Eksamite poolt ja vastu
Igast nälginud koerast, aga ka inimesest võib saada Pavlovi katseteks sobilik tõestusmaterjal, kuid täissöönute seas kehtivad kahjuks teised seadused …
Ivo Ivari
Leian, et eksam on kontroll teadmiste üle ja kontrolli on vaja teostada nende suhtes, kelles kaheldakse. Kui inimene õpib mõtestatult iga päev, jääb õpitav paremini meelde kui ainet kahe-kolme päevaga enne eksamit pähe ajades.
Juba terve aasta või kauemgi käib suur diskussioon riiklike eksamite, aga ka laiemas mõttes koolieksamite poolt ja vastu. Leidsin, et nüüd on mul psühholoogi ja staažika pedagoogina aeg sellel teemal sõna sekka öelda (43 aastat õpetajana, nendest seitse aastat erivajadustega õpilaste õpetajana).
Olen oma parajalt pika ja pea kogu elu väldanud õppimise, õpetamise ja enesetäiendamise jooksul (läbinud kuue kõrgkooli eri tasandid) sooritanud ise sadu ja võtnud vastu pea sama palju eksameid nii kutsekoolis, gümnaasiumis kui kõrgkoolides. Minu enda sooritatud pikim eksam kestis kuus tundi (aeg, mille saatsin mööda eksamiruumis). Aine oli mikrobioloogia ja õppejõuks professor Jaan Klaar. Meenutan seda eksamit kui etaloneksamit, mille vältel sai õppejõud aru, mida tudeng tõesti teab ja mida mitte.
Minu kõige lühem eksam toimus NLKP ajaloo kursusel. Selle käigus sain õppejõule vastata paar lauset, kui mind sõna otseses mõttes uksest välja visati. Eksam jäigi sooritamata ja väljaviskamise põhjus selgusetuks. Püüdsin õppejõuga kahel korral kokkulepitud ajal kohtuda, aga kohtumised jäid ära, sest teda ei tulnud. Lõpuks pistsin õpinguraamatu õppejõu kodusesse postkasti ja palusin tal tegutseda oma südametunnistuse järgi – sain hindeks „hea“ …
Oma esimesed kõrgkoolid (EPA aianduse ja TRÜ psühholoogia alal) lõpetasin enamasti hinnetega „väga hea“. Püüdsin võimalikult palju loengutes käia ja konspekteerida. Siis piisas konspekti korralikust läbilugemisest ajal, mil sõitsin rongiga Tartust Tallinna ja vastupidi. EPA üheks raskemaiks ja kardetuimaks aineks oli omal ajal mullateadus, mida andis professor Loit Reintam. Teisalt oli tegemist väga heal tasemel õppejõuga, kes luges oma ainet peast. Õppetöö vältel toimus kümme kontrolltööd ja see tudeng, kes sooritas kõik tööd hindele „väga hea“ (paar tööd võisid olla ka „head“), vabastati eksamist. Ka mina kuulusin nende õnnelike hulka.
Muidugi oli kontrolltööde parandamine õppejõule suur lisakoormus, aga see sundis üliõpilast ainega pidevalt tegelema. Eksam oli nende jaoks, kelle teadmistes tuli kahelda ja kelle omandatut süvitsi kontrollida, et siis anda tema teadmistele kokkuvõttes enam-vähem objektiivne hinnang. Eksam sooritati harva hindele „väga hea“. „Väga hea“ oli ikka hinnang pidevale loengus käimisele ja süsteemsele teadmiste omandamisele, mitte kolmepäevasele tuupimisele.
Professor Loit Reintam hindas kõrgelt pidevat õppimist ja seadis kahtluse alla kolmepäevase tuupimise ja teadmiste pealiskaudse omandamise – mis kiirelt pähe, see kergelt kaob.
Eksamistress
Koolilõpueksamite stress on olulisel määral kasvanud, nendivad psühholoogid ja koolipsühholoogid nagu ühest suust. Surve algab juba esimesse klassi astumisega ja jätkub põhikooli lõpuni. Edaspidi sõltub eksamitulemustest sageli, kas laps saab samas koolis jätkata või mitte. Kas siis aja- või rahapuuduse tõttu (õpetaja või komisjoni tasustamiseks) on eksamid muutunud bürokraatlikuks paberimäärimiseks normeeritud testide tasemel, mille kasutamine psühholoogias inimese diagnoosimiseks seati kahtluse alla juba eelmise sajandi lõpus.
Midagi on meile ka kaasa sündinud, nimetagem seda siinkohal vanamoodsalt temperamendiks. Jah, viimasel ajal ei sobi rõhutada temperamenditüüpide erisust, küll aga võib rääkida kalduvusest ühele või teisele temperamenditüübile omase tunnuse poole. Või siis ühe tunnuse domineerimisest. Kui varem räägiti koleerikutest, sangviinikutest, flegmaatikutest ja melanhoolikutest, siis enam mitte. Mitme autoriteedi sõnul on temperament n-ö individuaalpakett, mis sisaldab erineval määral sensitiivsust, aktiivsust, kohanemis- ja keskendumisvõimet, paindlikkust, järjekindlust, häiritavust, rütmilisust ehk ennustatavust ja distantseeritust.
