus ning tulemus on nii tugevamate kui ka nõrgemate õppijate jaoks aga iga päev oluline. Ja see võtab õpetajal aega ning nõuab põhjalikku tegelemist.
Arvan, et nii õpilaste kui ka õpetajate jaoks on oluline olla paindlik ja kasvatada endas valmisolekut muutustega kaasa minna. Õppida sellest situatsioonist, mille elu meile praegu ette on lükanud.