Digirahvas õpib kodus õppima: kiidame õpetajaid ja õpime kriisiolukorrast

Eelmisel nädalal keerati meie kõigi elukorraldus pahupidi. Õpetajad ei saa enam tavapäraselt lastele õppeaineid lahti seletada, lapsed peavad pugema välja oma mugavustsoonist ning õppima iseseisvamalt töötama, lapsevanemate tööpäeva on trüginud koka- ja õpetajaamet. Me kõik pidime harjuma uue elukorraldusega.

Kahe nädala kogemus ajendas mind kirjutama isiklikku kogemuslugu koos mõne väga praktiliste leiuga. Selle loo mõte ei ole kellelegi midagi ette heita või lapsevanema raske elu üle hädaldada, pigem on mõte kutsuda üles üksteist kuulama, tagasisidet andma ja koos edasi pingutama – me saame hakkama.

Kiitus õpetajatele

On imetlusväärne, mida Eesti õpetajad ühe nädalavahetusega (või nädalaga, hakates juba pisut varem valmistuma) teha suutsid. Suur kummardus õpetajate ees. Ülikiirelt tekkisid lastele digiõppematerjalid. Vähemalt minu laste koolis toimus esimesest päevast peale õppetöö.

Esimesel päeval pandi meie kõigi närvid proovile e-õppekeskkondade mittetoimimisega. Aga võtame seda kui süsteemi koormustesti, kus järsku suurendati kiirust umbes viis korda – ja seda kohe põhivõistlusel, mitte harjutusväljakul. Negatiivse emotsiooni asemel võiks keskenduda sellele, et poole päeva pealt kõik toimis. Uskumatult kiire reageerimine, tubli!

Samal ajal suutsid õpetajad kiirelt tegutseda ning tagada lastele materjalide olemasolu teistes keskkondades, mis jällegi näitab nende pühendumust ja soovi tekkinud olukorras parimad lahendused leida. Kindlasti oli pingutus, mida iga õpetaja pidi tegema selleks, et lastele iseseisvaid õppematerjale luua, väga erinev, aga kõik pingutasid, ja see on kiitust väärt.

Minu arvates on meil taas kord õigus olla uhke oma digiühiskonna üle. Oleme harjunud kasutama digitaalseid vahendeid, meie rahva tugevus on, et mõtleme keerukatele situatsioonidele ebatraditsioonilisi lahendusi. Ajal, mil teised riigid alles teevad plaane, kuidas suletud koolide tingimustes õppetööd jätkata, suudetakse meil koolitööd teha eriolukorra esimesest päevast peale. Kutsun üles: õpime sellest kõigest, kogume tagasisidet lastelt ja lapsevanematelt, harime ennast, parandame süsteeme ning siis jagame enda kogemusi sõpruskoolidele teistes riikides.

Õppetunnid kõigile

Nende nädalate jooksul, mil lapsed on koduõppel ja me ise kodukontoris, olen puhtalt sportlikust huvist rääkinud paljude lastevanematega just sellest, kuidas lastel distantsõpe sujub ning mida nad sellest õppinud on. Üsna ootuspäraselt oli alguses palju kritiseerijaid, aga päev päeva haaval on süsteemid paremini tööle hakanud ning uues olukorras tekkimas rütm.

Kui esmased emotsioonid on hajunud, jäävad alles praktilisemad ja ratsionaalsemad näited ja mõtted. Panin kirja tähelepanekud või väljakutsed, mis on tekkinud ning mille üle teiste lastevanematega arutlenud olen, nimetamata konkreetseid koole. See pole kriitika, vaid pigem mõtted, millest saab õppida (ja eestlasele omaselt väga head asja veel paremini teha).

• Õpikeskkondi on palju. Olen nõus, et õpetajad peaksid kasutama seda keskkonda, mis neile käepärasem on, samas tuleb arvestada, et ka laps peab suutma kasutada mitmeid keskkondi ning neile ligi pääsema. Et lastevanemal ei tekiks IT-mehe tunnet, mis kipub eriti mitme lapsega peres juhtuma, on abiks võimalikult detailsed keskkondadega liitumise juhised.

• Lastele ülesandeid andes tuleb arvestada, et koduste arvutite tarkvara ei pruugi olla kõige uuem. See tähendab, et kui õpetaja annab lapsele ülesande kasutada 3D-modelleerimise programmi või vaadata internetist materjale, mille avamiseks on vaja näiteks Adobe Flash Playerit, ei pruugi koduarvutitel seda võimekust olla. On kahju, kui tehnoloogia tõttu jäävad mõned teadmised saamata või tehnoloogilise võimekuse tekitamine (programmide laadimine) võtab lapsel enamiku 45-minutisest tunnist.