Senini ei taha me ametlikult tunnistada, et ka temperamenditüüp on erivajadus, kus ülekaalukalt on eelisseisundis sangviinik. Tema on ka see, kes oskab valmistada korraliku spikri, seda õnneks küll harva kasutades, aga nii loob ta endale võimaliku tagala. Seda spikrit oskab lugeda ja kasutada ainult tema ning piisab vaid pilguheidust sellele, kui kõik vajalik meenub – tean omast käest ja julgen seda pattu ka avalikult tunnistada.
Flegmaatilisem tüüp võtab sajast küsimusest ja väitest koosneva nn eksamitesti ette ja püüab seda punkt-punktilt täita. Kui mõte jääb kuskil toppama, peatub ta selle juures nii kaua, kui leiab oma arust õige vastuse. Testiks ette nähtud aeg seda erivajadust aga ei arvesta.
Melanhoolik, kes on niigi eksamist ärevil, kaotab, nähes enda ees paksu kausta saja küsimuse-väitega, täielikult enesevalitsuse ja hea, kui ei vaja pärast psühholoogilist või isegi meditsiinilist abi. Õnneks on melanhoolikuid 5–8% piires, aga kas neil ei olegi õigust mõistmisele, toetusele ja oma valikutele? Samas ei spikerda ta kunagi, pühendab kogu aja õppimisele, võib põhikooli või gümnaasiumi lõpetada kiituse või medaliga, astuda kõrgkooli, pidada seal vastu heal juhul aasta-kaks, vajades seejärel sageli arstiabi … Miks?
Omal ajal tegi Tallinna ülikooli rektor prof Rein Raud ka mingi uurimuse, püstitades küsimuse, miks on gümnaasiumi medalitega lõpetajate seas kõrgkoolis suhteliselt madal edasijõudmise tase. Mäletan, et need andmed ei olnud just rõõmustavad.
Koleerik võib seda eksamitesti sageli täita kui Keno loto piletit, eriti kui tegemist on valikvastustega. Mäletan, kui üks minu Tootsi tüüpi õpilastest valis omal ajal gümnaasiumi lõpueksamiks valikeksamina bioloogia ainest suurt midagi taipamata. Samas puudus õpetajal õigus sekkuda ja teda eksamile mitte lubada. Seadus nägi ette, et kui oled vastanud õigesti kahele küsimusele, oled eksami sooritanud. Õnneks sai ta kaheksa palli sajast.
Kui ma ta käest pärast küsisin, miks ta ikkagi bioloogia valis, sain enda jaoks tunnustava vastuse: „Õpetaja, teie tundides oli nii huvitav, kui ma sinna või kooli üldse jõudsin, et midagi jäi mul ju ikkagi meelde …“
Kokkuvõttes sai tollane bakalaureuse erakool vabariiklikus arvestuses eelviimase koha. Õpetasime ikkagi tulevasi juristihakatisi ja bioloogiat oli õppeplaanis poole vähem kui harilikus gümnaasiumis. Samas olid kohustuslikeks aineteks ladina keel, prantsuse keel, loogika, filosoofia, õiguse alused jne. Lisaks minule oli bioloogiaõpetaja ka Aleksei Turovski. Arvan, et meie õpilastel bioloogiatundides tõesti igav ei olnud. Aga mida siis andis või tõestas bioloogia riigieksam, mille koondtulemused avaldati Eesti avalikus meedias?
Tüdrukud ja poisid
Mulle tundub vahel, et ka eesti keelde tõlgitud raamat „Poisid ja tüdrukud õpivad erinevalt“, mille on välja andnud Eesti haridus- ja teadusministeerium 2004. aastal ja mis sisaldab USA juhtivate teadlaste pea 30 aasta töötulemusi, on kas ära keelatud, põlatud või lihtsalt unustatud kirjanduse hulka arvatud. Palun selle nüüd kindlasti veel kord läbi lugeda ja töötada, enne kui hakkame rääkima eksamite vajalikkusest või mittevajalikkusest.
Ei saa unustada fakti, et kaks kolmandikku inimestest on nii tegudes kui mõtetes aktiivsemad päeva esimesel poolel ja kolmandik on seda teisel poolel. Õnneks on ka seda fakti hakatud viimasel ajal üha rohkem rõhutama.
Kurb, aga tõsi, kuid paljud lapsed õpivad mitte endale, vaid vanematele. Just vanematele on vaja eksameid ja hindeid. Ei ole halba ilma heata ja vast võib selle koroonakatku plussiks lugeda seda, et saab läbi ka bürokraatlike eksamiteta, mille tulemuste järgi koole meedias ritta seada ja lahterdada.
