10 aastat elusaatusi muutvaid õpikodasid

Kõik teavad, et loodusteaduste õppimisel ja õpetamisel on praktilised tööd hädavajalikud. Realiseerida on sellist õpet tihti aga keeruline.

Üks suurepärane näide on füüsika, keemia ja bioloogia (FKB) õpikojad, mis pakuvad juba kümme aastat 7.–12. klassi õpilastele süvendatud laboriõpet. Õpikodade lugu räägib ühest täitunud unistusest ja paljudest muutunud elusaatustest.

Algusaastad

Aastaid tagasi valmistas füüsik Eero Uustalu Eesti võistkonna kandidaate ette rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi eksperimentaalseks osaks. Suurematest linnadest väljaspool olid ettevalmistusrühmad väikesed ning seetõttu palus ta kohalikel õpetajatel kutsuda osalema ka teisi füüsikast huvitatuid. Kohale minnes oli Eero üllatus suur, sest lapsi oli kokku tulnud palju. Kui ta õppesessiooni lõppedes õpilastelt küsis, kes soovib sellised kohtumisi regulaarselt kodukoha lähedal, tõusis vastuseks kätemeri.

Juhuste kokkulangemisel õnnestus Uustalul ideed tutvustada rühmale riigikogu liikmetele, kelle toel sai projekt riigi rahastuse. Motiveeritud õpilastele sooviti pakkuda loodusainete lisaõpet praktiliste tegevuste kaudu. Olulisteks märksõnadeks said õppe korrapärasus ja elukoha lähedus. Andekaid lapsi on Eestis palju, tähtis on nendeni jõuda.

Õpikodade ametlikuks alguseks võib pidada 23. märtsi 2010, kui Tartu ülikooli teaduskool, Eesti füüsika selts ja Tartu ülikooli füüsika instituut sõlmisid kokkuleppe füüsika, keemia ja bioloogia õpikodade käivitamiseks.

Järgnev õpikodade mehitamine läks lihtsamalt keemias ja füüsikas, kus olid ees juba teadusbussi ja Tartu ülikooli teaduslaagri kogemus ja inimesed. Biolooge seevastu oli 2010. aasta 1. septembriks töölehel täpselt üks. Siiski suudeti katsete korraldamiseks soetada nüüdisaegne katsevahendite park ning esimesed õpikojad alustasid tegevust juba 2010. aasta oktoobris. Praeguseks on projekt kestnud kümme aastat.

Eksperimentidel põhinev lisaõpe

FKB õpikojad on mobiilsed laborid, mis liiguvad oma seadmete ja vahenditega piirkonnast piirkonda. Praegu pakutakse õpikodasid bioloogias, põhikooli füüsikas ning gümnaasiumi füüsikas ja keemias.

Kokkulepitud päeval haaravad juhendajad kaasa 50–200 kg katsevahendeid, istuvad autosse ning sõidavad koolidesse. Iga päev vurab mööda Eestit ringi neli FKB õpikodade logoga autot. Klassiruumis ootab juhendajaid olenevalt õpikojast 15‒25 andekat loodusteadustest huvituvat õpilast, kes on kokku tulnud lähiümbruse koolidest. Osalejatele kriteeriume ei seata, õpilasel peab vaid olema huvi ja tahtmine kursus algusest lõpuni läbida. Eriti vahva, kui sekka satub ka mõni õpetaja.

Järgneva 3‒4 tunni jooksul ragistatakse pinevalt ajusid. Õpikodade juhendajad peavad oluliseks füüsika, keemia ja bioloogia sidumist päriseluga. Reaalainete õppimisel tuupimisest üksi ei piisa, aru peab saama. Seetõttu suunavad juhendajad õpilasi vihjete ja küsimuste abil ise mõtlema ja lahendusi leidma.

Õppeaasta jooksul toimub igas õpikojas seitse-kaheksa taolist kohtumist. Haridus- ja teadusministeeriumi toetusel on õpikodades osalemine õpilastele tasuta. Et saaksime pakkuda võimalikult head programmi eri paikades üle Eesti ja soetada uusi katsevahendeid, pani 2019. aastast õpikodadele oma õla alla ka Swedbank. Kuna ka panga jaoks on oluline viia reaalteaduste põnev maailm võimalikult paljude õpilasteni ja tekitada meie teadlastele ja ekspertidele järelkasvu, on meil juba plaanid ka edaspidiseks koostööks.

Rohkem katseid

Õpikodades osalenud õpilaste tagasisidest nähtub, et just katsete tegemine paelub õpilasi eriliselt ning seda soovivad nad koolitundides praegusest rohkem praktiseerida. Õpikodade puhul hindavad õpilased kõrgelt juhendajate professionaalsust, abivalmidust ja toredust. Põnevatele katsetele lisaks leiab õpikodadest õpilaste sõnul uusi tuttavaid ja õpib huvitavaid fakte. Paljud huvilised on tänulikud, et saavad oma kooliteadmisi täiendada ja juurde õppida.

