Haridus- ja teadusministeerium: kontaktõpe pärast 15. maid on pigem erandlik, kõik õpilased ei pea kooli minema
Kui COVID-19 epideemia taandub, algab koolides pärast 15. maid üleminekuaeg, mil kontaktõpe on pigem erandlik ning mõeldud eelkõige lõpetajatele ja lisatuge vajavatele õpilastele. Kindlasti ei teki kõigil õpilastel kohustust kooli minna, vajadusel võib distantsõppega jätkata.
Tavapärasele õppele naasmise eeldus on õpilaste turvalisuse tagamine. Lapsi võib kooli lubada ainult siis, kui see on nende jaoks ohutu.
Enne seda peab olema ühiskonnale ekspertidelt antud tõenduspõhine sõnum, et olukord riigis võimaldab seda teha.
Kui tingimused seda võimaldavad, siis:
- koolides jätkub õppetöö ainult distantsõppe vormis 15. maini;
- pärast 15. maid ei teki kõigil õpilastel kohustust kooli minna;
- pärast 15. maid on kontaktõpe individuaalne või kuni kümneliikmelistes rühmades, see ei välista distantsõppe jätkumist, kui selleks on vajadus;
- pärast 15. maid algab üleminekuaeg, mille käigus saab:
- hinnata distantsõppe ajal õpilaste edenemist õppetöös;
- vajadusel aidata järele õpilasi, kellele distantsõpe nii hästi ei sobinud;
- korraldada projektõpet (lugemist, uurimist, katsetamist nõudvate probleemide lahendamine);
- viia läbi arenguvestlusi;
- teha kokkuvõtteid õppeaastast;
- teha ettevalmistusi eksamiteks.
Pärast 15. maid on koolides toimuv kontaktõpe pigem erandlik ja eelkõige mõeldud
- 12. klassi lõpetajatele;
- 9. klassi lõpetajatele, kel on vaja teha katsed gümnaasiumisse astumiseks;
- lisatuge vajavatele õpilastele, kelle jaoks distantsõpe ei ole andnud soovitud tulemusi.
Sel õppeaastal peab ära jätma kõik suuremad üritused (lõpuekskursioonid, aktused, koolidevahelised võistlused jne).
“Tavapärasele õppele naasmise eeldus on õpilaste turvalisuse tagamine.”
Kuna õpetajate turvalisusest ei ole ühtegi sõna, siis siin on minu mõtted:
Haridus- ja teadusministeeriumi plaan taastada koolides 15. maist õppeaasta lõpuni vabamas vormis õpe ning korraldada riigieksameid ja sisseastumiskatseid traditsioonilises formaadis ohustab nii õpilaste ja nende pereliikmete kui ka õpetajate ja nende pereliikmete tervist mitmel põhjusel:
1. Isegi väiksemate õpperühmade puhul ei ole õppetöös ja eriti eksamitel ja sisseastumiskatsetel võimalik hoida vajalikku distantsi (2 m). Nii õppetöös kui ka eksamitel ja sisseastumiskatsetel toimub esemete üleandmine õpetajalt õpilasele ja vastupidi (nt eksamitööde ja katsete jagamine ja vastuvõtmine; isikute kontrollimine ID-kaartide abil jms.).
2. Koolimajade olmetingimused (ukselingid, lülitid, treppide käsipuud jms.) soodustavad viiruse levikut.
3. Mõned kauplused on paigaldanud pleksiklaasist seinad kassapidajate kaitsmiseks. Tervishoiuasutustes on rakendatud kõrged kaitsemeetmed tervishoiutöötajate kaitsmiseks. Mõtelgem aga nendele tervishoiutöötajatele, kes hoolimata olemasolevatest kaitsevahenditest siiski nakatusid koroonaviirusesse. Koolides puuduvad adekvaatsed vahendid õpilaste ja koolipersonali kaitsmiseks!
4. Õpilased on „edukad“ viirusekandjad selles mõttes, et neil tihti ei avaldu sümptomid, aga nad võivad viiruse edasi anda. Kogu maailmas ongi probleemiks sümptomiteta nakatunud.
5. Vaimset tööd tehes ja keskendumisel esinevad kontrollimatud kehaliigutused, eriti näo katsumine, mis viib viiruse vastuvõtlikku piirkonda (silmad, nina, suu). Seda on täheldatud nii õppimisel kui ka testide sooritamisel.
6. Isegi haigestunud õpilane võib iga hinna eest sisseastumiskatsetel või eksamil osaleda soovida, sest eksamid või katsed (eriti kuna nad on kohustuslikud) on tema jaoks olulised.
7. Kahjuks ei ole kõik õpilased hetkel kehtivatest piirangutest kinni pidanud. Oodata on, et eesoleval vaheajal see probleem süveneb.
8. Eesti õpetajate keskmine vanus on 48,5 aastat. Õpetajate osakaal on vanusegrupis 50-59 aastat kõige suurem, arvestatav arv õpetajaid on üle 60 aasta vana. Lisaks võivad õpetajatel olla kroonilised haigused, mille tõttu nad on veel rohkem ohustatud. Õpetajatega koos elavad pereliikmed võivad kuuluda samuti riskigruppi (Nt mõned õpetajad hooldavad oma vanemaid.). Kes võtab hiljem vastutuse, kui õpetaja satub haigla- või isegi intensiivravile?
9. Nii õpilaste (nt diabeetikud, astmaatikud) kui ka nende pereliikmete hulgas võivad olla krooniliselt haigeid. Neid 9. klassi ja 12. klassi õpilasi sunnib eksamite ja sisseastumiskatsete korraldamine tavalises formaadis (ehk koolimajades) tegema valikut enda ja oma pereliikmete tervise ohutuse ja oma haridusliku tuleviku vahel. Seda dilemmat tuleb ära hoida!
Kokkuvõtvalt: Õpilaste kokkusaamisel koolimajadas hakkab viirus õpilaste ja nende perekondade kui ka õpetajate ja nende perekondade vahel levima, mille tõttu koroonakriis hakkab jälle süvenema. Seega oleks koolide (osaline) taasavamine saatuslik samm, mille kohta me võime tulevikus jälle tagantjärgi öelda: „Oleksime ainult teadnud, et nii läheb!“
Ükskõik, milline lahendus leitakse käesoleva kooliaasta lõpetamiseks, see ei tohi sündida mugavusest (lapsevanematel on hea meel, kui lapsed käivad jälle koolis) või suutmatusest olla leidlik lahenduste otsimisel (nt elektroonsed eksamid; suulised eksamid videosilla abil; kooli lõpetamine kooliastmehinnete alusel; sisseastumiseksamite elektroonne formaat; vestlused videosilla abil jne), vaid peab tagama kõikide osapoolte tervise ohutuse.
Me oleme kehtivate meetmete abil juba palju saavutanud. Kas me tõesti peame nelja alles jäänud koolinädala tõttu (mai keskpaik kuni juuni keskpaik) riskima selle edu kaotamisega? Selle asemel et hetkel iga hinna eest leida võimalused õppetöö, eksamite ja sisseastumiskatsete läbiviimiseks traditsioonilistes formaatides, peaksid vastavad asutused (SA Innove, HITSA, koolid) juba praegu töötama selle nimel, et mainitud tegevused saavad läbi viidud viisil, mis välistab õpilaste ja õpetajate kokkusaamist ja füüsilist kontakti.