Kokkuvõtvalt olen tõelise eksami poolt, mis toimub silm silma vastu õpetajaga ja kestab just nii kaua kui vaja. See ei peaks lõppema hindega, vaid põhjaliku protokolliga, mis toob täpselt välja õppetöös omandatu plussid ja miinused. Nendel, kes korralikult koolis käivad, sageli kontrolltöid teevad, e-koolis õpitu omandavad jne, ei ole mingit eksamit vaja. Seega võimaldab korralike eksamite tegemine ka paljudele õpilastele koduõppe võimaluse, andekatele mitme aasta läbimise ühe aastaga jne.
Õpetajat tuleb usaldada, aga õpilastele, eriti diagnoositud erivajaduste olemasolul, erinevalt läheneda. Lubagu mul siin korrata Audentese e-gümnaasiumi juhataja Veera Korelskaja Novikova Õpetajate Lehes ilmunut: „Õpetajal on õpikeskkonna kujundamisel oluline roll. Varasemast rohkem tähelepanu tuleks pöörata õppimisele endale, mitte sooritusele; eri õpitegevuste mõtestamisele ja väärtustamisele õppija perspektiivist; pidevale positiivsele märkamisele, mitte hindelisele testimisele; õppija eneseanalüüsile ja refleksioonile (mille poolest on õppija täna targem kui eile)“, (ÕpL, 04.05.2018).
Ülekaalukalt autistlike kalduvustega õpilane võib teha suurema osa testidest hindele „väga hea“, aga samas vajab ta omandatud teadmiste kõrval eluaegset abi, sest praktikas ei oska ta omandatut ellu viia. Skisoidsete kalduvustega inimese võib eksamihirm ja üleelamine viia psühhiaatriahaiglani. Viitavad ju paljud teaduslikud uuringud, et just gümnaasiumi (keskkooli, lütseumi jne) lõpueksamid, aga ka kõrgkooli üleminekueksamid, rääkimata lõputöö kaitsmisest, lõppevad nii mõnegi jaoks skisofreenia diagnoosiaga. Tänapäeval diagnoositakse juba pea 200 närvisüsteemiga seotud pärilikku haigust.
Olen bürokraatlike eksamite ja eksamihirmu vastu ning eksamitulemuste kuritarvitamise vastu. Leian, et just igapäevane õppimine ja koolis käimine annab püsivad teadmised.
Kutsekooli lõpetanule omistatakse kutse ikka alles siis, kui ta on suutnud oma erialal viis aastat töötada. Siis tuleb ta taas kooli tööandja positiivse soovitusega ja teeb kutseeksami, saades vastava spetsialisti kategooria vastavalt oma meisterlikkusele. Kutseeksamil peaks olema põhirõhk praktiliste tööde teostamisel ja nende kvaliteedil, uuemate tehnoloogiate valdamisel, võtete ja materjalide tundmisel. Selline lähenemine hoiaks kokku palju ressursse, aega ja nii õpilaste kui õpetajate närve.
Ka kõrgkooli lõpetanu puhul tuleb teha vahet hariduse ja harituse vahel. Õpetaja, juristi või muu spetsialisti kutsekategooria taotlus peaks samuti toimima alles pärast viit aastat kooli lõpetamist ja samal tasemel kui kutsekooli lõpetajal.
Ei tuupimisele enne eksameid!
KOLLEEGID!
Märgakem, et oleme seoses eksamitega kaugenenud nende algsest mõttest-? Läbi aegade on eksamid olnud KOKKUVÕTTE tegemiseks aine kursusest või selle osast. Eksamiks valmistumisel peab õpilane tahes-tahtmata KORDAMA kursuse materjali, MÕTESTAMA seda ja looma tervikus SEOSEID. Eksamid on didaktiliselt (eriti) lapse-alaealise arendamisel osa õpiprotsessist…
Kindlasti ei ole eksamid selleks, et pääseda gümnaasiumi või üha rõhutatav – et pääseda VÄLISMAALE õppima! Tõsi – eksameid saab vajaduse korral ka selleks kasutada…
Eesti (põhi)koolis ei õpita (ei peaks õpitama!) selleks, et kunagi kasvõi ülikooli pääseda vaid – et areneks MÕTLEV ja ARUKAS olend. Aga just siin olemegi juba ALLAKÄIGUTEEL…
[…] mainitud artiklid/uuringud: 1. Eksamite poolt ja vastu2.Lauri Leesi: riigieksamid oleksid nagu saatanast3. Riigieksamite staitika leitav […]
[…] mainitud artiklid/uuringud: 1. Eksamite poolt ja vastu2.Lauri Leesi: riigieksamid oleksid nagu saatanast3. Riigieksamite staitika leitav […]