Tugi õpetajatele

Lisaks õpilastele on õpikodadesse teretulnud õpihimulised loodusainete õpetajad. Õpikodade töös osalemine annab õpetajatele heal tasemel praktilise koolituse. Pärast koolituse läbimist saavad nad vastavat kursust edaspidi ise koolis õpetada. Kasutamata ei jää ka õpikodades õpitud uued nipid ja trikid. Seega aitavad õpikojad rikastada kooli õppekava ning tugevdada võimekust reaal- ja loodusteadustes.

Õpikojad aastatel 2010−2020

Kümne aasta jooksul on õpikodade projektist igal aastal osa saanud ca 45 kooli. Õpikojad toimuvad Eesti kõigis maakondades ning neist võtab õppeaasta jooksul osa tuhatkond õpilast. Arvestades asjaolu, et igas koolis toimub vähemalt seitse õpikoda ning iga õpikoda kestab vähemalt kolm tundi, teeb see kümne aasta peale kokku märkimisväärsed 3150 õpikoda ja üle 10 000 kontakttunni.

Õpikodade mõjust eri osapooltele annavad tunnistust paljud õpikodasid juhendanud üliõpilased, magistrandid ja doktorandid, kes on saanud indu õpetajaametisse asumiseks. Õpikodades osalenud õpilased on aastate jooksul saanud suunist oma haridustee jätkamisel. Näiteks on esimeste aastate õpilased hakanud ringiga õpikodadesse tagasi pöörduma juba tudengitest juhendajatena. Õpikodades osalenud õpetajad seevastu on saanud nippe, võtteid, ja inspiratsiooni teistmoodi tegemiseks. Huvitavate õpikodadega on levitatud reaalainepisikut programmiga liitunud koolides ja nende ümber.

Õpikodade tulevik

Õpikodade projektijuhi Kaido Reivelti sõnul on õpikojad jätkuvalt elus ja elujõulised. „Kui mõelda olukorrale täna ja kümme aastat tagasi, siis vajadus õpikodade järele ei ole kusagile kadunud – õpetajad vajavad jätkuvalt innustust ja julgustust katsete tegemiseks ainetundides; õpilased uurivad hea meelega raamatutarkuseid nende ehedal, praktilisel kujul. See aga ei tähenda, et õpikojad ei muutu. Pidevalt tuleb nüüdisajastada nii katsevahendeid kui ka õppemeetodeid. See teeb õpikojad põnevaks ka tegijatele,“ tõdes Reivelt.

Värskeid meenutusi
„Minu jaoks on õpikodade aeg unustamatu ajajärk ning suurepärane näide, kuidas hea meeskonnaga on puhas lust koostööd teha. Kui esimestel kuudel oli tarvis kibekiiresti uued katsed läbi töötada, siis kogunesime kõik koos mõnel õhtupoolikul või nädalavahetusel Tähe 4 majja ja tegutsesime, kuni katse koos. Kui keegi haigeks jäi, siis olid teised kohe valmis teda asendama. Ning kui mõningate viperuste tõttu õpikoja auto töökorras ei olnud, siis olid autoomanikud lahkelt nõus enda oma töötubade tegemiseks laenama. Kui näiteks ka Andi ja Jürgen ükskord Tallinna külje all autoga tee peale jäid, siis oli Mihkel nõus Tartust neile järele tulema ja tagasi pukseerima.
Palju häid mälestusi ja palju toredaid tehtud õpitubasid, suur tänu sulle, Kaido!“

Andi Kipper, keemia õpikoja juhendaja 2010–2013

„Koolides õpetatakse aineid vastavalt õppekavadele ja mingi aluse see teadmistele enamasti ka annab. Kahjuks jääb koolis aega, vahendeid ja ka oskusi väheks, et äratada õpilastes tõsist huvi aine vastu. Ega kool ei suudagi kedagi targaks õpetada, aga ilmselt on nendel oma ülesanne juba siis hästi täidetud, kui suudetakse õppurites äratada tõsist huvi õpetatava aine vastu.
Kui selgus, et füüsikutel (Eero jt) on idee ja vahendid õpikodade projekti käivitamiseks, siis liitusin kohe sellega ning asusin organiseerima keemiat tutvustavat tegevuskava ja meeskonda. Töötasime välja üldise teemakomplekti, mis oli rakendatav nii põhikooli- kui ka gümnaasiumiastme õpilastele. Igal järgneval aastal muutsime/täiendasime vastava teema eksperimente, kuid teemad ise on osutunud senini otstarbekateks.
Eksperimendivahendite valik ja hankimine oli vastutusrikas protsess, sest populariseerimisel on tarvis lisaks efektsele teostusele kasutada ka võimalikult kaasaegseid vahendeid (spektromeetreid, kromatograafe), rõhutada eksperimentide teostamise täpsust ja tutvustada nende rakendusvõimalusi.
Tuleb tunnustada aktiivseid tudengeid, kes osalesid tegevuskava väljatöötamisel, eksperimentide ettevalmistamisel ja selle kõige elluviimisel koolides. Päris alguse juures tegutsesid aktiivselt Friedrich Kaasik, Andi Kipper, Asko Laaniste. Hiljem liitusid Ott Kekisev, Jürgen Vahter, Ida Rahu ja teised.
Õpikodade projekt on huvi äratajana asendamatu. Tegelikult on selle mõju veel oluliselt laiem kui õpilastes huvi äratamine. Selle käigus omandavad ka korraldajad ja juhendajad uusi teadmisi ning laiendavad oma nägemust valdkonnas. Samuti saavad protsessis osalevad õpetajad/koordinaatorid uusi ideid oma tööks. Ka õpikodades käinud õpilased saavad teatud eksperimente oma kaasõpilastele või õdedele-vendadele demonstreerida. Lisaks aktiivsele tegevusele on kõik õpikodade eksperimendid ja nende teoreetilised põhjendused arhiveeritud ja seega kergesti rakendatavad koolides või muudel valdkonda tutvustavatel üritustel.“