• Olen distantsõppe jooksul avastanud, et iseseisev tekstist arusaamise oskus on nooremates vanuseastmetes pigem kesine, sinna tuleb lisada veel kannatamatus, kui ülesande kirjeldus on väga pikk või kui õpilane tekstist kohe aru ei saa. Julgen soovitada, et ülesandeid lastele kirjeldades võiks kasutada nii-öelda ajakirjandusliku uudisnupu stiili, kus kõigepealt tuleb ülesanne ja siis kirjeldus, mida teha või lugeda ülesande täitmiseks. See aitab hoida motivatsiooni mõistmaks tehtavat paremini.

• Lapsevanematega on mitu korda jutuks tulnud õpetajate erialase terminoloogia kasutamine (loomulikult sõltub see taas vanuseastmest). Just praegu on ülesannete üheselt mõistetavus ja lihtne keel väga olulised, et laps ka lapsevanema abita suudaks seda mõista, võõrsõnu või erialakeelt tasub kasutada pigem minimaalselt (näiteks kas algklassilaps teab, mida teha tuleb, kui ülesanne algab sõnaga „visanda“).

• Tundub, et järsku on hakanud printerikassettide täitmisega või kasutatud printerite müügiga tegelevatel ettevõtetel hästi minema, sest lapsed saavad ülesandeid, mis algavad sõnadega „Prindi välja …“. Kas on ikka mõistlik eeldada, et lastel on printimisvõimalus. Teen ettepaneku nendel juhtudel astuda veel üks digitaalne samm ning luua töölehed, mida on võimalik täita arvutis (las printimine jääb varuvariandiks neile, kes teisiti ülesannet teha ei saa).

• Ma olen väga tänulik oma laste koolile, kes on kuulutanud välja ülekoolilise sammuvõistluse – mu lapsed kõnnivad iga päev vabatahtlikult 8000–12 000 sammu! Braavo, olete vajutanud õiget nuppu! Kehalise kasvatuse tunni ülesanded on suunanud lapse liikuma ning rakenduse kaudu on olnud võimalik saata selle kohta tõestus õpetajale. Samas kurtis üks lapsevanem, et tema algklassilaps sai ülesandeks matkida harjutusi YouTube’ist, jälgides samal ajal, et pulsisagedus oleks teatud vahemikus. Kas see on selles vanuses lapsele ikka jõukohane? Igal juhul oleme lapsevanematena rõõmsad, et laste liikumisharjumuste hoidmine pole jäänud koduõppe raames tagaplaanile (aga me ei tahaks hakata pulsimõõtjaks oma kodus).

• Mulle meeldib, et õpetajad panevad ülesande täitmisele tähtaja ehk millal töö peab olema õpetajale saadetud. Nii säilib iseseisev ajaplaneerimise võimalus, samas hoitakse siiski distsipliini ning tänased asjad saavad tehtud just täna. Taas kord on oluline, et ülesande selgitused oleksid üheselt mõistetavad või tähtajad sellised, et lapsevanem jõuaks oma tööpäeva arvestades enne õpetajale esitamist vajadusel õpitu üle vaadata.

• Kuna käimas on koduõpe ning juhiseid lisatakse eKooli või Stuudiumisse, siis võib olla keeruline jälgida, kui mõni asi pannakse kirja koduse ülesande ja teine asi tunnitöö alla – midagi võib jääda tegemata, kui ülesandeid tuleb vaadata mitmest kohast.

• Teise nädala lõpuks näen, et lastel hakkab sellest ühest abiõpetajast kodus pisut kõrini saama, seetõttu julgustan õpetajaid, kes veel pole võtnud kasutusele videolahendusi või muul moel online-kohtumisi, palun tehke seda, sest lastele meeldiks väga vahepeal teiega otse suhelda.

Need olid tähelepanekud lapsevanema vaatenurgast. Usun, et samasuguseid väljakutseid digivahendite kasutamisel kogevad õpetajad iga päev, püüdes kogu tekkinud koormusega hakkama saada. Minu üleskutse on ka eri õpikeskkondade omanikele ning digiõppe toetajatele – palun küsige õpetajatelt tagasisidet ning võtke seda ka tõsiselt. Nii suudame üles ehitada midagi palju jätkusuutlikumat tulevikuks.

Toetan ja aitan oma lapsi rõõmuga, olen päris põnevaid uusi asju õppinud, sest mul on õnn ja võimalus töötada kodukontoris. Samas palun, et mõtleksime iga ülesannet andes ja kirjeldades, kas laps suudab seda täita iseseisvalt, kui lapsevanemad peavad olema tööl.

Oleme erandlikus situatsioonis, kus meie kõigi koostöö ja valmidus õppida-areneda on kriitilise tähtsusega. Samas usun, et digirahvana oleme teistest ees ja loomas kogemust, millest tasub rääkida, mida tasub parendada meie kõigi heaks. Jõudu, kallis koolipere!