Uno Mäeorg, keemia õpikoja mentor 2010–2019

„Kümme aastat tagasi, olles abiturient, ootasin igal kuul üht kolmapäeva, mil toimus koolis keemia õpikoda. Seal tehtud katsed kinnistasid seni koolis õpitut, ja mis veelgi olulisem, näitasid, kui palju huvitavat on veel avastada. Kui järgmisel õppeaastal pakuti mulle võimalust olla ise õpikodades juhendajaks, ei kahelnud ma hetkekski. Viie järgneva aasta jooksul sain ma läbi sõita peaaegu kogu Eesti, omandada uusi keemiateadmisi (lisaks autojuhtimisalastele), külge õpetamispisiku, tuttavaks paljude imeliste inimestega ning suure mälestuspagasi. Näiteks ei unusta ma kunagi vaatepilti, mis avanes õpikodade laoruumis, kui seal oli plahvatanud askorbiinhappe määramise praktikumist alles jäänud ja mitmeid kuid seisnud avatud õunamahla pakk; või õpilase pilku pärast seda, kui ta hoolimata korduvast manitsemisest oli siiski unustanud kuumutamise ajaks korgi kolvile, ning see koos kolvis olnud teepuruga tema kohal oleva klassiruumi lae „kauni“ mustriga kattis. Samuti õpetasid õpikojad mullegi lõplikult selgeks keemikute peamise tarkuse, et kuum pliit näeb välja täpselt samasugune nagu külm. Õpikojad on äärmiselt tänuväärne projekt – see aitab õpilastel näha rohkemat kui vaid kooliprogramm ning meelitab neid ülikooli loodusteadusi õppima. Loodan, et ka järgmise kümne aasta pärast on õpilastel võimalus osaleda õpikodades ja saada sama värvikirevaid, õpetlikke ning mälestusväärseid kogemusi.“

Ida Rahu, keemia õpikoja juhendaja 2011–2016

„Meenutades seda, kuidas kõik algas, oleks ilmselt paslik Kaidot „süüdistada“. Olime suutnud leida kriitilise massi keemiahuvilisi tudengeid teadusbussi juurde ning nende kaasamine õpikodadesse toimus justkui iseenesest. Alguses oli üksjagu palju pusimist, et leida katsed, mis sobiksid klassiruumi. Saime selles osas palju abi ülikooli õppejõududelt praktiliste tööde protokollide näol. Samas oli mõne katse puhul raske hinnata lõplikku sobivust, sest tehes näiteks katset ühe või kahe kolviga, ei haisenud väga midagi. Samas tekitasid kümme katsekolbi klassiruumis ilmselge halva lõhna ning sunni aknad avada ja tuulutada.“

Friedrich Kaasik, keemia õpikoja juhendaja 2010–2017

„Ühel 2009. aasta sügispäeval, kui toimus järjekordne kavandatud roheliste valimiskoosolek (kohalike omavalitsuste valimised), jäi selle külastatavus hõredaks. No oleme ausad, Müürivahe tänava Revali kohvikusse olid valdavalt saabunud vaid erakonna enda liikmed. Eks nendega siis ka kohtuti.
Näiteks Eeroga, kes jagas meiega oma arusaama sellest, kuidas võiks, peaks ja tuleks lastele füüsika täiendkoolitust pakkuda. Jutt hargnes laiemaks ja sai üsna selgeks, et tegemist võiks olla plaaniga, mis lisaks füüsikale ka teisi teadusvaldkondi puudutama peaks. Bussid, rändkoolitus. Õpikodade nimetuse sai asi alles kevadel.
Kuna senini traditsiooniks olev pearahade jagamine toimub sügisel, enne eelarve kinnitamist, sai sest plaanist üks osa roheliste fraktsiooni n-ö oma asjast. Vist oli toona ka nii, et koalitsioonil oli tuge vaja, ja siis oli kauba osaks ka see, et reisivate loodusteaduste õpetajate plaan rahastuse saaks.
Saigi. Esialgu Eesti füüsika seltsi egiidi all, kui õigesti meeles.
Mul on ainult hea meel selle üle, et see plaan on Eero Uustalu ja Kaido Reivelti vedamisel jätkuvalt elujõuline.“

Marek Strandberg, riigikogu liige 2007–2011